Kevadel võttis valitsuskoalitsioon tööplaani teha korralik inventuur mälestiste ja muinsuskaitseliste objektide nimekirja. Töö tähtajaks on seatud 2026. aasta viimane kvartal. Projektijuht Sitsi sõnul on mälestiste nimekirja ülevaatamine pidev protsess, küll aga oli pikk paus viimasest süsteemsemast lähenemisest, sest muude teemade varjus ei ole selleks jõudlust jagunud.

"Ekspertide ja asjaga seotud inimeste ühine arusaam on, et inventuur on vajalik. Esimene muinsuskaitse seadus võeti vastu 1925. Sellest ajast on kaitse alla võetud erinevaid objekte ja praeguseks on neid 26 000. Ma ei ütle, et seda on palju või vähe, aga eesmärgiks on seatud, et riikliku kaitse nimekirjas oleks kõige väärtuslikum osa," selgitas Sits.

2019. aastal vastu võetud uuendatud Muinsuskaitseseadus täpsustati riikliku kaitse eeldusi ning iga mälestise liigi kriteeriume, millest lähtuvalt millegi hoidmist oluliseks peetakse. "Nüüd, kus Muinsuskaitseametis on lõppjärgus 12 muinsuskaitseala kaitsekorra ülevaatamine, mis on ka uue süsteemiga, kus hooned panid A-, B- ja C-kategooriasse, siis on igati õige hetk võtta hoogsamalt ette ka ülejäänud nimekiri," rääkis Sits.

"Laias laastus on seal kaks suunda. Ehitis- ja kunstimälestiste puhul on aastaid olnud küsimuseks see, et need on tasakaalust väljas. Need peegeldavad pigem 1990. aastate arusaama, mis ei olnud vale suhtumine, vaid sel ajal võeti nende teadmiste ja arusaamade juures ennaktempos kaitse alla. Tänu sellele on meil väga rikkalik pärand säilinud," tõdes Sits.

Selle tulemusena on Sitsi sõnul nimekirjas pigem mõisad ja kirikud, kuid näiteks rehielamuid vaid paarikümne ringis. "Vaadata ka üle, et nimekiri peegeldaks erinevaid ajaperioode ja tegevusvaldkondi. Nagu iga inventuur, siis teeme ettepanekuid midagi välja arvata ning ühel hetkel ka midagi juurde arvata," selgitas Sits.

Praeguse tempo juures, kus muinsuskaitse amet teeb aastas läbi 3–4 menetlust, kestaks ülevaatus 80–100 aastat, mis ei ole Sitsi hinnangul mõistlik plaan.

Teiseks suunaks on arheoloogiamälestised, mille puhul küsimuseks ei ole tasakaal, vaid just andmete korrastamine. "Kuna need on väga tihti silmale nähtamatud ja kultuurkiht asub maa sees, siis väga oluline oleks, et nii Maa-ameti kaardid kui muud andmebaasid sisaldaksid korrektset ja adekvaatset infot," selgitas Sits.

Lisaks annab nimekirja inventuur Sitsi sõnul ka võimaluse pärandit tutvustada. "Pärand säilib kõige paremini siis, kui me ise seda teadvustame. Teinekord ei oska me seda näha ja ka eksperdid saavad teadmisi juurde ning põhimõtted muutuvad," ning lisas et kõige tõhusam pärandikaitse on ikkagi see, kui seda hoiab kogukond. "Seadus, register ega Muinsuskaitseamet üksi seda ei hoia," nentis ta.