Kuidas ja millal (kuuldavasti saab seda hetke lausa kellaajaliselt määratleda) Preiļi kontseptualistid (Preiļu konceptuālisti) alguse sai? Rühmitusel on ka oma manifest. Millest see manifest kõneleb?

Ivars Šteinbergs: Preiļi kontseptualism sai alguse miljoneid aastaid tagasi. Aga minu teada ka pärast Einārs Pelšsi raamatu "Maailma armsaim isa" ilmumist 2016. aastal. Pelšsi luuletused koosnesid graafilistest märkidest; luuletused tiirlesid näiliselt sihitult mingi korduse ümber; luuletustesse oli integreeritud MS Paint joonistusi; luuletused koosnesid tabelitest; täiesti ebapoeetilistest loenditest, millel ei olnud pealtnäha mingit seost harjumuspärase lüürika või luulelise väljendusviisiga.

Pärast luulekogu ilmumist sõitis grupp luuletajaid Preiļisse, kus Pelšs elab – nagu mingile palverännakule – tegid temaga intervjuu, kohtusid luuletaja Andis Surguntsiga ja otsustasid vähemalt eksperimendi korras järgida Pelšsi hullust – õppida tundma uusi kirjutamisvõtteid ja tuua läti kirjandusse uusi tuuli, mis ei oleks lihtsalt vene või Põhja-Ameerika kontseptualismi imitatsioon, vaid püüdleks ka 21. sajandi kontekstis innovatsiooni poole.

Aga võib-olla algas see varem. Läti kirjanduses suurenes huvi kontseptualismi vastu vene kirjanduse mõjul. 2014. aastal, kui festivali "Dzejas dienas" ("Luulepäevad") külaliseks oli vene kontseptualismi autor Lev Rubinštein (kes hukkus hiljuti autoõnnetuses), tõlkis Kārlis Vērdiņš tema luuletusi ja luges neid festivalil ette. Hiljem need ka avaldati.

Aga võib-olla sai see alguse Preiļi kontseptualistide Wikipedia lehekülje loomisest.

Manifesti ei ole ma lugenud. Arvan, et ei loe ka kunagi. Alla kirjutasin terve perega.

Elvīra Bloma: Ei mäleta, kuidas see täpselt algas (ei olnud juures, mulle küll räägiti sellest), aga mäletan, et see arenes praktiliselt, mitte ainult teoreetiliselt. Ehk siis – töötasin tol ajal Rainise ja Aspazija majas ja olin saanud raha ürituseks "Signalism", mis oli üldiselt Arvise (Arvis Viguls) idee. Aga nädal enne üritust ta kadus (nagu tal tollal vahel kombeks oli). Osales ka Kārlis Vērdiņš. Oli vaja kiiresti midagi muud välja mõelda ja Kārlisel tuli idee "Preiļi kontseptuaalse luule esitlusest". Sellest sai liikumise esimene performance. Aluseks oli idee, et justkui on olemas mingi Preiļi kontseptualistide liikumine ja nüüd tuleb surmtõsine esitlus. Tundub, et kõik elasid rolli nii sisse, et uskusid tõesti – selline liikumine on olemas!

Arvis Viguls: Vastaksin meelsasti sellele küsimusele, aga olen ainuke manifesti "allkirjastanutest", kes on kirjutanud alla koodiga "E", ehk "keeldun kategooriliselt alla kirjutamast". Ma isegi ei tea, kas olen üldse Preiļi kontseptualist.

Kui te peaksite selgitama inimesele, kes kuuleb fraasi "kontseptuaalne luule" elus esimest korda, siis kuidas te kontseptuaalse luule lahti mõtestaksite?

Arvis: Minu jaoks on kontseptuaalne luule see, mis jääb, kui teisi tekstiloome meetodeid on tabanud krahh. Teatud mõttes on see luule juuretis, substraat, kontsentraat, see on mängurõõm ja samal ajal surmtõsidus. Küllap leiutab iga kontseptuaalse luulega tegelema hakkav luuletaja selle mõiste uuesti.

Elvīra: Läti kontseptuaalne luule erineb sellest, millisena teda maailmas mõistetakse. Seepärast arvan, et me vajame uut definitsiooni. Ainult et mina ei ole see, kes selle loomise ette võtab (naerab).

Ivars: Ametlikult on see kirjutamisviis, kus kontseptsioon on teksti retoorilistest kvaliteetidest olulisem. Te teate seda kindlasti, see on selline kunst, kus kontseptsioon(id) või idee(d) on prioriteetsed või mingis teksti mõistmiseks olulises hierarhias kõrgemal kui traditsioonilised esteetilised, tehnilised ja materiaalsed omadused. Kuid esiteks on see üldine, mitte lokaalne definitsioon ja teiseks pole see sugugi kõige olulisem.

Kontseptualism on autorsuse ja originaalsuse kriitika. Kontseptuaalne kirjutamine nii Lätis kui ka mujal loob ettekujutuse, et individuaalse loova subjekti sooritus – uudisteos – on potentsiaalselt sama kunstlik kui vanade tekstide kompilatsioon ja et romantismi ülistatud loovus võib muutuda selle vastandiks. Kui mitteloovate võtetega kirjutatud teost võib tajuda luulena, võib tõene olla ka vastupidine väide. See on võitlus ekspressivistliku, isiksuse häälele suunatud lüürilise luule mudeli vastu. Kontseptuaalne kirjutamine tegeleb harva luulestamisega, ebapoeetiline jääb ebapoeetiliseks, sellele ei anta poeetilist funktsiooni, vaid juhitakse kontekstuaalsete vahenditega sihikindlalt tähelepanu omadustele, mis iseloomustavad modernsuse loodud informatsiooni mõistet.

Kontseptualismi objektiks on info ja aineseks tähelepanuta jäetud infokandjad: e-kirjad, pressiteated, ankeedid, kokkuvõtted, nimekirjad, veebilehed, aruanded, reklaamid, kataloogid, juhised jne. Selles mõttes on kontseptualism üldiselt reaktsioon autorsuse, loovuse ja kunstiteose autonoomia ebastabiilsuse kriisile, mille on põhjustanud info erinevad žanrid. Tähelepanu juhitakse kirjutavast indiviidist eemale, privilegeeritakse konteksti ja lugejat.

Kuna teie kui rühmituse looming ei kõnele ainult tekstina, vaid kaasab ka visuaale, helisid, multimeediumeid, siis kuidas selline eri loomemeetoditest terviku loomise protsess välja näeb?

Ivars: Tõtt-öelda mulle lihtsalt meeldib veeta aega koos sõpradega. Ja parem on midagi teha, kui mitte teha.

Kui palju olete jälginud maailma kontseptualismi võtteid ja kas olete püüdnud leida midagi täiesti uut? Kuidas see on õnnestunud?

Arvis: Küllap on enamik meist jõudnud kontseptualismini lugemiskogemuse ja teoreetiliste otsingute kaudu. Aga näiteks Einārs Pelšs on loomulik kontseptualist. Tema jaoks pole see mäng, see on lihtsalt tema mõtlemise ja olemise viis. Seepärast on ta ammendamatuks inspiratsiooniallikaks meile, kontseptualismi tee valinutele.

Ivars: Läti kontseptualism on "leebe" nagu Artis Ostupsil, "kuiv" nagu Arvis Vigulsil, "naljakas" nagu Kārlis Vērdiņšil, "trash" nagu Elvīra Blomal, "metatekstuaalne" nagu Ivars Šteinbergsil, "lüüriliselt killustatud" nagu Anna Auziņal, "maskuliinne" nagu Aivars Madrisel, "digitaalselt apokalüptiline" nagu Raimonds Ķirķisel, "tõeline" nagu Einārs Pelšsil.

Kui palju on võimalik kontseptuaalset luulet tõlkida? Lev Rubinsteini on edukalt tõlgitud nii eesti kui ka läti keelde. Aga kui palju on Preiļi kontseptualistlikku luulet võõrkeeltesse tõlgitud?

Kārlis Vērdiņš: Preiļi kontseptualistide töid leiab soomekeelsest läti tänapäevase luule antoloogiast ("Jos unohdat oman nimesi. Latvialaisen nykyrunouden kokoelma suomeksi ja latviaksi"), mis ilmus 2020. aastal. 2024. aastal ilmub meie antoloogia Contra tõlgituna eesti keeles ("Alfabeedi sünnimaa. Läti kolmanda aastatuhande kontseptuaalse luule esimene valikkogu"). Seepärast võib arvata, et meie luulet saab suurepäraselt tõlkida. Kontseptuaalset luulet ei tohi tihti otse tõlkida. Tõlkija peab pigem taaslooma teksti oma keeles, järgides originaalteksti ideed. Aga vahel saab kontseptuaalset luulet täitsa sõna-sõnalt tõlkida.

Ivars: Mina arvan, et tõlkida saab ükskõik millist luulet. Peab lihtsalt kohandama "luuletõlkimise" definitsiooni. Muidugi kui vaadata traditsionaalselt (essentsiaalselt), siis on asju, mida tõlkida ei saa. Kontseptualismi puhul on need enamasti konnotatsioonid ja kohaliku tähendusväljaga seotud lood.

Preiļu konceptuālisti n-ö sünniisaks võib pidada Einārs Pelšsi, kellest on ilmunud autorifilm "Einaratīvs", mida saab ka Tartus vaadata (ürituse Insomniakaton ajal 11. mail) ning mis oli nomineeritud Läti filmiauhinnale Lielais Kristaps kuues kategoorias. Kui tavaline see on, et Lätis valmib (lühi)film luuletajast? Kuidas juhtus nii, et see film valmis just Einārs Pelšsist?

Kārlis: Lätis ei tehta väga tihti filme poeetidest, kuid meil on telesari "Kirjandusetuur" (läti k "Literatūre", mäng sõnadega literatūra+tūre, kirjandus+tuur – tlk märkus), kus iga kord räägib üks kaasaegne kirjanik ühest minevikukirjanikust. Ja veel on intervjuusari kirjanikega, mida on juba aastaid loonud Nora Ikstena "Emapiima" ekraanile toonud režissöör Ināra Kolmane. "Eināratīvs" on film, mille kallal tegid noor režissöör Betija Zvejniece ja tema meeskond palju tööd. Seepärast loodame, et ka Eesti inimestel on huvitav seda vaadata. Peaosas on muidugi Einārs, aga natuke osalevad ka teised kontseptualistid.

Ivars: Einars Pelšs suudab tõsiduse (loe: meisterlikkuse) ühendada meeleheitega, kuid esitada seda kui maailma kõige kergemeelsemat nalja. Harva, kui see kellelgi õnnestub. Seega on seaduspärane, et temast filme tehakse. Tema teod on nakatavad, inspireerivad.

Olen püüdnud mõelda, mis Pelšsi peas toimub. Oletus. Teades, et teda peetakse globaalsel laval marginaalseks, kuid selle teadmise kaudu – muutes staatusega seotud kujutlused metatekstuaalseks mänguks – loob Pelšs omalaadse kombinatsiooni, kus ühinevad elegants ja trash'i esteetika, glitch'i esteetika, lo-fi esteetika, isetegevus, amatöörlus, diletantsus, banaalsus, grafomaania, säilitades samas eelmainitud autorsuse ja loovuse kriitika. Madal kvaliteet on stiliseeritud, justkui rolli mängides, kuid samas veenvalt ehtne. See kõikumine on osa mängust.

Pelšs (nagu veel mõni teine kontseptuaalne teos läti kaasaegses kirjanduses) ei ole seotud, keeldub ennast sidumast paljukiidetud lüürilise "minaga" – Pelšsi puhul ei tarvitse teose loojaks vahel üldse olla inimene, vaid programm horisontaalses suhtes inimesega. Näiteks on Pelšsi ja tehisintellekti genereeritud laulud enamasti primitiivsed, lõbusad, teravmeelsed, vahetevahel maitsetud, mõnikord lüürilisust parodeerivad, teinekord lüürilisust ülistavad.

2022. aasta alguses sai Läti Rahvuslikus Kunstimuuseumis näha näitust "ES_TEXT" ("MINA_TEXT"), kus ka teie rühmitusel oli oma ekspositsioon, mis nomineeriti Purvītise (kunsti)auhinnale (Purvīša balva, asutatud 2008 ning nimetatud kunstnik Vilhelms Purvītise järgi). Eriti toodi välja Artis Ostupsi eksponaati "Mūsdienu dzejas robežas" ("Tänapäeva luule piirid"). Rääkige lähemalt teie osalusest sellel näitusel. Ehk meenub ka mõni tore või naljakas seik.

Ivars: Mina osalesin näitusel kontseptuaalse objektiga "Jalamatt" – valge vaibaga, millele trükitud kiri "Neslampājiet" ("Ärge tampige"). "Jalamati" sündi on mõjutanud erinevad kaasaegsed kunstiteosed, mille puhul näitusekülastajad osalevad objektile tähenduse andmisel. Antud juhul tallates valget välja pealkirja "Neslampājiet" all, mis on muidugi viide Klāvs Elsbergsi luuletusele, mis on omakorda viide Ojārs Vācietise Aleksandrs Čaksile pühendatud luuletusele.

See vaibale kantud kiri muutub võimatuks ülesandeks: kui algses kontekstis on "ärge tampige" üleskutse käia ettevaatlikult (sest kõnniteel võib lebada süda), ehk siis metafooriline soovitus lugeda tähelepanelikult, siis minu interpretatsioonis on sellest saanud äärmuseni viidud aineline illustratsioon lugemise vastuolulisest protsessist, kus me jätame möödapääsmatult oma jälje enda loetavasse teksti ja kirjutame seda tegelikult ise (taldadega) ka juhul kui tekst ise tahab puhtaks jääda.

Artise (Artis Ostups) pikendusmärgiga "P" on nüüd saanud meie logoks. Minu värskeimas raamatus "Aabits" (läti k "Ābece") on pikendusmärgiga "P-st" luuletus.

Mul oli väga hea meel, et "MINA_TEXT" näitusel oli meil oma nurgake. Aga avamispäeval jooksis minu poeg muuseumis nii, et kukkus näoga otse vastu tugitooli nurka. Arm oli veel kuu aega näha. Nüüd on kõik hästi.

"Tänapäeva luule piirid" on ju tegelikult pikendusmärgiga "P". Kuidas seletada selle teose kontseptsiooni mittelätlasele?

Arvis: Tean vähemalt, kuidas seda seletada leedulastele. Neil on eriline täht – ülapunktiga "e", mida ei ole üheski teises keeles ja millele avati muide hiljuti ausammas. Pikendusmärgiga "P" on meie, lätlaste, unikaalne täht. Aga see on siiski ainult üks tase, kuidas sellele läheneda. Artis Ostupsi idee on kindlasti palju peenem ja sügavam ning teoreetiliselt põhjendatum. Igatahes vääriks ka pikendusmärgiga "P" kindlasti ausammast. Riia Vabadussammas püstitati läti rahva annetuste toel, ilmselt peab alustama annetuskampaaniat pikendusmärgiga "P" ausamba jaoks.

Tartus esinedes on teie etteaste kontseptsioon sõltumatult ja ametlikult akrediteerida Tartut, selle sobivust kanda kultuuripealinna tiitlit. Kust selline veidi provokatiivne idee tuli ning mida võiks publik teie esinemiselt oodata?

Kārlis: Dokumendid, plaanid, visioonid, aruanded ja muud olulised dokumendid mängivad tänapäeva kultuuripoliitikas, haridus- ja teadussektoris üha olulisemat rolli. Need dokumendid on Preiļi kontseptualistide jaoks väga inspireerivad. Ka meie manifest meenutab sellist dokumenti (manifestiga saab tutvuda kogumikus "Alfabeedi sünnimaa. Läti kolmanda aastatuhande kontseptuaalse luule esimene valikkogu").

Seetõttu soovime välja selgitada, kas Tartus on kõik need dokumendid korras ning loodame, et meil on võimalus tutvuda kogu kultuuripealinna aasta dokumentatsiooni ja selle notariaalselt kinnitatud ingliskeelsete tõlgetega. Kui kõik on korras, siis me ei näe takistusi, miks Tartu linn ei peaks saama meie akrediteeringut. Meie etteaste tutvustab publikule läti akrediteerimistraditsioone, mille loodetavasti võtavad omaks ka eestlased.

Küsimus Arvis Vigulsile, kes kirjutas 10 teksti spetsiaalselt eestikeelse kogumiku jaoks. Kas see tuli väga raskelt? Luuletuses on kirjeldatud ka kaotsiläinud mustandeid. Kuivõrd see tekst on justnimelt eestlastele?

Arvis: Arvan, et sellele küsimusele võiks vastata ka keegi teine. Einārs Pelšs võiks sellest terve raamatu kirjutada, isegi teadmata, millest üldse jutt käib.

Omalt poolt võin vaid lisada, et mustandid kadusid kolimisprotsessi käigus seoses muutustega eraelus. Tekstid ei ole mõeldud ainult eestlastele, vaid laiale huviliste ringile olenemata rahvusest ja keelest. Ka inimestele nendes maades, kus üldse ei teatagi, kus selline Eesti (või Läti) asub.

Elvīra: Ma arvan, et kõik on mõeldud just eestlastele, samamoodi nagu absoluutselt kõik on mõeldud lätlastele. Selle nurga alt vaadates ei ole piirid võimalikud ja eestlastele sobivad lätlased (ja vastupidi) samamoodi nagu kohv ja raadio. Välja arvatud vaid teadliku otsuse "see pole mulle" puhul. Aga see on hoopis teine asi.

Ivars: See küsimus meenutab mulle üht luuletust, oot, kohe tõlgin ära. (Paus, seejärel deklameerib valjusti.) Edwin Morgan. "Intervjuu" (katkend). "– Millal te hakkasite kirjutama kõlaluulet? – Vindamari am hukšma tintol ensa arrēr. Vindašton hama hāz temi-blūzma tontek. – Selge. Niisiis olite tõesti üsna varaküps. Ja kas teie vanemad julgustasid teid? – Ziva mimtod enna parahaštom ganna, spod ziva didtod kveršpot kvindast volla! Mindeta brūšč kvarva tonč bot. Spolva harabaštat sū!" (Naerab.)

Mis on teie edasised plaanid? Kus teid või teie töid veel lisaks Tartule praegu või lähitulevikus näha saab?

Elvīra: Ma eeldan, et neid võib (loodetavasti) näha ja lugeda kirjandusajakirjast Strāva, mida panemegi kokku meie (mina, Ivars Šteinbergs, Arvis Viguls, Anna Auziņa). Minu isiklikud plaanid on seotud proosaga (kirjutan teaduslik-fantastilist romaani) ja kirjastustegevusega (just alustasin väikest raamatusarja). Tahaks ka korraldada podcast'i "Loe või sa ei loe" (ei tea, kas teil õnnestub seda piisavalt hästi tõlkida (läti keeles mängivad sama tüvega sõnad "lasi" ja "lasies", mis tähendab loe või lase jalga – Tlk märkus) ehk tsenseerimata raamatute klubi. Koos sõbraga kirjutame luulekogu "Mortal Kombat" ja see võib teatud mõttes olla ka kontseptuaalne, sest sisaldab müstifikatsiooni. On veel ühte-teist mõttes, mida esialgu ei taha avalikustada.

Ivars: Minul ilmub juba eelnevalt mainitud aabits täiskasvanutele. Maikuus tuleb minu luule interventsioon Riias Stradiņši Ülikooli anatoomiamuuseumis. Eestlased on teretulnud, sest kõiki tekste on võimalik lugeda ka inglise keeles. Seal saab tänu disainer Estere Betija Grāverele minu luuletusi ka näha (mitte ainult lugeda). Hiljem aasta lõpu poole võiks ilmuda minu esimene lasteluulekogu "Amps-amps-amps!".

Ja lõpetuseks üks küsimus täiesti teisel teemal. Kas olete varem Tartus käinud? Kui jah, siis kuidas Tartusse sattusite ja mis mälestused on jäänud?

Kārlis: Olen käinud Tartus nii Tartu ülikooli konverentsidel kui ka Prima Vista festivalil (Kārlis Vērdiņš oli Prima Vista külaline 2017. aastal) ja teistel kirjanduslikel ettevõtmistel. Tartust on mul väga head mälestused.

Arvis: Olen käinud mitmes Eesti linnas, aga miskipärast ei ole õnnestunud jõuda Tērbatasse (vana Tartu nimetus; lätikeelne Dorpat; Riias on säilinud tänavanimetusena Tērbatas iela – Tlk märkus). Seepärast pole mul sellest linnast mälestusi, aga ma võin need välja mõelda. Kuid ei, küllap on kergem lõpuks lihtsalt sinna jõuda, et tekiksid tõelised mälestused. Ma ei kahtlegi, et need on positiivsed.

Elvīra: Olen osalenud Balti Museoloogiakoolis, kui see toimus Tartus. Mäletan, et Eesti Rahva Muuseumi ekspositsioonis oli leitud koht vähemusrahvuste narratiivile, mis tundus mulle väga modernne ja julge lähenemine.

Ivars: Tartu ülikoolis on õppinud või õpivad paljud minu sõbrad ja tuttavad. Olen käinud Tartus joomas ja mööda mägiseid vanalinnalähedasi radu hulkumas. Veel leiab telefonist uduseid fotosid sõpradest ja mingitest veinidest. Ootan taasnaasmist!

*

Tõlkinud Contra ja Ilze Tālberga

Käesolevas intervjuus jagasid oma mõtteid rühmituse liikmed Ivars Šteinbergs, Elvīra Bloma, Arvis Viguls ja Kārlis Vērdiņš.

Luulerühmituse etteastet näeb 10. mail kell 18.00 Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis. Üritus on osa kirjandusfestival Prima Vista ja Tartu 2024 Suurest Futuroloogilisest Kongressist.