1902. aastal sündinud Adamson-Eric jõudis aktide maalimiseni oma õppetöö alguses. Ta alustas oma kunstiõpinguid 1923. aastal 21-aastaselt Berliinis. 1924. aastal sõitis ta Pariisi, kus ta keskendus eelkõige maalikunstile, õppides erinevates eraakadeemiates.

"Kunstiõppe protsessis on aktikrokii, modellide joonistamine ja maalimine väga tüüpiline. Sellega ta alustaski. See ei olnud midagi erilist, võõrastavat ja eriskummalist, et üks kunstnik jõuab aktimaali juurde," märkis kuraator Kersti Koll.

Lisaks Pariisile ja Berliinile reisis ta ringi nii Soomes, Hispaanias, Itaalias kui ka Kreekas. Tema käekirja kunstnikuna on enim mõjutanud Prantsuse maalikultuur. Adamson-Eric naasis oma rännakutelt 1934. aasta varasuvel ning hakkas maalima Lõuna-Eestis oma emale kuuluvas Komsi talus.

"Ta oli enne Teist maailmasõda üks väga väheseid kunstnikke Eestis, kes ei olnud õppinud ega lõpetanud Pallase kunstikooli, aga jõudis sellest hoolimata kõrgele tippu. Ta reisis palju, sellel oli väga lihtne ja praktiline põhjus: ta isa oli üpris jõukas, maksis kinni õppereisid ja niisama reisid," rääkis kunstiajaloolane Eero Epner.

"Ma arvan, et see maailma kunstiajaloo horisont muutis tema jaoks aktide maalimise millekski väga normaalseks. Samas ei saa tema natuuri puhul välistada, et need aktid võisid olla ka väike provokatsioon Eesti publiku suunas, sest talle meeldis publikut irriteerida, mitte tingimata ärritada, vaid justnimelt ergutada mõtlema või suhestuma vastuoluliste kujunditega," lisas Epner.

Eesti publik sai Adamson-Ericu aktidega tutvuda 1938. aasta veebruaris, mil Tallinna Kunstihoones toimus suur Adamson-Ericu isikunäitus. Üleval oli 148 teost, mida kaheksa päeva jooksul käis vaatamas 12 000 inimest. See on jäänud ületamatuks rekordiks tänaseni. "Ajalehetoimetustesse pöördusid pahased inimesed, kes leidsid, et kujutatud on mitte akte, vaid pornograafiat," märkis Epner.

Kersti Koll lisas, et tegelikult ei olnud aktimaal sel ajal midagi uut. Küll aga võis inimesi üllatada Adamson-Ericu maalilaad. "Kui te vaatate lähemalt Adamson-Ericu just 1930. aastate hilisimpressionistliku käsitlusega [maale], kus ta pintslike kohe tantsib seal pinnal, siis te tegelikult näete, kui palju erinevaid toone ta sisse maalib. Koloriiditeema oli talle väga oluline," kirjeldas kuraator.

Ja nüüd on korraga alasti naised, kes ei tee pealegi tööd, vaid lihtsalt olesklevad. Võib-olla ka see konflikt tekkis mõne vaataja peas: miks selline nautimine, lihtsalt lebamine ja mitte millegi tegemine? See ei käi kokku meie luterliku tööeetikaga."

Adamson-Ericu aktide kohta öeldi, et neis avalduvad kunstniku ebaterved tendentsid. "Kunstidiskussioon oli 1930-ndatel mõnes mõttes palju elavam, kui see on tänapäeval. Inimesed kirjutasid lehtedesse või nende käest küsiti arvamust ja kogu aeg toimus mingisugune arutelu. Tänapäeval ilmuvad peamiselt arvustused ja sellega arutelu lõpeb. Inimesed olid pahased ja kuskilt ajakirjanik jälle kuulis, et keegi ütles, et see on ju pornograafia. Nendes aktides ei ole midagi provokatiivset, rõvedat, pornograafilist, aga oma aja kontekstis see võõristus alasti keha suhtes, laiemalt seksuaalsuse suhtes, oli siiski midagi, mida ei sallitud," sõnas Epner.

Koll usub, et kunstnikku ennast negatiivne tagasiside ei häirinud. "Ta on öelnud, et võib-olla taheti talle sellega natukene ära panna, aga ta oli 1934. aastaks, mil ta Eestisse tagasi tuli, maailmas läbi löönud mees, ta oli maailmas õppinud mees, ta oli äärmiselt kosmopoliitne. Tal oli ka piisavalt kõrge enesehinnang ja teadmine oma positsioonist. See teda kindlasti rivist välja ei löönud."