Asi oli nii, et väliseestlasest kunstikoguja Henn Koch, kes oli vene aja lõpus Lembitult odavalt pilte ostnud, hakkas neid nüüd müüma ja hinnavahe oli nii kohutavalt suur, et ta tundis ennast Sarapuu ees süüdlasena ja tahtis osa vahekasust talle anda. Sarapuu ei tahtnud raha, tahtis Pariisi näha. Aga kumbki neist polnud kunagi Prantsusmaal käinud ega osanud ka prantsuse keelt. Siis viibati mind Kuku klubi teisest lauast ligi: las Indrek juhib meid ja kantseldab, tal tuleb see hästi välja.

Kõigepealt oli väga sarapuulik seik lennujaamas, arvan, et see oli Stockholmi oma. Lembitul oli seljas koredast khakivärvi riidest ülikond, see, mis tal alati oli, natuke mundri moodi, suurte taskutega, kortsus ja avar. Ja pagasikontrollis kästi korraga püksirihm ära võtta. Alguses ta hakkas natuke vastu, aga siis tõmbas rihma ära ja pani lindile. Püksid vajusid rebadele, ikka üsna alla ja jäid nii, kuni Lembit teiselt poolt turvaväravat jälle rihma kätte sai. Ametnikud olid võib-olla natuke häiritud, aga seda Lembit taotleski – natuke pulli.

Pariisis meeldis talle Montmartre´i terrassidel istuda, veini ta õieti ei joonudki, jõi vist kohvi, kui sedagi, lihtsalt istus ja vaatas tundide kaupa huvitavaid inimesi. Kunstist erutas teda Modigliani Moodsa kunsti muuseumis ja Itaalia renessanss Louvre´is, eriti naiste portreed, need kuldsete lokkidega. Pompidou keskusesse ta ei tahtnudki minna. Uuris minu käest, mida seal näidatakse ja ütles, et läheks ja vaataks parem korra veel itaalia renessanssi. 

Püüdsin talle mõne sõna prantsuse keelt õpetada. Ühe sai selgeks ka: temperature. Kui siis Louvre´is saalivalvur ütlema tuli, et ta pilti liiga lähedalt uurib, tõstis Lemps sõrme püsti ning vastas talle rahulikult ja selgelt: "tamperatüür!" Hotellis pandi meid temaga ühte tuppa. Ja Lemps norskas öö läbi nagu põrguline. Kui Eestis tagasi olime, saime paar aastat tihedamini kokku kui enne, ta tuli ikka linna, kui helistasin või siis kutsus mind Õismäele.