Süüdistuse järgi organiseerisid Lembit Saarts, Ester Potisepp, Ülo Sooster, Valdur Ohakas, Heldur Viires ja Henn Roode 1948. aasta algul natsionalistliku grupi ja arutasid süstemaatiliselt Nõukogude võimu vastu suunatud küsimusi. Näiteks olevat nad 1949. aasta suvel sepitsenud plaani, kuidas kaaperdada Tallinna ja Hiiumaa vahet lendav lennuk ja põgeneda sellega Pariisi.

"Terve see seltskond oli kunstiõpingute ajal mässumeelsust täis. Nad tahtsid järgida Pariisi koolkonna kõrget värvi- ja vormikultuuri, mis oli Nõukogude Liidus keelatud, selle jaoks oli isegi sõimusõna – formalism," tutvustas kunstiteadlane Liisa Kaljula saates "Kunstiskandaalid".

1947. aastast kerima hakanud tagakiusamine, terror ja fabritseeritud süüdistused jõuavad lõpuks mitmekümne Eesti kunstniku ja kunstiajaloolaseni ning nad saadeti Siberisse vangilaagrisse.

Noored kunstnikud jõudis Eestisse tagasi 1956. aastal. Roode sõbrad asusid pärast vangilaagrist naasmist elama Tartusse. Nemad ei leppinud Nõukogude võimuga mitte kunagi ära. "Nad jäid vastasteks. Tegid kunsti koduste vahenditega, see kunst oli väikest mõõtu ja puudusid Nõukogude teemad," kirjeldas Kaljula.

Henn Roode läks teist teed. Tema kunsti jõudsid Nõukogude teemad ning ta hakkas maailma suures mõõdus lõuenditele. Ühel hetkel haaras Henn Roode pintsli ja hakkas maalima portreesid Vene kindralitest. Näiteks maalis ta 1970. aastate alguses Karl Aru, kes oli väga kõrge Nõukogude sõjaväelane.

Sellest, kuidas Roode Aru maalimiseni jõudis, pole dokumente säilinud. "Tõenäoliselt sai Roode selle tellimustöö kunstnike liidu või kunstifondi kaudu. Teada on see, et 1980. aastal andis kunstifond selle maali Eesti Kunstimuuseumile üle," lausus kunstiteadlane.

Arust tehtud portreed vaadates viitas kunstiteadlane Eha Komissarov, et Roode ei pööranud vähimatki tähelepanu kindrali aumärkidele. "Ta võtab selle kokku niisuguse rahutu värviväljana. Ta ei ole mingil juhul Nõukogude ikoonide normatiivne elluviija, vaid ta teeb, mida ta tahab," selgitas ta.

Mõnede kunstiteadlaste hinnangul võis punakangelastest portreede maalimise taga peituda Roode uskupöördumine ja tema soov paljude inimeste elu rikkunud režiimile lõpuks andestada. Teised arvavad aga, et selle taga oli rahanappus.

"Ma julgeks kahelda selles tõlgenduses, et kindralitest portreede maalimine oli Roode jaoks kristlik akt. Pigem tuleks siin näha proosalisemaid põhjuseid. Roodel oli pere üleval pidada, tal oli tolleks hetkeks kaks teismelist tütart. Nagu ta tütred on meenutanud, ei elanud nende pere just väga jõukalt. Tegelikult tuli tellimusportreesid teha lihtsalt ka seetõttu, et ära elada," rääkis Liisa Kaljula.

Ka kunstniku tütar Hanna Miller arvab, et isa tegi kindralitest portreesid selleks, et peret üleval pidada. "Ma olen täieti veendunud, et isa poleks mitte midagi vastu oma südametunnistust ja oma veendumusi teinud. Nii et ta leidis selle asja juures enda jaoks konksu. Ma arvan, et see õigustus enda jaoks, miks ta seda teeb, oli ka sügavam huvi, et mis tüüpi inimesed nad siis on – ta on Eestimaalt pärit ja jõudnud ennast dekoreerida kõikide nende ordenite ja autasudega. Ühesõnaga esindab mõttelaadi, mis oli isale täiesti vastuvõetamatu."

Roode tegi tööd väsimatult. Väga harva jäi tal mõni päev vahele, peaasi, et saaks teha. Kuna tema kunstikeel oli ajast ees, ei leidnud Roode looming suuremat tunnustust ja see pani kunstniku vahel mõtlema, kas ta on üldse õige eriala valinud. Aga ta tegi järelduse – tuleb jätkata ja paremini teha. 1974. aastal avati kunstniku 50. sünnipäeva puhul suur näitus Tallinna Kunstihoones. Kunstihoone näitus jäi Roodele viimaseks. 1974. aasta detsembris suri Roode vähki.

Suurem osa Roode töödes koosneb portreedest, linnavaadetest, maastikumaalidest, abstraktsioonidest ja meremaalidest, mida ta eriti armastas. Roode oli oma värvipaletis Pallase traditsioone jätkav. Kompositsioonikäsitluses erandlik ja avastav, portreedes peen psühholoog. Meremaastikes silmapiirist kaugemale viitav, vormiga aina eksperimenteeriv. Alles oma elu lõpus loeti ta Eesti tunnustatud kunstnike hulka.

Kaljula usub, et kindralite maalimine ei jäta Roode loomepärandile musta plekki. "Kunstiajaloolaste jaoks on kindralite portreede periood episoodiline Roode laiema loomingu kontekstis. See ei kahanda Roode väärtust kunstnikuna. See ei kuulu isegi küsimuse alla. Ta on üks kõrgema vormikultuuriga moderniste sellest Nõukogude perioodist, keda võiks panna parimate lääne modernistide kõrvale ja ei peaks häbenema," lausus ta.