Kristjan Raua nimeline aastapreemia on vanim kunstipreemia Eestis – preemiat annavad alates 1973. aastast ühiselt välja Eesti Kunstnike Liit ja Tallinna linnavalitsus.

Kristjan Raua preemia omistatakse eelmise aasta jooksul valminud või esmakordselt avalikustatud loomingu, kunstiprojekti või -sündmuse eest kunstnikule, kunstiteadlasele või loomingulisele rühmale. Erandina võidakse preemia määrata ka varem valminud teoste või elutöö eest.

2022. aasta laureaadid:

Mai Levin ‒ laiahaardelise ja mitmekülgse kunstiajaloolase töö eest Kristjan Raua pärandi uurimisel.

2021. aastal ilmunud monograafias "Kristjan Raud – suur kunstnik ja rahvuskultuuri ehitaja" võtab Levin kokku eesti kunsti ning kunstipoliitika ja muuseumide kujunemisel äärmiselt olulist rolli mänginud Kristjan Raua kunstipärandi, tegevused ja mõju nii omas ajas kui ka hiljem. Levin on olnud enamuse Kristjan Raua teoste näituste tegemise juures nii Eesti Kunstimuuseumis kui ka aastaid muuseumi filiaalina toiminud Kristjan Raua majamuuseumis. Ta on töötanud kunstniku pärandiga muuseumides ja erakogudes, koondanud arhiivmaterjale ja kunstniku tegevusega seotud dokumente.

Kunstiajaloolane ja -kriitik Mai Levin (1942) lõpetas 1959. aastal Tallinna 10. keskkooli ja 1967. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonna. Levin töötas aastatel 1959–1960 Teatri- ja Muusikamuuseumis ja aastatel 1960–1961 Riigi Keskarhiivis nooremarhivaarina. Alates 1961. aastast on Mai Levin töötanud Eesti Kunstimuuseumis teaduri ja graafikafondihoidjana (1961–1973), graafikaosakonna juhatajana (1973–1993) ja hiljem teadusdirektorina.

Terje Ojaver ‒ naiseliku tugevuse järjepideva ja jõulise väljendamise eest loomingus.

Terje Ojaver on skulptor, kes on loonud abstraktseid ja figuratiivseid monumente, kohaspetsiifilisi installatsioone, performatiivseid parafraase, klassikalist skulptuuri ja videot. Samuti on ta loonud mitmeid tähelepanuväärseid avaliku ruumi monumentaalteoseid: luuletaja Betti Alveri monument Jõgeval (1995), kindral Johan Laidoneri ratsamonument Viljandis (2004), installatsioon "Taevakivid" Ülemiste keskuses (2014) ja Valga gümnaasiumi ees asuv pronksskulptuur "Hoolaud" (2016). Ojaveri loomingut iseloomustab klassikalise skulptuuri kaanonite sidumine vastuoluliste tehniliste või narratiivsete lahendustega, segades kõrgeid ja madalaid kunstikategooriaid. Teemakäsitluses huvitab Ojaveri eelkõige naiseks olemine, vastutustunne, üksindus ja surelikkus.

Terje Ojaver (1955) on õppinud skulptuuri Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (MA, 1985). Ta on olnud Eesti Kujurite Ühenduse juhatuses aastatel 2005–2015, õpetab Eesti Kunstiakadeemias, on õpetanud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis joonistamist, vormiõpetust ja installatsiooni. Alates 1991. aastast on osalenud mitmetel skulptuurisümpoosionitel Eestis ja Euroopas. Teda on auhinnatud Eesti Vabariigi kultuuristipendiumiga (1994) ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga (1999).

Lembit Sarapuu – vääramatu sõltumatuse eest maalikunstniku ja mõtlejana.

Lembit Sarapuu elu on täitnud kuuskümmend loominguliselt aktiivset aastat, ta võib vaatajat ärritada või panna endast vaimustuma, kuid tema looming ei jäta kedagi ükskõikseks. Lembit Sarapuu on kahtlemata väga eripärane isiksus ja kunstnik. Sarapuud inspireerivad nii harrastuskunstnike kui ka vararenessansiaegsete meistrite teosed, aga ka maastikud, aktid ja olustikupildid. Sarapuu ehitab loomingus vaimukat ja iroonilist omailma, milles on koht nii romantikale, argipäevale kui ka seksuaalsetele, brutaalsetele ja mütoloogilistele süžeedele.

Maalikunstnik Lembit Sarapuu (1930) on kunstihariduse omandanud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis aastatel 1955–1961. Lembit Sarapuu teosed kuuluvad mitmetesse erakollektsioonidesse ja muuseumidesse ning teda on autasustatud Kristjan Raua nimelise kunstipreemiaga (1988), Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga (1996), Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (2001) ja Konrad Mäe medaliga (2010).

Ludmilla Siim ‒ pikaaegse väljapaistva loomingulise tegevuse eest kunstniku ja õppejõuna.

Siimu loomingus on mõjutusi popkunstist ja hüperrealismist, hõrku figuratiivsust ning abstraktsiooni ja ka maagilise mõjuga metafüüsilist realismi. Siimu loomingu keskmes on alati olnud inimene uuenevas ja kaasaegses linnaruumis. Ludmilla Siim on põneva elulooga kunstnik, kes on tõestanud end kui mitmekülgne autor, olles kohanemisvõimeline nii erinevates stiilides kui ka teemades. Tema loomingulises biograafias on tänaseks üle 400 teose ning enam kui nelikümmend näitust. Nüüdseks juba aastaid elades ja töötades Soomes, eelistab kunstnik jätkuvalt töötada suures formaadis, keskendudes ideede ja nägemuste jõulisele väljendamisele.

Ludmilla Siim (1938) sündis Alma-Atõs, 1945. aastal kolis perekond Eestisse tagasi. Siin lõpetas ta 1958. aastal Tartu Kunstikooli ja asus samal aastal õppima maalikunsti Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti (lõpetas 1965). Oli aastatel 1965–1968 kunstiõpetaja Tallinna 46. keskkoolis (praegune Tallinna Pelgulinna gümnaasium), kus innustas mitmeid õpilasi jätkama kunstiõpingutega ERKI-s. Kooli õpilaste seas olid tulevane maalikunstnik Andres Tolts (1949–2014), maali- ja hiljem videokunstnik Ando Keskküla (1950–2008), maalikunstnik Urmas Pedanik (1949) ning arhitekt, installatsioonikunstnik ja graafik Jüri Okas (1950). Aastast 1968 alustas esinemist kunstinäitustel. Aastast 1977 elab kunstnik Soomes ning kannab nime Milla Siim-Kaasinen.

Preemiad suurusega 2800 eurot ja Enn Johannese kujundatud ning Margus Kadariku teostatud medalid antakse laureaatidele üle Tallinna Raekojas 22. oktoobril kell 17.