Maailma esimene tuletorn püstitati Egiptusesse, Alexandria sadamasse juba aastal 279 ekr. Selle tippu ehtis merejumal Poseidoni pronksist kuju ja seda peeti üheks seitsmest antiikaja maailmaimest. Just Eesti tuletornidega tutvust teemegi.

Ennemuistsel ajal kehtis nii meie aladel laiemalt kui ka Saaremal Sõrves rannaõigus. See tähendas, et merehätta sattunud laevad ja randa uhutud esemed olid rannarahva omad. "Siin on asi selles, et siia Kura kurku läheb umbes 30 kilomeetrit madalikke ja siin oli neid laevaõnnetusi ikka väga palju," selgitas põline sõrvekas Kaupo Vipp.

Õnnetuste vältimiseks hakati lahendust otsima. "See jõudis pärale alles 1646. aastal, kui kogu Läänemeri oli Rootsi sisemereks muutunud. Pakuti siis välja Taanis, Rootsi ja Madalmaades leiutatud variant, mille nimi oli vippfyr. Selline viipe-tuletorn. Nagu kaevukook, aga ämbri asemel põleb lõke kuskil 10 kuni 12 meetri peale. See öösel hoiatas, et seal on ohtlik koht ja sinna ei tohi minna," ütles Vipp, kelle enda perekonnanimi ongi majaka algsemast versioonist tuletatud.

Juba 1670. aastatel leiab Rootsi kartograafide tehtud kaardilt Sõrvele joonistatud kivitorni. "Selline neljakandiline kivitorn, mille otsa tehti lõket. Kõrgus võib olla kuskil 12 kuni 15 meetrit. Vene keisririigi alla sattudes lasti sellele peale-ehitus teha. 1770. aastal oli juba 32-meetrine torn ja seal otsas oli juba prismadega lahendus," selgitas Vipp. Tänaseks on Sõrve tuletorn oma jalamilt kõige kõrgem tuletorn Läänemeres.

Aja jooksul on muutunud majakates oluliselt ka inimese roll. Kunagi oli majakavalvur paagiorjuses. "See tähendas seda, et pidid mõisniku käsu järgi kuskil metsa tegema ja öösel pidid tuld hoidma. Kuidas sa seda tegid see oli sinu asi. Juba Rootsi aja lõpus muutus majakavaht riigiametnikuks. /.../ Ta ülesandeks oli ka ilmavaatlus ja pidi kindlaks tegema, kelle laevad merel liiguvad. See läks keerulisemaks ja talupojad löödi minema," jutustas Vipp.

Sõrve majaka kõrvale ehitati ka päästejaam hätta jäänud aluste aitamiseks. "1895. aastal rajati päästejaama kuur, mis nägi esialgu välja nagu loss. Kivist ehitatud ja sai esimese ilmasõja ajal pihta. Siin oli paat selle mõttega, et siin oli nii palju laevahukke ja nii palju inimesi sai surma, et tehti päästejääm, kust sai vastavalt olukorrale kas ühele või teisele poole lasta välja paadi," selgitas Vipp.

Paati mahtus 12 meest ja seda nimetati Uppumatuks. "Minu vanaisa oli ka selles meeskonnas ja tal on Punase Risti ordenid. Pealik Laasment olevat oma karjääri jooksul päästnud siin ligi 150 inimest," tõdes Vipp.