Kui aasta esimeses pooles selgus, et Jacob Collier on tulemas Eestisse esinema ja seejuures veel Tartusse, olime sõbrannaga ilmselt ühed esimestest, kes kella kukkudes endale minutitega piletid ära krahmasid, suurest hirmust, et äkki need müüakse hetkega välja. Kuid meie hirmudel polnud tegelikult aluspõhja, sest tuli välja, et keskmine Eesti inimene polnud Collierist midagi kuulnud. Veelgi enam, isegi Kultuuriportaali toimetuses läksid suurtel melomaanidel silmad Collieri nime kuuldes suureks: "Kes see veel on?" Taipasin ehmatuseks, et olen elanud kõlakambris ja mulle oli tõepoolest tundunud, et kõik teavad, kuulavad ja kiidavad, meeletult austavad seda noort lauljat ja heliloojat, multiinstrumentalisti, produtsenti, viiekordset Grammy-võitjat. Tundus võimatu, et keegi ei ole temast kuulnud. Kuidas saab sellisest talendist ja inspireerivast isiksusest mitte teadlik olla?

Kuigi Collieri näoga plakatid rippusid kontserdile eelnenud nädalatel ju tegelikult kõikjal, siis välja kontserti ei müüdudki, ruumi oli Tartu laululaval lahedalt ning väravates pakuti veel pileteidki. Seega enne neljapäeva õhtul Tartus toimunud kontserdi ja sellest midagi arvamise juurde asumist, tasuks esiti võib-olla lühidalt tutvuda, kellega üldse tegu on, et saaks päriselt mõista, miks tema muusiknohikutest fännkond nii väga selle veidrate riiete, kiitsaka ja paljas- või Crocsi-jalgse muusiku käe järgi laulda tahab.

Jacob Collier on üks veidralt kütkestav 29-aastane mees (poiss), kes suudab muusikast ja muusikateooriast rääkida nii kaasakiskuvalt, sellise kirega, et võimatu on mitte vaimustuda kõigest, mis tema huultelt pudeneb. Nii nagu ta ise räägib, siis elab temas suur armastus akordide vastu, ta peab neid maailma parimateks asjadeks, ja ma usun teda. Tüübi harmooniatunnetus on imetlusväärne, uskumatu isegi, tema arranžeeringud on nii tihedad, täis vimpkasid, järgenvusi, et kuulajana jääbki üle vaid tunnustavalt nägu krimpsutada ja pead kaasa nõksutada.

Samas natuke enda mullist kaugemale vaadates, olen täheldanud, et Collierile pannakse neid täpseid samu hüvesid hoopis pahaks: liigkeerulised ja ülekomponeeritud seaded, liigne tihedus, mitte eriti meeldejäävad meloodiad, liigagarlikkus – kõike on justkui liiga palju, liiga-liiga. Sellised tunded räsivad vahel ka Collieri austajaid: ametlik termin selle kohta on "Collieri-väsimus", mida olen vahel põdenud ka mina, kuid mis möödub ajas ja pole fataalne.

Kuid Collieri fenomen peitub lisaks tema muusikalisele geeniusele ja loomingule ka tema iseloomus ja lapselikult siiras hämmastuses muusika vastu, mis on tõeliselt nakkav, võimatu on vastu panna, seda eriti just meest laivis vaadates.

Kivil istus väike konn

Tartu laululavale ei astunud Collier aga üksi, vaid koos gospelit ja džässi viljeleva legendaarse Ameerika vokaalansambli Take 6-ga, keda Collier peab kusjuures enda ühtedeks suuremateks mõjutajateks, ning meie enda kohalikest muusikutest kokku pandud Tartu 2024 sümfooniaorkestriga Valter Soosalu juhatamisel. Tuleb mainida, et Soosalu oli vist üldse kõige õigem valik, keda Collieri kõrvale orkestri ette seada. Dirigendi noorus ja lahke olek ning sära moodustasid Collieri enda olemusega mõnusa sümbioosi. Mõlemad kuuluvad ka samasse põlvkonda, üksteise mõistmine oli laval muhe, kontakt vahetu. Toreda faktina saab välja tuua, et mõlemat ühendab ka omamoodi elektrikandle, pigem vähetuntud harpejji mänguoskus.

Kontserdi juhataski üleskütvate avasõnadega sisse Soosalu ise ning palus avalooks lavale Take 6-i, kes oma elurõõmust pakatava sisenemise ja rikaste harmooniate ning üleüldise energiaga oleks võinud olla kontserdile ülimalt meeleolukaks stardipauguks. Kuid kahjuks rikkus vähemalt esimestes ridades viibijate jaoks kontserdi alguse kehv heli.

Eriti midagi ei kuulnud, ansambliliikmete häälte helitasemed olid tasakaalust väljas, valitses paras kaos, kus kõik sulas segapudruks, mille keskel seistes hakkas pea ringi käima ja hakkasid mõtlema, kas oled ehk sattunud kuskile külapeole. Õli valasid tulle ka liigentusiastlikud ja joovastunud fännid, n-ö "juhhuu-tüdrukud", kes hinge tõmbamata ja noodipidevust hoides kõrvulukustavalt huilgasid. Vokaalmuusikat on sellisel viisil ääretult keeruline kuulata ja ehk peaks siin ka rääkima teatud kontserditetiketist: see, et mäe otsas müüakse longerot ja õlu ei vabanda välja muusikast üle karjumist, seda eriti Jacob Collieri ja Take 6 kontserdil. Rohkem ma ei virise, sest laulda oskasid tüdrukud tegelikult väga hästi.

Kontserdi kulgedes suudeti gospelimeeste heli ka veidi paremaks keerata ning ka publik võttis rohkem aega kuulamiseks, ehk ka seetõttu, et muusika jõudis seekord päriselt nendeni. Siiski jäi ansambli etteasteid läbivalt varjutama kerge helikaos. See on natuke kriminaalne, kui niivõrd nüansirikas muusika jääb tehnilise praagi taha.

Teiseks looks kargaski aga juba lavale mees, kelle tarbeks sai ju tegelikult kohale tuldud: erkpunastes lohvakates pükstes, kollase jaki, palja kõhuga ning paljasjalgne härra Jacob Collier isiklikult, kes silmapilkselt enda väikse konnahüppe ja hüperaktiivse siblimise ja olemusega süstis rahvasse kamaluga talle nii iseloomulikku lapselikku energiat ja rõõmu. Collier sobiks valatult ka endisaegsesse telelavastusse "Väike nõid", kus ta Blocksbergi mäel koos teiste värvilistes hõlstides nõidadega tuuseldada võiks, ja nad peale selle ka võluväge täis harmooniates laulma kupataks.

Oma etteaste avas Collier kaveriga The Police'i loost "Every Little Thing She Does Is Magic". Nii sai koheselt rakendust ka Tartu 2024 sümfooniaorkester, mis silma järgi koosnes peamiselt Vanemuise sümfooniaorkestri liikmetest. Orkester lisandus kuulu järgi kogu ettevõtmisele küllaltki viimasel hetkel, mis kujunes kokkuvõttes väga õigeks otsuseks, sest ilma nendeta oleks kontsert laululava jaoks ehk liigkammerlikuks võinud kujuneda. Orkester lisas kõigele sügavust ja ka pidulikkust, tõsiseltvõetavust.

Kui Collier alustas enda esinemist kaveriga, siis kaveriga õhtu ka lõppes, kui koos publikuga lauldi Elvise hittlugu "Can't Help Falling In Love". Veel mahtus esitusloendisse näiteks ka Queeni, Michael Jacksonit ja Bachi. Bachi jaoks tõi Collier üllatusena lavale ka oma viiulimängijast ema, Suzie Collieri, kellega pandi maha üks tõeliselt meelolukas duett: Suzie sooloviiulil ja Jacob falsetihäälel oktavite vahel põrkamas.

Kaveriterohkus oli iseloomulik kogu kavale, mis ühelt poolt on mõistetav, sest neil on olnud Collieri karjääris väga oluline ja ka äärmiselt nauditav osa, kuid samas oleks tahtnud kuulda rohkem ka Collieri enda originaalloomingut. Sellegipoolest sai ette kantud midagi igalt tema albumilt, seega päriselt nurisemiseks polnudki tegelikult põhjust.

Ja kuigi kontserdi set-list võis lugude arvu poole tunduda ehk lühemapoolsem, siis see-eest kestsid lood ise väga pikalt ja mõningatel juhtudel hakkasid tänu sellele sees omamoodi transilaadset seisundit tekitama. Eriti joonistus see välja loo "Bridge Over The Troubled Water" ajal, mis aina kasvas ja kasvas, kus Collier kasutas harmonizer'it, mis lasi tal vastavalt enda tujudele kõlada üksi kui mitmekordselt mitmehäälne koor. Mees aina ehitas ja ehitas, kõla asetus kõla peale ning külmavärinad jooksid lainetena läbi publiku.

Tõelise peomeeleolu üleval hoidmise eest vastutasid läbivalt aga Take 6-i mehed. Acapella-ansamblite huumor on täiesti oma žanr ning oma lustakate tantsuliigutuste ning show'ga tehti mõnusat pulli ja näidati kõrget vokaalset meisterlikkust. Take 6 ei olnud sugugi lihtsalt saateansamblina kaasa võetud, vaid lava jagati n-ö peaesineja Collieriga võrdselt. Austus tema ja seksteti vahel oli silmnähtav ning rõõm koos musitseerimisest nakkav.

"Eeooo-eeooo"

Üheks Collieri firmamärgiks on aktiivne publiku kaasamine ja sedagi sai Tartu laululavale kogunenud inimesed kogeda. Kui Freddie Mercury tegi enda laividel natuke "eoh-eoh" ja publik pani ühehäälselt vastu, siis Collier jagas rahva häälerühmadeks, häälestas nad esiteks ühisel algusnoodil ära, siis asus sealt järjest ehitama, publiku hääli mudima, suunama ja see kõik käis sekunditega, mõistmine publiku ja artisti vahel tekkis kibekähku, kõigega oldi koheselt kaasas.

Eesti publik teenis artistilt suuri kiidusõnu, mis muidugi võisid olla ka lihtsalt lüngatäiteks stiilis "ma pole kuulnud paremini kõlavat publikut kusagil mujal kui … (täida lünk)". Aga samas rahvas laulis ju tõesti hästi. Ilmselt oli publiku seas ka keskmiselt rohkem treenituma hääle ja kuulmisega inimesi kui võib-olla mõnel teisel kontserdil, sest on ju Collier ühe muusikanohiku märg unenägu ning silma järgi tundus, et iga kolmas inimene on koorilaulja või isegi poole kohaga muusik. Võiks esitada sootuks väite, et Eesti publik ühes oma geenidesse kodeeritud koorilaulu ja laulupidude lembusega võikski olla Collieri fänni ideaalvorm.

Tegu oli lõppeks tõeliselt erilise kontserdiga, mille jooksul tuligi peale päris laulupeo tunne, mida saatis samaaegselt ka küllaltki intiimse jämmiõhtu tundmus. Kohamaagia ning publiku seas tekkinud ühishingamise ja -loomise, Collieriga lavalt edasi-tagasi peegeldamise koosmõju tekitas ülevuse, millest ei tahtnud keegi lahti lasta: publik laulis Collieri suisa kolmeks lisalooks lavale tagasi. Puudu jäigi veel kõigest üks collierilik Tuljak. Siinkohal peabki tegelikult väga tõsiselt mõtlema, kuidas saaks Jacob Collieri järgmine aasta Tallinnasse laulupeol dirigendipulti tuua, masse juhatada mees ju oskab.

Lõpetuseks olen ka kade nende üle, kel pärast kontserti öises Tartus ringi liikuval Collieril kratist kinni õnnestus krabada ning muusikuga pilti teha: ka tema naeratus on musikaalne ja nii üdini siiras.