"Kui nüüd eelmise aasta vahetusel avati "Olemise hetk" ehk seni suurim Ludmilla Siimu retrospektiiv Eestis, siis see oli nagu kadunud tütre naasmine," tõdes Elken ja lisas, et see oli igas mõttes silmi avav näitus. "Need preemiad praegu annaksid talle pjedestaali ning need on omamoodi järellugu sellele näitusele."

Elkeni sõnul sünteesis Siim 60ndatel ja 70ndatel hüperrealismi ja popkunsti, samas olles ise väga klassikalise taustaga. Sealt pöördus kunstnik rohkem abstraktse kunsti suunda. "Alates 70ndatest ja 80ndatest võib rääkida ka abstraktseks muutumisest, aines, kunstniku käekiri ja sisemised hoovused nii palju ei muutunud, aga kunstiteadlastele meeldib kategoriseerida suurte ismide alusel," mainis ta.

"Sellisena on ta kindlasti nähtav ka abstraktse loojana ning selle suure Tartu näituse eesmärk oligi need epohhid kokku liimida, näidates omaaegses ENSV-s maalitud loomingut koos viimaste aastakümnete omaga," selgitas Elken ja mainis, et tema arust jäädi selle taotlusega poolele teele pidama. "Ruumilised mahud, mida Tartu sai pakkuda, isegi Kumu suurest saalist jääks väheseks, tegelikult oleks vaja paar Kumu korrust, et seda korralikult eksponeerida, aga see on minu väike vimka siin öelduna."

Kuna omal ajal olid suurtellijad ka nõukogude Liidu muuseumid ja fondid, siis on kunstnike, kelle loomeperiood on jäänud ka nõukogude perioodi, palju loomingut ka seal. Elkeni sõnul on nende tööde näitustele saamine praegu raske. "See on täiesti tundmatu ja kättesaamatu maa ning seda ei olnud väljas ei Keskküla ega ka Toltsi näitustel, sest tol ajal olid suurtellijad ka Nõukogude liidu kunstiinstitutsioon, isegi siis, kui kunstnikud ei olnud väga riigitruud ning nende looming väljus sotsialismi dogmade piirest, aga 70ndatel ja 80ndatel mõnes mõttes tolereeriti veidi teisitimõtlemist, eriti Baltikumis."

Konrad Mäe nimelist medalit ja preemiat antakse välja alates 1979. aastast.