Eesti esimene kunstinäitus leidis aset 1906. aastal Tartus. Kunstiajaloolane Tõnis Tatar nentis saates "Kunstiskandaalid", et 1906. aastale tagasi vaadates ei ole võimalik Eesti kunstielust laiemalt rääkida, sest seda lihtsalt ei olnud. "Professionaalsed kunstnikud sai ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kunstikriitikat ei tuntud, ühtegi kunstikriitikut ei olnud, kunstinäituseid ei toimunud," kirjeldas ta.

Tatar arvab, et peamine põhjus, miks Eestis tol ajal kunstielu ei olnud, on seotud puuduliku kunstiharidusega. Võrreldes muu maailmaga olime märgatavalt maha jäänud.

Eesti esimene kunstinäitus oli osa põllumajandusnäitusest, mida korraldas Tartu Eesti Põllumeeste Selts. Näitusel osales 11 kunstnikku, kuid Tatari sõnul olid kutse saadetud 37 kunstnikule. "Näituse üles panemisel tulid kohale sellised korüfeed nagu Amandus Adamson, August Weizenberg ja Ants Laikmaa. Nemad väitsid, et suur osa nendest kunstnikest, kes olid oma taiesed kohale toonud, olid niivõrd piinlikult amatöörlikud, et nad ei sobinud suurte meistrite kõrvale."

Näitus oli üleval üheksa päeva. Nende päevade jooksul käis väljapanekut vaatamas ligi 4000 külastajat. Esimene kunstinäitus ei jäänud märkamata ka kriitikutel. Arvustusi ilmus palju ja ühtlasi õpetati inimesi, kuidas üleüldse kunsti vaadata.

"Paratamatult ei sattunud kunstinäitusele nii lai publik. Rohkem võis silma hakata see, mida kirjutati ajalehtedes, sest ajaleht oli mingit pidi väga-väga püha, kirjasõna oli üldse püha ja see loeti kaanest kaaneni läbi. Kindlasti see kuidagipidi jõudis ikka kohale," märkis kunstiteadlane Virve Sarapik. "Esimeste näituste puhul oli huvitav ja ka liigutav, et tõepoolest iga väike näituse tegemise detail jõuab ajalehtedesse ka – see äratas inimestes kindlasti huvi."

Pärast esimest näitust hakkas kunstivaldkond kasvama. Euroopa suurlinnad said 20. sajandil Eesti kunstnikele headeks õpipaikadeks. Nii põrkus ka Eesti kunstielu peagi uuenduslike hoovustega ning kodumaal tõstsid pead värsked voolud nii kunstis kui ka kirjanduses. Üks märgilistest futuristlikest teostest on Albert Kivikase "Lendavad sead", mis seob kirjanduse ja kunsti. Samal ajal ajasid vanemad riigimehed taga rahvuslikku kunsti.

"Samal ajal olid kirjanikud täpselt vastupidised. Kusjuures kirjanikud tahtsid ikka kunsti, nad pidasid Kivikat kunstiks. Nad ei olnud nõus sellega, et riik hakkab neile ette kirjutama, kuidas peab kunsti tegema ja missugune kunst peab olema. Nende jaoks oli oluline vastuseis kõikvõimalike kapitalistide, marodööride ja muude selliste tegelastega," rääkis kirjandusteadlane Tiit Hennasto.

Sajandi alguse plahvatuslik energia viis vastandumiseni ka kunstnike ringis. Selgelt eristus kaks suunda: sajandi alguse ja Noor Eesti meelsusega kunstnikud – Kristjan Raud, Ants Laikmaa, Nikolai Triik oma loominguga ning järgmine põlvkond, kellest eriti Ado Vabbe esindas uut kunstnikutüüpi, kes ütles, et aitab pasteldest ja talurahvakultuurist. Aeg oli kiirel sammul edasi liikunud ning seda perioodi võrreldakse nüüd 1990-ndatega.

"Juba sõja ajal hakkas peale asi, mida nägime hiljem hoopis 90-ndate alguses. See oli selline väljapaiskunud äritegemine, äri iga hinna eest, raha maksis kõik, miski muu polnud tähtis, kõikjal tehti äri, kõikjal sahkerdati ja tehti midagi niisugust, mis ei olnud kirjanikele üldse mitte meelepärane. Nende jaoks oleks pidanud uus vabariik olema ikkagi kultuuririik, aga kultuurile ei tahetud raha anda. See lõppes 1922. aastal sellega, et haridusminister kuulutas, et meil ei olegi kirjanikke, meil on ainult mingid lendavad sead," rääkis Hennoste.

Sarapik lisas, et futurisme nime all hakati mõistma ilmselt kogu avangardset, uuenduslikku ja provotseerivat kunsti. "Mul on tunne, et kokkuvõttes ehmatas see isegi sellist loovintelligentsi. Võib-olla see ei olnud kirjanike ja kunstnike vaheline vastuolu, aga selge on see, et kirjanikud just eestkätt kirjutasid, võib-olla meil ei olnudki kunstikriitikuid sel ajal, aga nendele rünnatavatele kunstnikele oli see kindlasti väga valus."

"Kõik see oli selline sõjarevolutsiooni pöördaeg, kus vana tühistati ja taheti luua midagi raudselt uut, sest futurismi eesmärk oli tühistada kõik vana ja ehitada selle varemetele uus. Kui ma järele mõtlen, siis see oli ju Eesti vabariigi asi tühistada vana tsaari Venemaa ja ehitada selle pinnale Eesti vabariik," arutles Hennoste.