Kultuuriloolane Enn Lillemets rääkis saates "Kunstiskandaalid", et pikka aega oli Hilda Kamdronist teada ja tuntud ainult üks pilt, 1927. aastal tehtud natüürmort rahatähtedega. Lillemetsa sõnul äratas Kamdron tähelepanu oma ülitäpsete teostega. Enne Teise maailmasõja algust hakkas ta muu hulgas teadlastele täppisjooniseid tegema. "See oli hämmastav oskus, eriline oskus. Sellest sai tema leivatöö, kui ka olid ajad väga sandid," märkis kultuuriloolane.

Mitmed ajaleheväljalõiked ja arvustusedki kinnitavad, et Kamdron esines noorena näitustel ning üks arvustaja hoiatas lausa, et politsei peaks olema ettevaatlik, kui Kamdron hakkaks valeraha tegema – niivõrd täpsed olid tema joonistused ja akvarellid.

Hilda Kamdron oli nooruses hinnatud kunstnik ning kui kultuurkapital jagas Pallase kooli parematele ja andekamatele tudengitele toetust, kuulus Kamdron nende vähese väljavalitute hulka. Kiitusega polnud kitsid ka tema õppejõud.

Pallasesse asus Kamdron õppima 1922. aastal, kuid kooli lõpetas ta alles 1946. aastal. Pärast kõrgema kunstikooli lõpetamist võeti ta ka kunstnike liitu, kuid see õnn jäi üürikeseks. Kui 1950. aastal toimus EKP Keskkomitee VIII pleenum, visati enamik Tartu kunstnikke kunstnike liidust välja. Niisiis tõmbas Kamdroni loomingulisele teele joone alla Nõukogude Liidu süsteem.

Lillemets selgitas, et kunstnike liidust väljaviskamine tähendas näiteks seda, et kunstnik ei saanud enam elementaarseid töövahendeid, sest neid sai ainult kunstnike liidu liikmepiletiga. Samuti oli kriips peal näitustel esinemisel. "Aga need on kõik sellised väikesed asjad, sest samal ajal pandi sõbrad ja kaaslased vangi ja hea, kui ellu jäid," tõdes ta.

Need, kes tahtsid kunstielus püsima jääda, pidid end maha suruma ja hakkama püüdlikult sotsialistlikku realismi looma. See nõudis täpset jutustust ja ühemõttelist Nõukogude elulaadi ülistamist. Seda Kamdron ei teinud. Vastupidi – tema tegi just seda, mida ise tahtis ning sageli oli see väga terav nii Nõukogude süsteemi kui kõige selle loodava suhtes. Talle mõjus esmalt raputavalt Tartu purustamine. Ta joonistas sellest terve traagilise mustvalge tsükli. Pärast sõda kaotas Kamdron töö ja tõmbus ka näitustelt tagasi.

Samuti ei suutnud ta leppida Annelinna rajamisega, vana ja armsa Tartu kadumisega. "Hilda Kamdroni 1960-ndate teise poole töödes on Vene võimu kriitika ja Nõukogude süsteemi kriitika, aga seal on ka moderniseerimise kriitika. Ta kirjeldab vana keskkonna kadumist, harjumuspäraste Tartu puitmajade kadumist, nende tuttavate tänavate ja talle tuttavate inimeste elukohtade kadumist. Need uued ajad sümboliseerivad mitte ainult Nõukogude võimu, vaid uusi mugavusi, mille hind on see, et keskkond muutub dramaatiliselt ja äratundmatuseni," selgitas kunstiajaloolane Andres Kurg.

Oma elu viimasel kümnendil elas Kamdron Tartus erakliku ja tunnustamatuna, näljas ja vaesuses, ent trots temas ei hääbunud. "Ma ütleks, et see oli lihtsalt vaba inimese suhtumine. Selles vanglaühiskonnas, kui sa olid vaba mõtlemise ja suhtumisega inimene, siis sa pühendusid, sa ei teinud seda tööd, mille eest sa said rasket raha ja võimaluse esineda, ta ei maksnud seda, ta ei läinud sellele liimile. Selles oli ta täitsa kindel," märkis Lillemets.

Suur osa tema loomingust hävis 1972. aastal tulekahjus, varsti pärast seda suri ka kunstnik ise.