Raamatukogu rolli väikeses kogukonnas näeb Maripuu laiemana kui lihtsalt raamatute laenutamise kohana. "Ideaalis võiks raamatukogu olla ikkagi kogukonnakeskus. Nii et ma püüan siin korraldada väikseid kontserte ja töötube ja erinevaid üritusi, et oleks põnevam," ütles Maripuu ning lisas, et ka raamatuid kokku tellides püüab ta arvestada kohalike inimeste soovidega. 

Oma loominguks leiab Maripuu inspiratsiooni tavalisest argipäevast ja inimestest. Nii on tema töö "Konservipea" valminud tuginedes tõsielulistele faktidele. "Ma olin kuulnud, et naised olla kandnud nõuka ajal juuste sees konservipurke, et anda juustele seda mahtu, mis kuuekümnendatel väga moes oli. Kuna mul olid tol hetkel väga pikad juuksed, siis oli võimalik seda järele proovida. Sellel tööl on mul siis juustes kondendspiima purk," meenutas naine, kelle üks töödest kannab pealkirja "Monument kaisukarule" ning sellel on eksponeeritud eakas kaisukaru, mis kuulus kunstniku abikaasale Gaute Kivistikule. 

Kivistik on skulptori mehena teinud mitmeid vajalikke taustatöid. "Skulptori mees on väga tore olla – saad vedada kive ja betooni ja tassida suuri kuubikuid. Või siis mõnikord, kui on kergemad asjad, siis saad raamimistöökojas käia ja näitust üles panna. See võimaldab mul imbuda kunstiringkondadesse ja seista näiteks Mark Soosaare kõrval hästi tõsise näoga, et ka mina nagu kuulun sellesse maailma korraks," tõdes Gaute Kivistik ning lisas, et loominguliste inimestena toimub neil Maripuuga vastastikune inspireerimine. "Loomulikult on Eneken minu muusa – sealt ma leian alati ainest ja mida aeg edasi, seda rohkem."

Maripuu jagab oma illustratsioone meelsasti sotsiaalmeedias ning koroona ajal sai nii alguse lustakas seeria rottidest. "Tegin esimese pildi, kus oli ainult roti saba ja lubasin, et nii palju kui see pilt laike saab, nii palju uusi pilte ma joonistan ja see sai päris palju laike ja siis ma pidin hakkama seda lubadust täitma. Mu rotid on üsna erinevad, mõned on üsna realistlikud, mõned on karikatuursemad," meenutas ta ning lubas, et pakub ka edaspidi elust endast tõukunud teoseid.

"Rääkisin just Mare Mikoffiga ja temalt jäi kõlama selline lause, et ega nõukogude ajal naistele neid poliitilisi monumente teha ei antud. Ja ega ma tunnen ise ka südamest, et ma ei janune nende järgi ja mul ei ole üldse kahju, et ma ei ole ühtegi teha saanud. Ma ikkagi tegelen selle argipäevaga, selle väikese igapäevase nõiakunstiga, mille sees me elame ja kust mujalt see inspiratsioon ikka tuleb."