Kai kunstikeskuses on avatud Kristina Õlleku ja Tuomas L. Laitineni ühisnäitus "Tsüanookeanid", milles räägitakse vaatajale lugusid veealusest maailmast. Alustan sellest, milline see näitus ei ole – ja õnneks ei ole. Pole dotseerivat tooni, pole liigselt lihtsakoelisi sõnumeid ega visuaalseid kujundeid ja sümboleid.

Mul on üpris konkreetne vastupidine näide pakkuda 2021. aastal Berliinis nähtud suurnäituselt "Diversity United" ehk "Ühendatud mitmekesisus" (9.06.–10.10.2021), kus Goshka Macuga teose "Tee tofut, ära sõdi" (Make Tofu Not War, 2018) üheks osaks oli kujutis plakatiga jääkarust, kes hoidis enda käppade vahel silti ingliskeelse kirjaga "It's hot in here" – siin on nii kuum. See mõjus oma sõnumilt niivõrd sirgjooneliselt, et ületas minu maitse jaoks kujutletava piiri, millele järgneb langemine lihtlabasuse valda.

Siin oli tegu näitusega, mis mõjus tervikuna pigem Euroopa nüüdiskunsti lapiteki kui ühtse teemanäitusena, sest seal oli kokku toodud niivõrd palju väga erisugust materjali, ilma et kunstiteosed oleksid saanud mingitki omavahelist sünergiat moodustada. Näitus, mille patroonideks olid Emmanuel Macron, Frank-Walter Steinmeier ja Vladimir Putin, tõi Tempelhofi lennujaama angaaridesse kokku üheksa kuraatori valikul ligikaudu 400 teost 34 riigist pärit 90 kunstnikult. Kunstnike hulgas olid näiteks Gerhard Richter, Anselm Kiefer, Olafur Eliasson, Maurizio Cattelan ja Wolfgang Tillmans, aga ka Kris Lemsalu ja Katja Novitskova.

Sel näitusel pidi too plakatiga jääkaru kandma üheselt mõistetavat sõnumit: jäämäed sulavad ja maakera kliima soojeneb. Ei mingit semiootilist kihilisust, intellektuaalset närvikõdi ega ambivalentsust. Sestpeale mõtlen alati enne keskkonnateemalisele kunstinäitusele minekut, et kas tuleb jälle "plakatiga jääkaru" või on kunstnikud kasutanud märksa mitmekihilisemaid ja keerukamaid lahendusi, mis jätaksid vaatajale mõnevõrra rohkem avastamisrõõmu ja tõlgendusruumi.

Kas plakatiga jääkarul on (kunsti)maailmas oma koht? Jah, kindlasti on, kuid ainult loosungitega mõjuvat kunstiteost ei tee. Seda eriti olukorras, kus keskkonnateemalised näitused on juba aastaid olnud püsiv osa kunstimaailmast. Kasutan siinkohal väljendit "keskkonnateemalised näitused" katusterminina kõikidele väljapanekutele, milles tegeletakse ühel või teisel moel kas metsaraie, kliimamuutuste või tööstuse tekitatud kahjudega loodusele. Selliste näituste tegemine on kuraatorite jaoks mitmes mõttes libedale jääle minek, sest kui minna liialt sirgjoonelist teed, on suure tõenäosusega tulemuseks näitus, mis ainult juhib probleemidele tähelepanu. Üksikisiku tasandilt võttes on aga üleelusuurusena näivad probleemid – nagu keskkonnareostus ja kliimamuutused – midagi, mille osas teatavasti lihtsaid lahendusi ei ole.

Mida saab kunstnik selliste probleemide juures üldse teha? Veenda inimesi, et keskkonnareostus on kohutav ja midagi peab ühiskondlikult ette võtma? Apelleerida indiviidi südametunnistusele, kuigi valdava osa kahjust teevad loodusele suurkorporatsioonid?

Minu jaoks ei liigitu Õlleku ja Laitineni näitus siiski eespool kirjeldatud lihtsakoelisuse kategooriasse, sest väljapanek töötab tugeva ja esteetiliselt nauditava visuaalse tervikuna. Õlleku teoste infosedelitel on viited elavhõbeda sisaldusele Läänemeres, kuid juures ei ole pikki didaktilisi kirjeldusi sellest, kui halb on Läänemere seisukord. Minus tekitas see info huvi ning asusin pärast näituse külastamist ise Läänemere kohta lugema. Eelistan tõepoolest sellist lahendust, kus mulle külastajana n-ö puistatakse leivatükikesi ning ma ise otsustan, kas tahan nende järgi guugeldamise rännakut ette võtta või mitte.

Läänemere kui subjekti teoses kasutamine hakkas Kais palju edukamalt tööle kui mujal, kus Õllek oma teoseid on näidanud. Kais on Õllekult kõige paeluvamad sõrestikul olevad metallplaatide installatsioonid, mis näevad välja visuaalselt väga võimsad, olles omamoodi Läänemere "sõrmejäljed". Õllek on plaate töödelnud erinevate kemikaalidega, Läänemere veega ning kasvatanud nendel soola, tänu millele mõjuvad need natuke nagu Läänemere seisundianalüüsina. Samas, kui ma ka ei teaks midagi näituse kontseptuaalsest või sisulisest poolest, oleksid need soolaga metallplaadid mulle visuaalselt ikkagi sama huvitavad.

Kristina Õllek on juba aastaid mereökoloogia teemadega tegelenud ja läbivalt tähelepanu juhtinud faktile, et Läänemeri on maakera üks kõige saastatumaid meresid. "Tsüanookeanide" puhul on näitusekogemuse ja mõtestamise juures põnev juba ainuüksi see, et Kai kunstikeskus ise asub samuti Tallinnas mere ääres. Kas mere vastuolulisus pole siis huvitav? Ühest küljest on meri nii suur, hoomamatu ja kõikvõimas, teisalt nii õrn ja habras. Sattusin Kai keskusesse näitust vaatama kaunil päikesepaistelisel õhtupoolikul, mil keskuse vastas kaldal vett silmitsedes tundus, et koduse Läänemerega on kõik korras. Õhtupäikese käes helkiv sügav tumesinine vesi ei reeda midagi vee kvaliteedi kohta. Kuid nagu ka Õllek on välja toonud, on Läänemeri väga aeglase veevahetusega ehk siis saastavad ained, mis merre satuvad, jäävad aastateks kahju tegema.

Võimalik, et pealtnäha näeb Läänemeri liigagi terve ja puhas välja ning sellepärast on meil keeruline teadvustada Läänemere saastatust. Meenuvad aastate jooksul nähtud erinevad kiirmoe tagajärgi puudutavad dokumentaalfilmid, kus näidatakse pärlmutterjaks muutunud veekogusid, kus ei elutse enam kedagi ning mille vesi on muutunud mürgiks. Kas peab vesi reostuma meie silme all, et saaksime lõpuks aru – midagi on tõeliselt valesti?

Näituse "Tsüanookeanid" kujundus on tagasihoidlik – lihtne valge hämar ruum, milles rõhk on üksikult väljavalgustatud teostel ja teoste kordustel. Nii Õlleku metallvõrestikul asuvad metallplaadid kui ka Laitineni puhutud klaasist väikevormide seeria "Ettepanek kaheksajalale" ("A Proposal for an Octopus", 2019–2024) on võluvad oma seriaalsuses. Hämarus annab visuaalselt juurde nii läbikumavatele klaasist anumatele kui ka videotele. Õnnestunud tervikule aitab kaasa just teoste kordus – olen Õlleku sarnaselt vormistatud teoseid küll siin ja seal näinud, kuid üksikuna ei ole need niivõrd kõnekalt mõjunud. Kais seevastu moodustub neist visuaalne muster, milles erinevate kemikaalidega töödeldud soolaga plaadid on kaugelt vaadates kõik pealtnäha sarnased, kuid neisse süvenedes hakkavad pisitasa silma kerged erinevused.

Suurest näitusesaalist eraldi asuvas väikeses videotoas on Laitineni teos "Muutlik mahl" ("Protean Sap", 2020), mis oma narratiiviga mõjub kõige ambivalentsemalt. Isiklikult nägin selles videos natuke sürrealistlikku evolutsioonitsüklit, kus erinevad fantastilised elukad muutusid-moondusid. Aja kulgemise sõnumit kandis edasi ka video helitaust, mis algas kõige klišeelikumat keskaegset kõrtsimuusikat meenutava palaga ning asendus ajapikku tänapäevaselt kõlava tümpsumuusikaga.

Videoteos ei sisalda dateeringuid – on jäetud vaataja enda otsustada, kas ta soovib näha paralleelselt toimuvaid sündmusi või läbi aja kulgevat sündmuste jada. Need erinevad olevused, sh kahepealised koerad ei näinud ülemäära "päris" loomade moodi välja. Kuidas klappis see kõige muuga, mille juured on päriselus ja looduses? Ma ei ole kindel, kuivõrd fantastika lisamine tervikule juurde andis, sest antud näitusel on "päris" osa tunduvalt intrigeerivam.

Videoteosed kaheksajalast koos klaasist puhutud väikevormidega on kõige tugevam osa Laitineni loomingust näitusel. Kahest kaheksajalavideost uusim, "Mustrituvastus" ("Pattern Recognition", 2024), valmis Jaapanis Okinawa teadus- ja tehnoloogiainstituudis, kus Laitinen filmis üles video, mis jälgib kaheksajalgade värvimuutumist. Näituse saatetekstis on mainitud, et Laitinen on aastaid tegelenud peajalgsete uurimisega. Kaheksajalad on kahtlemata võimelised muutuma ja kohanduma vastavalt nendele tingimustele, mida keskkond neilt nõuab. Anna kaheksajalale keerdude-käändudega klaasist anum ning kaheksajalg liigub seal ringi ja avastab anumat elegantse kergusega.

Näha mahedas videos kaheksajalga vaikselt oma elu elamas ja uue koduna mõjuvat klaasvormi avastamas paneb mõtlema erinevatele viisidele, kuidas me kõik, kes me siin planeedil oleme, kohandume uute, meile ette antud kodadega. Kui kohanemises võistleksid omavahel kaheksajalad ja inimesed, siis kumb jääks peale? Inimesena tahaks muidugi vastata, et inimene, kuid ma ei oleks selles praegu nii kindel.

Näitus "Tsüanookeanid" Kai kunstikeskuses ärgitab küsima, kas ja kuidas me liigina ikkagi suudame kohanduda. Meenub hiljutine, 62-kraadise õhutemperatuuriga kuumalaine Brasiilias, mis pani taluvuse piirini kannatama ka kohalikud brasiillased, kes on kuumaga harjunud.

Milliseks kujuneb maailm siis, kui seni harilikult kuumad piirkonnad muutuvad väljakannatamatuteks? Kuidas me siis toime tuleme? Keerulised küsimused, millele pole seni veel vist kellelgi lihtsaid vastuseid. "Tsüanookeanid" pani kindlasti teemakohase mõttelõnga veerema.