Väikeäride ehk kioskite, keldri- ja külapoodide õitseng algas Ida-Euroopas 1980. aastate teises pooles, kui tekkis vabaturumajandus. Märgates, et lapsepõlvest tuttavaid poekesi hakkas pärast 2008. aasta majanduslangust aina vähemaks jääma, otsustas fotograaf Antti Sinitsyn Eesti läbi sõita ja veel allesolevad pildile jäädvustada.

"Esteetiliselt mulle meeldib et neil on huvitavad vormid. Omalaadsed ja kui viisakalt öelda, siis kokku pandud inimeste poolt, kes pole arhitektid ega disainerid. See on unikaalne vaatevinkel," selgitas Sinitsyn.

"Need, mis on veel alles, elavadki kohaliku elanikkonna pealt. Nad asuvad kas väikeses maakohas, kuhu pole suuremat poodi jõudnud või elavad Tallinna lähistel ära sellega, et neil on naljakas tootevalik – mingid kummikommid ja erinevad karastusjoogid, mida mujalt ei leia. Inimesed käivad kasvõi meelelahutuse pärast seal," ütles Sinitsyn.

Ka kultuurikriitik Kärt Kelder suundus lapsepõlvenostalgiast kannustatuna ringreisile Tallinnas, et uurida kioskikultuuri käekäiku ning pidi tõdema, et üks ajastu on lõppemas.

"Palju ma siis leidsin – umbes kuus-seitse? Rääkisin kõige pikemalt Lehola putka müüjaga. /.../ Ta ütles, et tema pere on seda putkat pidanud 25 aastat. See oli pereäri ja kui oled midagi nii kaua teinud, siis on raske loobuda. Kui rääkisime aasta tagasi aprillis, siis ta ütles et ta ei ole kindel kas linnavalitsus nende rendilepingut pikendab, sest seal kõrval oli juba uus turg ja väidetavalt see putka ei sobitu miljööga," ütles Kelder.

Väheste allesjäänute jaoks tingimused soodsad pole. "Kaubanduskeskustest või poekettidest saab hulgi osta ja hinnad on madalamad," ütles Kelder ja lisas, et muutunud on ka inimeste tarbimisharjumused, sest soovitakse suuremat valikut.

Näitus "Poed, putkad ja teised kommertshooned" on Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis nähtaval jaanuari lõpuni.