Elule tagasi vaadates on Hando Runnelil tunne, et väärtuslikku tööd sai ta tehtud 30-40 aastat tagasi ja nüüd on vaikeluline olemine. "Praegust tunnustamist niimoodi, kui vanal talveajal postipoiss on hangede vahele tükiks ajaks pidama jäänud ja jõuab suure hilinemisega pärale," sõnas ta ja lisas, et kui oleks aastakümneid tagasi sellise tunnustuse saanud, siis oleks õige sisetunne olnud. "Praegu on natukene süüdlase tunne, sest asju on tehtud küll, aga tänasest tööst ei ole suurt ette näidata."

"Luulekäsitlus on väga keeleline asi, ei ole nii nagu propaganda aegadel mõni luuletaja ütles, et Stalin on kõige tähtsam, Lenin on kõige tähtsam, partei on kõige tähtsam, töölisklass on kõige tähtsam, see ei ole luule ülesanne, luule ülesanne ongi vaadata, mida keele kaudu teha saab," selgitas ta.

"Keele arenemine või kulgemine on kogu ühiskonna ja rahva elamisega seotud," rõhutas ta ja lisas, et praegu on aga areng selles suunas, et enam pole isamaal okastraataeda ümber. "Piirid on lahti, iga inimene, kellel natukene raha taskus, läheb lennujaama, sõidab Aafrikasse, Austraaliasse, Prantsusmaale või Hispaaniasse ning näeb, et seal on hoopis toredam elada ega tulegi koju tagasi, lapsi ei sünni ja keeleoskus jääb ainult sisserännanud muulastele kohustuslikus korras."

Hando Runnel nentis, et senikaua, kui keel on tugev ja hoiab rahvast kogudusena koos, on elu suutlikkus alles. "Praegu eesti keel hoiab Eesti rahvast koos, sest paljud siia tulnud muulased kõnelevad juba hästi eesti keelt."