"Kunstiskandaalid": Kristjan Raua "Kalevipoja" pildid jõudsid seltskonnakohtusse
1935. aastal Kristjan Raua illustratsioonidega ilmunud rahvuseepos "Kalevipoeg" tekitas rahvas niivõrd vastakaid tundeid, et Raua piltide üle arutleti isegi seltskonnakohtus. Kohus võttis seisukoha, et Kristjan Raua stiil õigustas ennast – Kalevipoega ei tohigi kujutada klassikaliselt ilusana, sest tema kuju on osa oma aja talupojarahvast.
Kui 1935. aastal taheti välja anda "Kalevipoja" viies trükk, telliti illustratsioonid samal aastal 70. sünnipäeva tähistanud Kristjan Raualt. Peterburis, Düsseldorfis ja Münchenis õppinud ning siis kodumaale naasnud Raud oli oma esimesed Kalevipojad joonistanud juba paarkümmend aastat varem, 1913. aastal.
Raua illustratsioonidega "Kalevipoeg" ilmus 1935. aastal mõni päev enne jõulupühi. "Kalevipoja" illustratsioonid said tunnustuse osaliseks mitmete inimeste poolt, kes varemgi kultuuriküsimustes sõna võtnud, kuid samal ajal kostis ka kriitilisemaid hääli, mis püüdsid publikut veenda selles, et "Kalevipoja" iluväljaanne on kunstilises mõttes täiesti ebaõnnestunud. Heideti ette vigast kompositsiooni, vähest enesekriitikat ja pastlakultuuri soosimist. Kirjutati, et Raua looming pole laiadele hulkadele.
"See on omamoodi kummaline paradoks, sest Kristjan Raua aasta tähistamine 1940. aastal ja tema valimine "Kalevipoja" väljaande illustreerijaks 1935. aastal, kus hästi suurel ja riigi toel tähistati Eesti raamatu aastat, see kõik justkui viitaks sellele, et ta on riigi poolt esile tõstetud, kõigi poolt soositud ja armastatud kunstnik, kes loob pildid Eesti rahvuseeopsele, aga ometigi need reaktsioonid olid hästi teravad, kriitilised ja neid "Kalevipoja" pilte ei võetud sugugi hästi vastu," märkis ajaloolane Linda Kaljundi saates "Kunstiskandaalid".
Kristjan Raua käekiri kunstnikuna on läbi põimunud eesti rahvakunsti arhailisusest ja nõnda väljendas ta ideoloogilisi seisukohti. Raua sünged ja nurgelised vormid meie rahvuseeposes ei läinud rahvale esiti aga sugugi peale. Väidetavalt ei meeldinud need ka Konstantin Pätsile.
"Siia taustale tasub mõelda jällegi vaikiva ajastu olustikku, mentaliteeti, kus hästi palju tegeleti eestlastele parema ja kuulsusrikkama mineviku loomisega," märkis Kaljundi. "Ilmub näiteks palju viikingiromaane, eestlased kui viikingid on igal pool piltidel ja sõlgedel. Selle kõrval mõjus Raua "Kalevipoeg" kuidagi liiga primitiivse või algelisena."
Üpris enesekriitiliselt suhtus tehtud töödesse ka Raud ise. Ta märkis, et viimased tööd ei kannata karmimat kriitikat välja. Aasta pärast raamatu ilmumist kirjutas Raud: "Oleks mul kaks elu, siis ma alles teaksin, kuidas nüüd hakata "Kalevipoega" illustreerima. Kõik illustratsioonid olen teinud peast, mudeliteta. Sellest on mul kõige rohkem kahju. Kui nüüd illustreerima hakkaksin, läheksin turgudele ja kirikute juurde – kui palju võiks sealt tüüpe leida! Linda kuju jaoks kohtasingi mõnda aega tagasi naist, kes sobinuks suurepäraselt Kalevipoja ema mudeliks. Nüüd on see kõik hilja."
Kristjan Raud tegi kokku ligi paarsada "Kalevipoja"-ainelist tööd. Peamiselt pliiatsi- ja söejoonistused ning suur osa neist sündis just 1930-ndatel. Raud oli käinud oma stiiliotsingutel ise rahvakunsti kogumas, sest ta oli üks ERM-i asutajatest, andis loenguid ja kursuseid, valutades südant selle pärast, et meie rahva loomisvõime ja ilumaitse on viletsas olemus. See maksis talle hiljem kätte.
"Tartus korraldati omamoodi kohtumõistmine Raua piltide üle. Hästi paljuski need arvustused tegelikult kritiseerisid seda, et Raua pildid ei ole laiemale publikule mõistetavad – Raud on justkui teinud pildid kitsamale kunstiseltskonnale, aga ta ei ole osanud arvestada laiema publiku ja rahva ootust," rääkis Kaljundi.
Seltskonnakohus mõistis "Kalevipoja" illustreeritud väljaande õigeks. Kunstikohus võttis seisukoha, et Kristjan Raua stiil õigustas ennast – Kalevipoega ei tohigi kujutada klassikaliselt ilusana, sest tema kuju on osa sellest oma aja talupojarahvast koos kõigi oma vooruste, pahede, nõrkuste, murede ja karmi saatusega.
Raud tegeles Kalevipojaga edasi ka pärast raamatu ilmumist. "Kristjan Raud suri teise maailmasõja ajal. Veel sõja ajal sai Kalevipoja kujust tema jaoks selline sümbol, mille kaudu mõelda nende sõjaõuduste üle. See on huvitav jah, et see tolleaegne kriitika teda ei muserda," märkis Kaljundi.
Ajaloolase sõnul näitab Raua lugu seda, et kunstis ei peaks liiga palju piire seadma. "Aeg on näidanud, et Raua loodud "Kalevipoja" illustratsioonid on need, mis on ajas kõige paremini vastu pidanud, mida täna suur osa inimesi seostab "Kalevipojaga" kõige esimesena. Ehk siis see, mis omal ajal tundus kuidagi pühadust teotav või sobimatu, on pikemas ajalises kestvuses osutunud just kõige kandavamaks ja identiteediloome mõttes väga heaks ja tugevaks visualiseeringuks muistsetest kangelastest," märkis ta.
Rahva südamesse jõudsid Kristjan Raua "Kalevipoja" illustratsioonid alles 60-ndatel ja 70-ndatel, kui inimesed endale koju rahvuseeposeid soetasid. Kunstikeel oli muutunud ja Raua nurgeline käekiri enam võõristust ei tekitanud.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Kunstiskandaalid", saatejuht Owe Petersell