Eestis on riikliku kaitse all 12 muinsuskaitseala ja üle 26 000 kultuurimälestise. Muinsuskaitseamet andis hiljuti teada, et alustab kultuurimälestiste nimekirja korrastamisega ja seda eesmärgiga teda saada, kas kõik nimekirja kantud mälestised on endiselt niivõrd olulised, et neid riiklikul tasandil hoida.

Muinsuskaitseameti mälestiste nimekirja korrastamise projektijuht Tarvi Sits selgitas "Vikerhommikus", et see, et 1990. aastatel nii palju mälestisi riiklikesse nimekirjadesse saadi, oli suur võit. Kuna omandisuhted tekkisid sel ajal, võeti nimekirjade kaupa asju kaitse alla. "Aga ühiskond on kõvasti edasi läinud ja nüüd on see hetk, isegi on öeldud, et 2007 ja 2013 on alustatud sellega, hakata nimekirju üle vaatama: kas see pärand on just see pärand, mis seal peab olema," selgitas Sits.

Mõned kaitse all olnud mälestised on aastakümnete jooksul hävinenud, mõned on aga hoopis kadunud. "Kunstimälestiste puhul võeti 1990ndatel kaitse alla ka asju, mis olid tollel hetkel varastatud. Juhul kui need on varastatud ja meil on piisavalt andmeid, foto ja kirjeldus, peaks need kindlasti nimekirja jääma, sest on olnud näiteid, kus need tulevad kuskilt välja. Aga kui meil puudub ka foto ja on lihtsalt kirjas "taldrik", siis me petame iseennast. Meil ei ole neid asju." sõnas Sits ja tõi välja, et hetkel on nimekirjas 600 varastatud märkega eset.

Tänaseks on riikliku kaitse all 5200 hoonet, nendest 46 protsenti on mõiskompleksid. "Mina ei ole kindlasti ainus, kes pretendeerib selleks targaks, kes ütleb see jääb või mitte, vaid see ongi dialoogis ekspertidega. Ka omanikud, kes muinsuskaitse seminaril osalesid, ütlesid, et see osa, mis muinsuskaitseamet nõustamise poolt kaasa annab, on väga hea, aga kui neid objekte on nii palju, siis tegelikult me ei jõua omanikega piisavalt dialoogi pidada ja sealt tekivad ka mõningad möödarääkimised ja murekohad," nentis Sits.

Mälestiste nimekirja korrastamise projektijuhi sõnul on oluline leida tasakaal. "Mõisapärand on oluline, aga kas tõesti peab olema 112 valitsejamaja riikliku kaitse all," tõi ta välja. "See kõlab loosunglikult, aga tegelikult see printsiip nii omanikuga suhtluses kui ka mälestise puhul on see, et riik peaks sekkuma nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik."

2019. aastal hakkas kehtima uus muinsuskaitseseadus, kuhu sai Sitsi hinnangul paar uut head põhimõtet sisse. Muu hulgas kiitis ta otsust topeltkaitset – näiteks asi on korraga nii museaal kui ka mälestis – mitte rakendada. "On alus väljaarvamiseks, aga oluline pärand säilib jätkuvalt," selgitas ta.

Sits rõhutas mitmel korral dialoogi olulisust. "Pärand ei ole ainult see, et eksperdid tulevad ja ütlevad, vaid see toimub dialoogis. Kui igaüks ise ja kogukonnana oskame hoida ja mõista, siis see pärand säilib. Kui pärand on kasutuses, siis see ka säilib ehk diskussioonide juurde tulles – ükskõik kui keerulised need on, neid tuleb läbi viia," leiab ta.