Kuidas mõjutab tehnoloogia inimese loomingut? Miks peaks keegi tänapäeval üldse kunstiga tegelema? Millised sidemed ühendavad eri distsipliinidest pärit loojaid? Johannesburgis tegutsev kuraator Anthea Buys on näitusele "Lahtivõetud vaade" Kai kunstikeskuses kokku toonud norra kunstniku Magnhild Øen Nordahli ning eesti kunstniku Paul Kuimeti teosed, et avada inimese, kunsti ja meediumi rolli tehnoloogia juhitud maailmas.

On keeruline öelda, kas Kuimeti ja Nordahli kooslus on ühisavaldus või dialoog. Heites kõrvale iseenesestmõistetava erinevuse fotograafia, 16 mm filmi ning 3D-prinditud skulptuuride vahel, on kunstnike käsitletavad teemad pea äravahetamiseni sarnased. Näitusel on kõne all tehnoloogia, teaduse, tehnika ning ühiskondlike struktuuride läbiv mõju loomingule ning ümbritseva maailma argistele tajusüsteemidele.

Samas on kunstnike stiilid visuaalselt piisavalt erinevad, neid ei saa segi ajada – Kuimeti kammitsetult külm foto- ja filmikeel versus Nordahli erksavärvilised, kohati lapsikult lopergused skulpturaalsed objektid. Pinge tööde sarnasuses, erinevuses ning ruumis paiknemises rõhutab vormi rolli.

Kokku on publiku ette toodud kõigest kaheksa teost, neli Kuimetilt ning teist samapalju Nordahlilt. Ometigi ei tundu Kai üpriski suur näitusepind sugugi tühi, sest videoteostest ja seeriatest koosnev tervik on nii ajas kui ka ruumis ühtlaselt laiali valgunud. Kuraator mängib kunstnike tööde paigutusega, jagades üksikobjektid ning seeriad mööda saali laiali. Kogu oma keerukuses käsitleb ta viise, kuidas üksik foto suhestub terve seeriaga, kuidas seeria suhestub näitusega, näitus skulptuuriobjekti ning näituse kujundusega, ning lõpuks, kuidas iga nimetatud üksikosa suhestub välisilmaga.

Buys on selle näitusega suurepäraselt illustreerinud Ameerika filosoofi Graham Harmani objektikeskse mõtte põhiteese. Objekt pole Grahami järgi pelgalt aatomitest ja molekulidest moodustatud struktuur ega ka pelgalt ehitusplokk, millest moodustub mõni suurem ja olulisem ühiskondlik struktuur. Objekt on iseküllane asi, millega suhestudes (seda vaadates, katsudes, kasutades jne) ei ole reaktsioon kuidagi hierarhiliselt ette määratud. Struktuurid ja agentsus tekivad objektide kokkupuutumisel. Kuna inimesed on olemuselt samuti materiaalsed ja kogetavad (nagu ka näiteks kujutis fotopaberil), siis hägustub arusaam vastastikusest mõjutusvõimest.

Täpsemalt kaob harjumuspärane kindlus ses osas, kes või mis mida kasutab ja keda või mida kasutatakse. Kas asjad, inimesed või ühiskondlikud struktuurid ei vormi üksteist vastastikuselt ja kas nad ei eksisteeri seetõttu koos võrdväärsete objektidena?*

Näituse avab Nordahli seeria "Alusplaadid" (2023), mis on akrüülkrohvil teostatud CNC-masinate ehk arvprogrammjuhitud tööpinkide kriimustatud alusplaatide koopiad. Värvilised plaadid meenutavad eemalt vaadatuna üleelusuurusi mikrokiipe. Tootmise jääke käsitleb ka teos "Käepärast olevad esemed" (2022) ehk jesmoniidist ehk akrüülvaigust valmistatud skulptuurid, mis põhinevad 3D-digiskaneeringute katsete tulemustel. Arvuti interpreteeris mänguasja ning nihestas selle vormi ning kunstnik nihestas omakorda arvuti binaarkoodilist nägemust, demonstreerides nõnda interpretatsiooni ja kopeerimise sisulist erinevust.

Nordahli "Hoidja" (2020) on näituse nõrgim teos. Kuigi tööriistade hoidikud on toredad ning selletaolist alust teibirullide ladustamiseks tahaks endalegi, siis on töö raames esitatud ka youtuber'ite videod, mis juhivad mõtte objektilt võrgupõhisele "tee-seda-ise"-kultuurile. Kui selles netikultuuris ise tegev ei ole, siis meenutab nende vaatamine pigem tuima infotainment'i (meelelahutuslikku teabe omastamist) või isegi brainrot'i (ajumädanikku), sarnaselt sellele, kuidas kaalulangusdieeti pidav inimene vaatab riisigaletti nosides nälja peletamiseks mukbang– ehk toiduõgimise videoid. Praktilistele ja käeosavatele külastajatele võib see töö olla muidugi näituse tippteos.

"Salajane tugi" (2019) ehk Nordahli seitsmest skulptuurist koosnev seeria on rekonstrueerinud 3D-printimise tehnoloogia kandva mikrostruktuuri inimesele hoomatavais gabariitides. Rangete patendiseaduste tõttu pidi kunstnik struktuuri teostava algoritmi ise taasleiutama, tõstatades nii küsimuse koopia ja originaali, mudeli ja toote suhetest ning administratiivsetest mehhanismidest, mille kaudu neid suhteid rakendatakse.

Kuimet omakorda töötab ühelt poolt etableerunud ja teiselt poolt nostalgilise analoogfoto ning 16 mm filmiga. Nii foto kui film esindavad korraga tehnoloogilist hüpet kujutavas kunstis ning viisi, kuidas tehnoloogia integreerimine argiellu muudab selle kogemuslikult peaaegu võrdväärseks nn loomulike nähtustega. Kas või näiteks see, kuidas GPS on suuresti likvideerinud vajaduse iseseisvalt orienteeruda. Huvitav on ka asjaolu, et liikuvaid pilte on näitusel läbivalt nimetatud filmiks, millega rõhutatakse eelkõige infokandja materiaalsust, mitte kujutise avaldumist ekraanipinnal.

Fotoseeria "Suite" (2026) ning lühifilm "Technique" (2026), mõlemad ingliskeelsete pealkirjadega, on Kuimeti isiklikumat laadi tööd, mis kujutavad tema ema, arhitekt Tiina Soansi joonistatud hoonete projekte. Analoogfotod mängivad kujutise pinna ja piktoraalse sügavusega, et korraga peita ning rõhutada pildi kaht dimensiooni ehk sõna otseses mõttes pinnapealsust. "Technique" on üles võetud 16 mm filmile ning järgib üldjoontes sama mängu sügavuse ja pinnaga, kuigi enne lõputiitreid vaatab kaamera läbi akna taamal paistvate Tallinna vanalinna tornide poole.

Fotoseeria "Suite" (2026) ning lühifilm "Technique" (2026), mõlemad ingliskeelsete pealkirjadega, on Kuimeti isiklikumat laadi tööd, mis kujutavad tema ema, arhitekt Tiina Soansi joonistatud hoonete projekte. Analoogfotod mängivad kujutise pinna ja piktoraalse sügavusega, et korraga peita ning rõhutada pildi kaht dimensiooni ehk sõna otseses mõttes pinnapealsust. "Technique" on üles võetud 16 mm filmile ning järgib üldjoontes sama mängu sügavuse ja pinnaga, kuigi enne lõputiitreid vaatab kaamera läbi akna taamal paistvate Tallinna vanalinna tornide poole.

Kuimeti "Brooklyni köögi vaikelu" (2020) on loop'iv film, mis kujutab vastavalt pealkirjale lillekompositsiooni köögis. Loomulikult ei tea me, kas kaadrid on tegelikult Brooklynis üles võetud – tänapäeva köögid on kõik ühesugused. Oluline on aga just loop, mis toimib korduva võrdse ajaühikuna ning kordab seeläbi filmilindi diskreetseid kujutisi, mis erinevad eelnevast ja järgnevast kaadrist minimaalselt, kuid demonstreerivad tervikuna aja möödumist ning muutusi, mille aeg kaasa toob.

Kuimeti seeria "Tellingute lühiajalugu" (2020) mängib sõna "ajalugu" eri tähendustega. Erinevate nn ajaloo lõpu teooriate kohaselt on tegemist ühiskonna arengu sünonüümiga, kus lõpu saabudes kestavad sündmused justkui edasi, kuid neid sündmusi suunavad struktuurid taustal ei muutu. Tellingud on ehituses ise tugistruktuurid, kuid alati ajutised ning sõltuvad sellest, kas need on parasjagu kasutamiseks vajalikud või mitte.

Samas on kunstnik need tellingud fikseerinud konkreetsesse ajahetke fotodokumentatsiooni näol, mis teeb neist ühtlasi ajalooteaduse uurimisobjektid. Jäädvustamine ning estetiseerimine muudab objekti kasutamise konteksti – ajutine, mööduv struktuur kristalliseerub andmeühikuna, mis avab võimaluse juba uutele ekspluatatsiooni vormidele, olgu selleks siis näiteks teadusuurimus või majanduslik analüüs kasu(mi) saamise eesmärgil.

Siinkohal on paslik rääkida ka näituse kujundusest. Kasutatud vaheseinte kandev sõrestik on selgelt liiga dekoratiivne, et olla vaid funktsionaalseks toestuseks. Palja silmaga on näha, et neile midagi toekamat riputades või nõjatades tekiks kohe vajadus kasutada mistahes käepärast olevaid toestusvahendeid, et seinad ümber ei kukuks. Kujunduses kajastub korraga nii Nordahli huvi isetegevuslike projektide vastu kui ka Kuimeti skepsis ehitustellingute konstruktiivsuse osas.

Ilmselt on Buys arvestanud kohaliku publiku n-ö patriootliku eelhäälestusega ning meelega paigutanud Kuimeti teosed nii näituse keskmesse kui ka mööda saali laiali. Samal ajal on iga Nordahli seeria esitatud koondunult ja lähestikku. Võimalik, et see on siiski juhtunud ka praktilisest vajadusest tasakaalustada asjaolu, et kaks Kuimeti tööd jaotuvad piltlikult öeldes laiali ajas, mitte ruumis, nagu kõik Nordahli tööd.

Igal juhul on koomiline näha saali keskele ehitatud karbis ülimalt emotsionaalset isiklikku filmi ning saali kaugemas otsas, umbes sama mõõtu toas, rigiidselt muuseumlikku kompositsiooni kolmest fotost ja pingist. Ometi demonstreerib see, et ruumi olemus ei ole tingitud pelgalt mahust, vaid millestki enamast. Ruumi olemus sõltub sealhulgas ka sinna paigutatud objektidest ja lugudest. Ruum, täpsemalt ruumikogemus, väljendub ainult interaktsioonis.

Juhin siinkohal lugeja tähelepanu asjaolule, et näituse ingliskeelne pealkiri "Exploded View" ehk sõna-sõnalt "õhitud vaade" on tundmuslikult märksa vähem analüütiline ja range kui eestikeelne "Lahtivõetud vaade". Esimene viitab kaootilisele lagunemisele ning teine süsteemsele dekonstrueerimisele. Olgu lahkheli juhtunud kogemata või meelega, demonstreerib see päris hästi antud näituseterviku võimekust n-ö kõneleda erinevates registrites.

Nordhali ja Kuimeti teoste ühisnimetajaks on ebalev suhe tehnoloogiaga. Täpsemalt sellega, kuidas uued tootmise ja kujutamise vahendid muunduvad kasutamise ja ühiskondliku isereguleerimise käigus revolutsioonilisest ja ohtlikust millekski igapäevaseks. Šokeerivad kunstiuuendused ning imetabased tööriistad saavad harjumuspärasteks. Alternatiiv puudub ja mitte miski ei muutu kunagi, ometigi muutub kõik jäädavalt.

Foto, filmi, 3D-printeri ja CNC-masina kasutamine ei erine prompti kirjutamisest pooltki niipalju, kui võiks arvata. Piltnik suunab objektiivi huvipakkuva vaate suunas ning vajutab nupule. Võimalik, et ta seab isegi jäädvustatava kompositsiooni endale valmis. Siiski tekib kujutis alusplaadil või filmil sellele kokku möksitud kemikaalide ning valguse omavahelisel reageerimisel. Digitaalne kaamera interpreteerib nähtavat valgust veelgi iseseisvamalt ning esitleb jäädvustatut pikslitest koosneva kujutisena ekraanipinnal. 3D-printer konstrueerib eseme lähtuvalt sellest, millised juhendid on operaator talle tarkvara kaudu ette söötnud. Kõik uus on justkui juba ammu kasutusel.

Ootuspäraselt on Kuimet tehnoloogia ja kunsti osas pessimistlikult meelestatud. Objektina käsitletud meedium muutub tema käes liivaks, mis tahes-tahtmata sõrmede vahelt libiseb ja kultuurkihiga üheks saab. Tema pilk on suunatud lõplikkuse poole. Tasub vaid meenutada kunstniku üht lühifilmi "Materiaalsed aspektid" (2020), kus 19. sajandi tehnoloogiaime, kristallpalee Londonis, kuulutab ette jevgenizamjatinlikku Nõukogude Liidu totalitarismi. Ka siin näitusel on tunda tehnoloogia tõusu ja languse ning ühiskonna spiraalse mandumise jäika seotust Kuimeti loomingus.

Nordahli suhe tehnoloogiaga seevastu on veidi üllataval kombel konstruktiivselt optimistlik. Kuigi ta teab ja tunnustab vigu ja pahesid, mis tehnoloogia kaasa toob, on tema huvi pööratud võimaluste poole, mida uued töövahendid kunstnikule annavad. On võimalus arendada edasi, täiustada olemasolevaid tehnikaid ja tootmismudeleid. On võimalus millekski värskeks. On võimalus näidata teadmiste järjepidevust ning kasvu. Tehnoloogia ja ühiskonna suhe on sel juhul progressile avatud.

Nõnda täiendavad näituse kaks poolust teineteist ning demonstreerivad, et inimeseks on võimalik saada ja/või jääda mitmel eri moel. Huvitavaks läheb asi alles siis, kui endalt küsida, millise n-ö elamise kunsti koolkonda sa kuulud ja milliseid valikuid ümbritseva maailma struktuuride ja juhustega kokku puutudes teed.

Aleksander Zahharov on kunstiteadlane ja -kriitik. Töötab Eesti Arhitektuurikeskuses.

* Graham Harman kaitseb kantiaanlikku "asi iseeneses"-kontseptsiooni. Ta juhib tähelepanu asjaolule, et nimetatud positsiooni kriitikud jagunevad üldiselt kaheks – nendeks, kes lammutavad objekti pisemateks koostisosadeks, ja nendeks, kelle jaoks on üksikobjekt vaid osake suuremast nähtuste voost. Huvilistele soovitan Harmani 2016. aasta raamatut "Immaterialism". Ta on kirjutanud filosoofiaraamatuid ka kunstist ning esines muuhulgas 2019. aasta Tallinna Arhitektuuribiennaali sümpoosionil.