Jüri-Mikk Udam: inimesed õpivad kõige paremini siis, kui neil on asja vastu huvi
Jüri-Mikk Udam on kahel olümpial võistelnud sõudja ja reaalainete õpetaja. Saates "Plekktrumm" meenutas ta oma olümpiakogemusi ja rääkis, miks käib tippsport käsikäes poliitikaga ning kuidas on võimalik reaalainete õppimine siduda õpilase jaoks huvitava teema, näiteks spordiga.
Jüri-Mikk Udam sõitis 2012. aasta Londoni olümpiale sisuliselt koolipingist. Ta oli 18-aastane, lõpetanud 11. klassi ja olümpiamängude ettevalmistus kestis kõigest neli nädalat.
"See oli huvitavate asjade kokkulangemine. Me olime siis noorteklassis koos Geir Suursillaga ja võitnud parasjagu Euroopa noorte meistrivõistlused. Kuna see oli olümpia-aasta, oli küsimus, kes meie koondisest on Londonisse kahepaati esindama minemas," meenutas Udam.
Allar Raja ja Kaspar Taimsoo olid juba eelneval aastal olümpiakoha Eestile ära toonud, nii et mitu paatkonda konkureerisid selle nimel. Olümpia katsevõistlusele pandi Udam ja Suursild rajale kolmandaks paadiks, nii-öelda jänestena, et testida, kui kaua nad vastu peavad.
"Endalegi üllatuseks tuli meil see võistlus väga hästi välja, me võitsime ja sõudeliidu juhatusel oli mõtteainet küllaga, et mida teha. Lõpuks otsustati, et kuna tundub, et nende meeste karjäär on veel ees, siis saadame nad olümpiale," rääkis sõudja.
Udami sõnul on sõudjate jaoks väga aktuaalne küsimus, kuidas võistelda olümpiamängudel agressorriikide sportlastega ja mitmed ta sõbradki mõtlevad sellele Pariisi olümpiamängude eel. Otsuse, et Venemaa ja Valgevene sportlased võivad neutraalselt võistelda, kui nad ei ole avalikult sõda toetanud, tegi rahvusvaheline olümpiakomitee.
"Kui ma peaksin praegu otsustama ja läheksin olümpiale medalimõtetega, siis ma tahaksin teha avalduse seal kohapeal olles, et me suudame olla paremad nendest agressorriikidest. Minemata jätmine tunduks mõnes mõttes oma mütsi mitte ringi viskamine. Pigem olla kohapeal ja see avaldus kohapeal anda," sõnas Udam.

Olümpiamängud on ühele sportlasele kahtlemata üliolulised, aga Udam leiab, et mõned olukorrad väärivad ka sportlase poolt mängude boikoteerimist. "Need peaksid olema seotud mu oma riigiga näiteks. Kuigi Ukraina hetkel ei ole seda otsust vastu võtnud, et nad boikoteeriksid Pariisi. Olümpia ise peaks kandma väärtusi rahust ja võrdsusest. See võiks kanda seda, et inimesed saaksid kokku tulla ja neid aateid jagada," ütles ta.
Udam tõdes, et sport ja poliitika on omavahel tihedalt seotud. Tema jaoks on oluline teada ka oma tiimikaaslaste seisukohti ja vajadusel leida erinevate arusaamade vahel kokkulepe.
"Olenevalt sportlasest on oluline teada, kes temaga võistlevad, kes tema tiimikaaslased on. Sa ei suuda sportlasena kõrvale jätta neid mõtteid, mis sul on inimese vastu isiklikul tasandil. Kui minu paadis oleks inimene, kes toetaks opositsiooni või mõtteid, mida mina absoluutseilt ei poolda, siis see on asi, millega selles tiimis tuleb jõuda kokkuleppele. Oleneb, kui suur see kuristik kahe inimese vahel on," rääkis Udam.
2020. aasta Tokyo olümpiamängudel ei pidanud Eesti sõudemeeskond Vene föderatsiooni võistlejatega rinda pistmagi, sest nad diskvalifitseeriti juba varakult dopingu tarvitamise pärast, mis Udami sõnul pole Venemaa sõudjate puhul üldse harv nähtus.
"Tokyo olümpia kvalifikatsiooniregatil pidi kaks esimest edasi saama ja me olime ühes sõidus Vene paadiga, kus oli neli Venemaa sportlast. Meil läks finaalis suureks madinaks ja kokkuvõttes võitsime neid viie sajandikuga. Juhtus see, et nad kõrvaldati võistlustelt pärast teadasaamist, et nad on dopinguga vahele jäänud. Venemaal on üks suuri teemasid lisaks agressioonile ka see, kui puhtalt sportlased oma sporti teevad. Kui rääkida sõudmisest, siis on tõenäoline, et väga vähesed Venemaa sportlased saavad võistelda, sest seal on kas kehtivad dopingukaristused või on lihtsalt nii raske tiimipaadil olümpiale kvalifitseeruda," nentis sõudja.
Kaasaegse olümpialiikumise taasellukutsuja Pierre de Coubertin lootis, et olümpiaajal panevad kõik relvad maha ja võistlevad hoopis teistel alustel. Tema olümpiaideaalid olid Udami arvates tol ajal üsna asjakohased, kuid nende kõrvale tekkis poliitika.
"Coubertin asutas rahvusvahelise olümpiakomitee 1894. aastal ehk sada aastat enne seda, kui ma sündisin. Kui mu ajalooteadmised mind ei peta, oli see küllaltki rahulik aeg võrreldes sellega, mis 20. sajand tõi. Ma arvan, et sel hetkel olid need väärtused olümpias ehk väärtustada tippsaavutust, sõprust ja austust üldiselt väga suurel kohal. 20. sajandi sõdadega tuli mängu poliitika ja need väärtused on kõrvuti olnud poliitilise sõnumiga, mida erinevad riigid sporti toovad," sõnas Udam ja lisas, et ilma nende väärtusteta on raske sportlasel kaugele jõuda ning need kanduvad olümpialiikumiselt edasi ka sportlastele individuaalselt. "Sport õpetabki inimesele väga hästi seda, kuidas oma eesmärkideni jõuda. Ma arvan, et need väärtused toetavad nende eesmärkideni jõudmist," märkis ta.

Kui Udam 2017. aastal USA-st ülikoolist tagasi tuli, jäi neli aastat, et olümpiatsüklit teha. "Me õppisime, kuidas oma paat ühe eesmärgi suunas liikuma panna – seda läbi tiimitöö ning läbipaistva suhtumise, kuidas neli erinevat inimest omavahel koostööd tegema panna. Ma arvan, et sellised väärtused nagu koostöö, omavaheline austus ja ühe eesmärgi nimel töö tegemine meid ka sinna viisid," lausus Udam.
Tema esimesed mälestused olümpiamängudest on 2000. aastal Sydneyst, kui Erki Nool võitis kulla. Alates 2004. aastast oli sõudjatevõidukäik – Jüri Jaanson võitis Ateenas hõbeda, 2008. aastal said Jaansoo ja Tõnu Endrekson hõbeda kahepaadis ning Gerd Kanter kulla kettaheites.
"Nendel olümpiahetkedel on mu mälestuses suur ja ere roll. Spordiga olen ma olnud seotud alates seitsmendast eluaastast, kui ma läksin ujuma. Sportlik eluviis ja huvi spordi vastu on mul olnud pikalt. Kui 2008. aasta olümpiamängud toimusid, siis ma olin teelahkmel, mida järgmisena teen. Sõudmine tundus mulle huvitav ala, mida proovida, sest see on veeala ja ujumisega olin tegelenud, nii et tunnetus võis olla juba olemas. Nii see läks," meenutas Udam.
Veidi üle kümne aasta hiljem Tokyos toimunud olümpiamängudele läks Udam kindla teadmisega, et teda rahuldab vaid kõige kirkam medal. Seda siiski ei tulnud.
"Ma mäletan, et enne olümpia finaalpäeva võtsin enda peas checklist'i läbi, et kas on midagi, mis meid peaks takistama väga edukaks tulemuseks. Midagi sellist ma ei leidnud. Kogu selle ettevalmistuse viimane aasta oli selles mõtlemises, et mida mina ja meie tiim peab tegema, et selle tulemuseni jõuda. Loomulikult kui sa ainiti ühe tulemuse peale fokusseerid, siis võib-olla hakkab kuskilt mujalt midagi lagunema. Sa pead suutma selle suure eesmärgi enda jaoks väikestes juppides lähemale tuua. Kui sa paned endale piisavalt kõrge lati, siis isegi kui sa ebaõnnestud, ebaõnnestud piisavalt hästi suhteliselt sellega, kui sa ei paneks seda endale," ütles sportlane.
Kuues koht oli tema sõnul esialgu kindlasti pettumus, sest tohutu aeg oli ettevalmistuse ja treeningute alla pandud. "Kui hakkad sellele kainelt mõtlema, siis saad need vastused enda jaoks kätte. Tokyoga olen juba ammu rahu teinud, sel hetkel võimaldas meie parim vorm seda tulemust, mis me sel päeval ära tõime," rääkis Udam.
Õpingud Harvardis
Udam on õppinud USA-s Harvardi ülikoolis mehaanikainseneriks, õpingutega paralleelselt käisid treeningud ja sport, mis ongi seal tavapärane. "Sa võid ükskõik mida õppida. Seal isegi ei õpetata sellist eriala nagu sporditeadus. Sa võid selle enda jaoks erinevatest ainetest kokku panna, et midagi sarnast saada. Harvardis oli see väga vahva pluss, et sa said oma eriala valida pooleteise aasta pealt, poolteist aastat võisid lihtsalt erinevaid aineid läbi šopata ja avastada, mis asjad sind huvitavad. Selleks ajaks sain aru, et mulle meeldib mehaanikainseneri eriala, aga sport oli selle kõrval asi, mida teadsin, et tahan paralleelselt oma õpingutega teha," sõnas Udam.
Taskuraha teenis ta oma kaasõpilaste mentordamisega. Udam sai tänu enda väga headele tulemustele teistele tudengitele õpetada nii füüsikat kui ka matemaatikat. Eestisse tagasi tulles hakkas ta eratunde andma siinsetele koolilastele ja teeb seda siiani.
"Inimesed õpivad kõige paremini siis, kui neil tekib huvi mingi asja vastu. Kui sa suudad kelleski tekitada küsimuse, miks see nii on, siis sul on juba automaatselt suurem šanss, et sa saad selle valdkonnajupi endale selgeks. Ma arvan, et mis koolis juhtub, on see, et õpilasi on klassiruumis palju, õpetajatel on piisavalt palju tegemist lisaks õpetamisele veel igasuguste e-koolide, klassi ülalpidamise ja muude teemadega ja see kontekst, miks me seda õpime, jääb tagaplaanile," märkis ta.
"Mõnede õpilaste jaoks on see reaalne probleem, et nad ei suuda suhestuda selle ainega, mida õpetaja üritab kohale tuua ja asja teeb hullemaks see, kui inimesel jääb mingi jupp kuskilt vahelt kaduma. See on eriti matemaatikas tuntav. Kui sul on mingi klots jäänud sinna vundamendile ladumata, siis on üsna keeruline võtta järgmist sammu ülespoole. Siis peabki tulema eraõpetaja või inimene, tänapäeval kasvõi tehisintellekt, appi, et aidata sinna kohta või jagada seda tausta, et miks seda teha," ütles Udam.

Kõige paremini jõuab hea tulemuseni Udami sõnul siis, kui ta saab enda vastas istuvat inimest tundma ja aimu tema huvidest – kui õpilane huvitub näiteks spordist või muusikast, on võimalik õpetusstiil selle järgi kohandada.
"Eraõpetamine on lihtne, see on luksus, et sa saad end inimeste järgi kohandada, see on äge aspekt, mida õpetamise juures järgida. Järgmisena tood mingi kindla näite sellest kindlast valdkonnast, näiteks spordis, ütleme et sõudmises on olemas mingisugused geomeetrilised ülesanded, mida on võimalik ise luua ja paned selle inimesele ette ja vaatad, mis ta teeb," lausus ta.
Matemaatika on tegelikkuses üsna loominguline ala. Näiteks suudaks inimene Udami sõnutsi pii komakohti jätta meelde lausa tuhandeid, kui ta leiab enda jaoks hea loo, mida jutustada.
"See on mälulabürindi tekitamine, kuidas sa suudad neid numbreid mingisse konteksti panna. Kui sul on vahva rada, mida sa igal hommikul kõnnid, siis sa suudad sinna rajale paigutada neid numbreid ja sul hakkab meelde jääma, et sellel rajapunktil on see number. Hakkad neid numbreid enda peas läbi mõtlema ja hakkavad need numbrid muudkui jooksma," tõi ta näite.
Muusika olulisus
Udam on kümme aastat õppinud klaverit ja peab muusikat enda jaoks väga oluliseks. Gümnaasiumi lõpus pidi ta otsustama, kas valida sport või muusika. Sel hetkel otsustas ta spordi kasuks.
"Muusika on üks selliseid kunstiliike, mis läheb väga sügavale või sel on potentsiaal väga sügavale minna. See, et ma olen saanud ise harjutada ja tundma õppida erinevaid loominguid ja heliloojaid, on ainult rikastanud seda kogemust. Mulle meeldib eriti klassikalist muusikat kuulata," lausus Udam.
Tema repertuaaris on mõned Beethoveni palad ja üks Chopin'i teos, sel aastal on Udam võtnud eesmärgiks Debussy "Clair de lune" ära õppida. Tema lemmikhelilooja on aga Rahmaninov.
"Rahmaninov on väga romantiline helilooja. Tema II klaverikontserdi II osa, eriti kus helikeel on õrn ja paneb kuidagi mõtlema, viib mu huvitavasse kohta. Kui seda teist osa kuulata tähelepanelikumalt, siis sellest samast osast on tulnud Celine Dioni "All by Myself" laul, mis on Riho Sibula esituses ka. See on väga ilus muusikateos. Tema rapsoodiad Paganini teemal samamoodi, kus temas on midagi sellist, mis minu jaoks ta lemmikuks teeb," nentis Udam.

Harvardis õppis ta valikainena lisaks loogikale ja ajaloole ka muusikat, täpsemalt Beethoveni keelpillikvartette. "See tundus mulle üks väga huvitav asi, millest rohkem teada saada. Tuligi välja, et Beethovenil olid keelpillikvartetid üks põhilisi viise, kuidas oma mõtteid ja tundeid avaldada. Ta tegi kokku 16 kvartetti ja läks nendega väga sügavale oma mõtete ja tundmustega. See avas mu jaoks väga palju Beethoveni sisemaailma. Meie lõputöös või essees, mille põhjaks ma võtsin tema 15. kvarteti 132. oopuse, oli minu tees see, et selles loos ta väidabki, et on oma eluga rahu teinud. Teadupärast oli tal üsna keeruline elu, lapsepõlves erinevad haigused, isa surm, kuulmise kaotamine. See oli väga ilus kvartett tema puhul," rääkis Udam.
Lisaks õppis ta ka muusika kompositsiooni, mis talle samuti väga meeldis. Udam mainis, et ta väike soov on õppida kaasaegse muusika produtseerimist ja vahest isegi mõne sõbraga lugu välja tuua.
Udam on kohe saamas 30-aastaseks. Tokyo olümpiamängudel oli ta neljapaadis pesamuna. Olümpiaust ta enda selja taga veel kinni panna ei taha. "Kui vaatame Tõnu Endreksoni vanust, ta on juba üle 40 aasta vana, see näitab, kui pikaajaliseks on tippsport läinud. Miks ma ei ole mingit kindlat avaldust teinud, et see on mu viimane olümpia, hetkel ma näen, et mul on muid väljakutseid, millega ma tegelen, aga kõike võib veel juhtuda," ütles sportlane.
Kultuurisoovitus. "Vaatasin sel nädalavahetusel üht väga huvitavat filmi, "2001: kosmsoseodüsseia". Ma arvan, et see on väga hea film tänasesse päeva. See on 1968. aastal tehtud ehk väga vana film, aga ta räägib juba tehisintellektist ja sellest, kuidas meie enda poolt loodud programm võib hakata meile vastu töötama. Mõtlesin, et peab ära vaatama ja tõesti see oli väga hea film. Ma arvan, et see sobitub siia hetke ka väga hästi. Tehisintellekt on küll ülikasulik ja ma kasutan seda väga palju, ent kuidas tuua seda ettevaatlikkust siia päeva," soovitas Udam.
Toimetaja: Karmen Rebane, Karoliina Tammel
Allikas: "Plekktrumm", saatejuht Joonas Hellerma