Kunstnik Kristina Norman rääkis saates "Kunstiskandaalid", et kaudselt sai tema kuldse pronkssõduri projekt alguse ajal, mil pronkssõdur veel Tallinnas Tõnismäe haljakul seisis. "Siis ma mõtlesin identiteedile ja mälule. Kui 2006. aastal hakkas pronkssõduri ümber energia kasvama, siis ma mõtlesin, et see on küll kummaline. Kuigi ma olin käinud vene koolis ja väga palju venekeelses keskkonnas kasvanud, polnud pronkssõdur minu jaoks kunagi oluline."

Ühiskondlik killustatus eesti- ja venekeelseks kultuuriruumiks ning 2007. aastal lahvatanud aprillirahutused panid kunstniku tööle. Sündis mitmeosaline projekt "Järelsõda", millega Norman esindas Eestit Veneetsia biennaalil.

"Kunstnik mõtleb asjade peale natukene distanstilt. Mul ei olnud üht selget eesmärki, nagu poliitikutel on. Kui poliitikud teevad poliitikat, siis see on hästi selge: on lihtne eesmärk ja ollakse tulemusele orienteeritud. Aga kui sa kunstnikuna mõnega teemaga tegeled, siis sa süvened sellesse. Uurid ühest, teisest ja kolmandast vaatenurgast ning mõtled, et võib-olla on veel selliseid vaatenurki, mille peale keegi pole varem tulnudki. Ja võib-olla see mustvalge maailm ei olegi mustvalge, seal on nii palju erinevaid halltoone ja värve," selgitas kunstnik.

Normani kuldsõdur on seest tühi. "See oli minu jaoks üks põhilisemaid asju. Ta peab olema seest tühi. See viitab ka sellele, mis on üldse monumentide olemus. Nende olemus on see, et need on lihtsalt ühed objektid, mis täidetakse sisuga, mida on võimalik muuta. See, et ta eile tähendas üht, ei tähenda, et ta tähendab homme seda sama. See, et ta on kuldset tooni, pole ka juhuslik," avas Norman.

Ajaloolane Mark Tamm selgitas, et kuldsõdur viitab Vanast Testamendist tuttavale kuldvasikale, teatava ebajumala kummardamisele. "Norman tabas sellega midagi väga olulist. Vaevalt oskas ta ette aimata, mis juhtuma hakkab, sest asi eskaleerus väga kiiresti. Need pinged, mida ta oletas, osutusid veel suuremaks," lausus Tamm.

Kuldsõdur viidi Tõnismäele 2009. aasta 9. mail. Kuigi pronkssõdur oli selleks ajaks juba kaks aastat Tallinna Kaitseväe kalmistul olnud, koguneti endiselt ka monumendi eelmisesse kohta Nõukogude sõdureid mälestama.

"Need inimesed, kes seal juba kohal olid, kuulsid, kuidas poisid, kes aitasid kuju sinna tuua, omavahel paar lauset eesti keeles vahetasid. Alguses kahtlustati, et see on eestlaste provokatsioon. Mingi hetk jällegi otsustati, et mis siis, et eestlased tõid, see on täpselt meie Aljoša ja see peab siin olema ja see on ebamaine kogemus," meenutas Norman.

Kuldsõdur seisis Tõnismäel 20 minutit. "Kohe oli näha, kuidas kõik kiirustavad. Need rituaalid, mis on sisse harjunud, lillepanemised, küünlad ja pildistamine, need oli vaja hästi kiiresti ära teha, sest oli näha, et kuskil on politsei. Politsei lõpuks tuli ja lahendas selle üsna samas mustris – et on asi, mis nende meelest sinna ei sobinud, millega on juba korra võideldud," rääkis Norman.

Norman selgitas, et selleks ajaks oli ametlik retoorika, et Tõnismäe haljak on tavaline park, mitte mälestuspaik või hauaplats. Kuna inimesed läksid sinna 9. mail siiski lillede ja küünaldega kohale, visualiseeris kunstnik pronkssõduri koopiaga seda, mida sealviibijad juba ette kujutasid.

"Selle ma oleksin tahtnud meediale kommunikeerida, aga politsei ei andnud võimalust, sest nad leidsid, et see olukord on vaja kiiresti lahendada ja see on vaja olematuks teha. See sissekäidud rada oli ikka see, et tuleb pikali lüüa, autosse panna ja ära lõpetada," sõnas Norman.

Koos kuldsõduriga viidi Tõnismäelt ära ka Kristina Norman. Kuldsõdur anti hiljem kunstnikule tagasi. Lisaks anti ka suuline hoiatus heakorra nõuete rikkumise eest, sest Tallinna heakorraeeskirja järgi tohib mistahes teisaldatavaid väikevorme avalikku kohta paigaldada vaid linnaosavalitsuse loal. Kuju viimisel Tõnismäe haljasalale jäeti aga vastav kooskõlastus tegemata.

Reporter.ee küsis siseministri hinnangut väitele, et politsei reageeris pronkssõduri koopia teisaldamisega üle. Paar päeva hiljem vastas Jüri Pihl Postimehele: "Ma ei oska öelda. Vaadake, mina ei ole küll väga suur kunstiteadlane, aga Eesti riigis tuleks ikka vaadata ka, mis on siis kunst, mis on provokatiivne tegevus jne. Kui me sellises kohas hakkame etendama sellist kunsti, et tuleb samasugune pronkssõdur, mis on meile nii palju probleeme põhjustanud, siis ma ei tea, kas ta on kunst. Pigem ikka provokatsioon."

Ajaloolane Mark Tamm märkis, et kuldsõduri ümber toimus samasugune polariseerumine nagu pronkssõduri kriisi ajal. "Oli terve rida edumeelseid nooremaid avangardsemaid kunstnikke ja kriitikuid, kes asusid Kristina Normani kaitsma, seletades toimunu iseloomu. See oligi selline sekkuv aktivistlik poliitiline kunst. Teisel pool olid konservatiivse meelelaadiga inimesed, kes leidsid, et mindi üle piiri, rikuti mingeid ühiskondlikke kokkuleppeid, seati mingisuguseid väärtusi ohtu. Kristina Normanil oli hiljem tükk aega avalikkusele seletamist, mis siis ikka tegelikult toimus. Tegemist oli kunstiprojektiga, mitte provokatsiooniga," rääkis Tamm.

Tamme hinnangul oli kuldsõdur kunstiteosena äärmiselt õnnestunud. "Kunsti üks roll, eriti poliitilise kunsti puhul, on panna näpp ühiskonna valupunktidele ja näidata, et siin valutab. Me ei peaks tegema nägu, et läheb mööda ja ärme tee välja, vaid kunst peaks justnimelt nendele probleemidele tähelepanu juhtima. Selles õnnestus see suurepäraselt. Ma ei ole üldse nõus nendega, kes väitsid, et ta läks kuidagi liiale või Eesti julgeolek sattus ohtu, nagu nii mõnigi toonane kriitik väitis. Kunst peabki epateerima ja sundima meid asjadele natukene teise pilguga otsa vaatama."

Pärast toimunud sai Norman nii vägistamis- kui ka tapmisähvardusi. "See muidugi väga lihtne ei olnud, aga samas kunstnikuna sa ikkagi tead, et teed need kaks sammu endast kõrvale ja lihtsalt vaatad seda kui mingit fenomeni. See aitas mul hakkama saada," lausus ta.