Neid, kes Margus Laidret ajaloolasena pikemalt teavad, võis tema uurimistöö valik teoses "Ars moriendi – ars amatoria" kergelt jahmatada. Ta tunnistas, et suutis ka ise end selle teemaga üllatada. Olles pikalt mütanud Läänemere ruumis, nihutades ajalisi ja geograafilisi piire, tundis ta üks hetk, et võiks midagi muud teha. Edasist määras juhus ühe raamatu läbi, mille autoriks on Laidre sõnul üks prantsuse tuntumaid surmauurijaid Philippe Aries.

"Aries käsitles vaateid õhtumaades surmale keskajast tänapäevani. Kuna mul on komme panna uued raamatud kirjutuslaua servale, siis ma tegin ka seda nüüd, aga ma käitusin täpselt nii, nagu 20. sajandi inimene, keda Aries oma raamatus kirjeldab: kuna selle kaanel oli suurte mustade tähtedega kirjutatud death ehk surm, siis ma keerasin selle raamatu teisipidi. Kui ma olin selle läbi lugenud, siis hakkas see nagu lõngakerana hargnema. Armastus ja surm on tõesti kaks üheltpoolt väga argist, samas väga igavikulist ja kordumatut teemat, mis on aja vältel pidevalt oma kohti ja positsioone inimeste tunde- ja kultuurimaailmas vahetanud," selgitas Laidre, mis ajendas teda pöörduma inimkonna arhetüüpsete teemade, armastuse ja surma juurde.

Armastus ja surm on kaks küllalt erinevat asja, kuid Laidre hinnangul ka päris palju seotud. "Prantsuse keeles tähendab väljend "väike surm" näiteks "orgasmi", nii et see seos on olemas," tõi ajaloolane näite. Tema sõnul on armastus ja surm tänases maailmas kohad ära vahetanud – me oleme surma justkui ära peitnud. "Ütleb ka ju Viivi Luik oma värskes esseekogumikus, et me elame ilma surmata maailmas, peaaegu nagu paradiisis või peaaegu nagu põrgus. Meenutagem kasvõi 1998. aasta filmi "Saage tuttavaks: Joe Black", kus surma osas olnud Brad Pitt nägi kurja vaeva, et inimestele selgitada, kellega üldse tegemist on. Samal ajal armastuse, eriti füüsilise armastuse oleme kommertsiaalses vormis kõik müügiks eksponeerinud ja seda mitte ainult mingite õhtulehtede või kahtlaste väärtusega ajakirjade, vaid päevalehtede lehekülgedel," lausus Laidre.

Ajaloolasena iseloomustab Laidre lähenemist ulatuslik haare. Seekordne raamat on ligi 900 lehekülge pikk. Laidre ütleb, et ühelt poolt ei oska ta muudmoodi, teisalt kütkestab teda väga ajaloolasele omane detektiivitöö, mille käigus lugu muudkui hargneb. "Õige on, et mingil hetkel tuleb kusagil punkt panna, aga kombineerides ka diplomaadi ja ajaloolase tööd, siis minu arvates on need kaks asja üksteist väga hästi täiendanud ja, kui ma tohiks öelda, ka võimendanud," sõnas ta.

Raamat valmis seitse aastat ja Laidre enda kuludega. See tähendab, et Laidre on ajalookirjutise mõttes olnud vägagi vaba mees – akadeemias peavad teadlased enamasti oma tööle rahastust küsima ja valitud teema peab sobima parasjagu aktuaalsete uurimisteemadega. "Ma olen tõesti saanud teha seda, mida ma tahan," kinnitas Laidre ja nentis, et samas on väga paljud tema endised võimekad ja andekad kolleegid ajaloopõllult jäänud kinni teadusbürokraatia ämblikvõrku.

"Nad siplevad seal, nad ei saa sealt lahti. Me teame, et teadussüsteem kahjuks ei soosi monograafiaid, mis võib olla teatud teadusvaldkondades nagu loodusteadused, matemaatika ja füüsika on täiesti arusaadav, aga humanitaarvaldkonnas on võib-olla just selline lahti seletav liin parem. Ma olen isegi sattunud ühele õhtusöögile põllumajandusülikooli rektoriga, kes kurtis ka, et pool aega läheb grantide taotlemisele ja projektide kirjutamisele, mida tegelikult võiks kasutada palju praktilisemalt," ütles ajaloolane.

Surma mitu palet

Usalduslik ja sõbralik suhe surmaga sai Laidre sõnul alguse alles viiendast sajandist ja kestis 18. sajandi lõpuni, enne kui viktoriaanlikul ajastul surm jälle ära peideti. Ka antiikajal oli suhtumine surma teistsugune. "Näiteks Roomas pagendati surnud linnast välja ja ka antiikjumalate templitesse ei lubatud kunagi ühtegi surnut matta, isegi antiikjumalad ei tohtinud matust ja surma pealt näha. Sellega seoses toimus muutus, eeskätt läbi kristlike märtrite Põhja-Aafrikas, kus varakristlased soovisid saada maetud märtrite kõrvale ehk märtri vereohver oli niivõrd puhas, et nemad said otseteed taevasse. Seetõttu loodeti ka neilt abi saada," rääkis Laidre.

Kuni 19. sajandini oli surm avalik sündmus, kuhu oli kaasatud terve kogukond, mitte ainult perekond ja tuttavad. "Kõik toetasid inimese lahkumist ja surivoodi äärses olustikus ei olnud mitte mingit ambientsust, vaid see oli selline kihav tegevus, kus inimesed tulid ja läksid, loeti palveid. Seal oli muidugi mitu etappi. Surija ise, kui ta oli selleks võimeline, jättis oma lähedastega hüvasti, muuseas võisid ka lemmikloomadega hüvasti jätta. Siis tulid preestrid, kes andsid viimast võidmist, mis ei olnud enam mitte tervenemise tähenduses, vaid oli hoopis hingehoolduse tähenduses," sõnas Laidre.

Kui tänapäeval peidatakse lapsed surma eesti pigem ära, siis sel ajal olid ka nemad surivoodi äärde kaasatud. "Kui vanaisa või vanaema lahkub, siis öeldakse, et ta läks kuskile puhkama ja magab lillelisel aasal. Muuseas see puhkamine ja unne suikumine on ka pärit eelkristlikkust antiigist, kus on surma ja une vaheline sümbioos. Surmajumal Thanatos oli ju tegelikult une, Hypnose vend," lisas ajaloolane.

Kuigi Vana-Rooma ajal asus kalmistu linnast väljas, hakati tasapisi märtrite surmakohtadele ehitama surmabasiilikaid. Linnas olevates kirikutes ei olnud esialgu matused lubatud, kuid ka see hakkas muutuma – surm ja surnud kolisid linna tagasi. "Keskaegne linn oli kitsas, seal oli vähe ruumi. Seal praktiliselt rohelus puudus. Kõige suuremaks platsiks oli surnuaed. Kui me võtame Pariisi ja Süütute surnuaia, siis see oli mitte ainult matmispaik, vaid ka kohtumispaik. Seal pakkusid oma teeneid õmblejannad, kirjutajad, seal said inimesed kokku, seal andsid kohtunikud nõu, tegutsesid prostituudid. Isegi 16. sajandist on teada, et Süütute surnuaial marssis sõjavägi, harjutas, ja kõige selle keskel samal ajal toimusid matused, olid hauad, millest osad olid lahti, osad mitte, sest oli ju ka ühishaudu, kuhu maeti vaesed. See et igal ühel on oma haud, on ka päris hiline nähtus juba," rääkis Laidre ja rõhutas, et haud ise ei olnud mitte lõplik peatuskoht, vaid ooteruum, kus surnu ootas oma edasiminekut.

Surmal oli mitu palet. Selleks et hästi surra, tuli hästi elada, mis Laidre sõnul tähendab õigesti ehk moraalselt ja väärikalt elamist. "Kui me läheme jälle tagasi antiikmaailma, siis näiteks Seneca on öelnud, et on ka mitu surma, millest on võimalik pääseda. Inimene, kes jääb haigeks, loodab terveks saada. Inimene, kes satub olema põlevas majas, loodab, et ta saab sellest majast välja. Inimene, kes on laevahukus, loodab, et ta päästetakse. Sõdur, kes on lahinguväljal ja vaenlane on sirutanud oma mõõga tema kaelale, loodab, et ta pääseb sellest. Aga on üks surm, millest pääsu pole ja see on vanadus. See on paratamatu ja inimene peab ennast ette valmistama," ütles ta ja lisas, et kõige parem oli see, kui inimene tundis oma lõppu lähenevat, sest järelikult suutis ta siis end surmaks ette valmistada.

Halvim surm oli aga äkiline, ootamatu, seletamatu. "See surm, mida võib-olla tänastes õhtumaades, läänemaailmas enamik inimesi ootab, et me lahkuksime une pealt, ilma valuta, ootamatult. See oleks keskaegsele inimesele olnud väga halb, sest see oleks tähendanud Jumala pahameelt või isegi Jumala karistust. Võiks kohe edasi arendada ja küsida, kas surm lahinguväljal oli ka selline äkiline ja ootamatu. Vastus on ei, kuna sõdur lahingusse minnes teadis, et ta võib surma saada ja suutis ennast selleks ette valmistada. Isegi kurjategijast, kes oli tapalaval, olles oma surmaotsuse kätte saanud ja andeks palunud, sai ülekantud tähenduses kahetsev Kristus ja oma surma läbi andis ta andeks patud mitte ainult endale, vaid ka kogu maailmale," lausus Laidre.

Üks oluline erinevus keskaegse ja kaasaegse maailma vahel on religiooni mõju vähenemine. Elame ilmalikus maailmas ja teadus ei seleta meile surmajärgset maailma. Laidre rõhutab, et see on igaühe enda asi, kellesse või millesse ta usub või mitte. "Siinkohal meenub mulle paratamatult Werner Heisenberg, Nobeli füüsikapreemia laureaat aastast 1932 ja üks Saksa tuumafüüsika rajajaid, kes on öelnud sellise mõtte, et esimene sõõm loodusteaduste peekrist teeb sinust ateisti, aga kui sa jõuad peekri põhjani, siis seal ees ootab Jumal. Ja teise näitena sobiks jällegi tsiteerida Viivi Luike, kes ütleb, et igat elusolendit saadab elu ja surm, aga samas ka igatsus surematuse järele, mis tegelikult tähendab igatsust saada vastust Jumala olemasolust. Nii et tegelikult me ikkagi, ükskõik, kuidas seda sõnastame, otsime midagi. Antiikajal visati ka nalja allilma koletiste ja võimalike ohtude üle, aga kui elukaar hakkas kalduma lõpupoole, siis muututi murelikuks ja arutati, et ega järsku need jutud tõesed pole," ütles ajaloolane.

Armastuse kirev lehvik

Kui surmast tõesti pääsu pole, siis võiks väita, et armastus ei pruugi igaühele osaks saada, kuid Laidre meelest see paika ei pea. "Ma olen kaunis veendunud – kuigi jällegi, kui küsida, milline on empiiriline tõestus, siis seda mul pakkuda ei ole –, et maailmas ei ole ühtegi elusolendit, ühtegi inimest, keda mitte mingil hetkel, mitte kunagi, mitte keegi ei oleks kasvõi hetkekski armastanud ja samuti see inimene ise, et ta mitte kordagi oma elu vältel poleks ühes või teises vormis armastust tundnud teise ligimese vastu," rääkis ta.

Armastus on Laidre sõnul suur, lai ja kirev lehvik. "Alates Vergiliusest, kes on öelnud, et armastus võidab kõik. Aga harilikult ei teata selle lause teist poolt, mis kõlab, et alistugem siis armastusele. Ja loomulikult oli suur üllatus lugeda Ovidiuse 2. aastal kirjutatud teost "Ars armatoria" ehk "Armastuse kunst", mis koosneb kolmest raamatust. Kõigepealt kuidas meesterahvas õpib võitma naise armastust, kuidas ta peaks õppima naise armastust hoidma ja kuidas seda hoopis vältida ja tõrjuda, ning niisamuti ka naise puhul. Tegelikult vaatamata meeletutele tehnoloogilistele arengutele, siis nii-öelda tehnikas ja tunnetes on väga vähe muutunud," nentis ajaloolane. Ta täpsustas, et ka tema raamatu pealkirjas oleva surma ja armastuse puhul tähendab kunst eelkõige oskust ja õpetust.

Laidre ütleb oma raamatu epiloogis meeldejäävalt: "Tunneme end seksuaalselt vabanenutena, ent sotsiaalselt kängunutena". Ta selgitas, et kui kõik muutub liiga argiseks, tarbijalikuks, siis kaotab see oma võlu. Samas oleme ka minetamas oskust üksteisega suhelda ja lävida. "Me oleme usaldanud selle masinate hoolde. Mind väga üllatas ühe väga hea tuttava hiljutine tõdemus, et ega enam ei sobi ka teisele inimesele helistada, see võib tunduda liiga pealetükkivana. Siis me mõtlemegi välja sellised robotid, seksirobotid, kes peaksid olema meile ideaalsed, perfektsed kaaslased, tähenduses, et absoluutselt kuuletuvad igale meie kapriisile ja ihale ja soovile, aga kas see on see päris elu? Kas selles on peidus see maagia, mis kahe inimese tõelises suhtes on? Ma ütleksin, et mitte," tõdes ta.

Ka surma puhul oleme jõudnud aega, kus inimesed ise kirjutavad juba enne oma surma enda surmakuulutuse valmis, milles on Laidre sõnul paralleel ka antiikajaga ja näitab, et tahame omada totaalset kontrolli nii armastuse kui ka surma üle.

Armastus on ajaloolase sõnul vaja uuesti üles leida, see on peidus südames ja seal on peidus ka hing, mistõttu hakati keskajal südamematuseid pidama, kusjuures ulatuvad need välja isegi 21. sajandini. "Kuulsamad näited on 17. sajandil Gustav II Adolf, kelle süda maeti eraldi, aga samuti Poola riigipea Jozef Pilsudski, kes puhkab Vilniuses. Peame selle hingelisuse ja südame uuesti üles leidma."

Üks mõte, mis autoril raamatu kirjutamise käigus selgeks sai ja teda saatma jäi, on tema sõnul isegi veidi lihtne ja naiivne, kuid väga raske täita: kuidas saada, olla ja jääda heaks inimeseks. "Heaks inimeseks tähenduses, et kui sa õhtul paned pea padjale ja sulged silmad, valdab sind meelerahu. Ja kui sa teed seda inimese kõrval, keda sa saad jäägitult usaldada, kellega su süda ja hing lööb ühes rütmis, siis see ongi õnn," tõdes Laidre.

Kired ja kapriisid loovad sõdu

Ajaloos mängivad tunded Laidre sõnul väga suurt rolli. "Kui me vaatame tagasivaatepeeglist toimunule, siis meile tundub, et väga suured, pöördelised ja traagilised sündmused, nagu näiteks ühe riigi surm või ühe rahva vabaduse kaotamine, olid omas ajas täiesti möödapääsmatud ja vältimatud, aga kui me hakkame seda lahkama, ja siis näeme, et see koosneb müriaadist üksikutest väikestest piltlikest ojadest, kus ühe poole soov, kapriis ja teise poole suutmatus sellest aru saada, omavahel põimuvad, siis see laguneb täiesti laiali ja seal ongi väga palju seda ühte emotsiooni," ütles Laidre. 

Kui maailma ajaloos on toimunud pöördelised muutused, siis järelikult peab inimeste mõtlemises toimuma mingi suur nihe, mis muutuse tingib. Lähiajalugu mõtestades oleme Laidre sõnutsi viimase 400 aasta jooksul näinud nelja sellist suurt muutust, enne mida on toimunud väga suur kataklüsm. "Ma pean silmas aastaid 1648, Vestfaali rahu, enne seda oli 30-aastane sõda; 1815, millele eelnesid umbes paarkümmend aastat väldanud Napoleoni sõjad; 1918 Versailles, I maailmasõja lõpp ja siis jõuame neljandani, mis oleks tinglikult geograafilisel joonel Teheran-Jalta-Potsdam, aga aastaga 1945 ja kujunes välja selline vastasseis eeskätt USA ja Nõukogude Liidu või kapitalismi ja sotisialismi leeri vahel," selgitas ajaloolane.

Nüüd oleme jällegi ühe suure muutuse ees ja Laidre arvates on küsimus see, kas suudame vältida seda muutust ilma suure kataklüsmita või siiski ilma selleta me ei oska. Muutus ise saadab inimest pidevalt. "Me oleme petlikud, et me räägime hästi palju kliimamuutusest, justkui oleks see meid nüüd järsku tabanud. Kliima, nagu ka kõik asjad, muutuvad kogu aeg ja ma soovitaks igaühele, kes seda ei usu, vaadata kodus pilti iseendast viis aastat tagasi ja kümme aastat tagasi. Me näeme, et me muutume, aga küsimus on, et me alati ei taju neid muutusi niivõrd teravalt kui näiteks praegusel ajal," sõnas Laidre.

Laidre sõnul on ajalugu näidanud, et kui need suured muutused on tekkinud, siis me oleme inimkonnana maha maganud nende alguse, kui oleks ehk olnud võimalik veel suunata ajaloo voogu kuhugi teise suunda. "Alati on olnud riike ja rahvaid, kes ei ole rahul selle kohaga päikese all, mis neile on antud ja mingi aja möödudes nad testivad," ütles ajaloolane ja tõi näite loomariigist: "On üks tugev karjajuht ja need teised, kes ihaldavad ka seda positsiooni, testivad aeg-ajalt, järsku ta on kuidagi nõrgaks jäänud, järsku ta on vana, järsku me teeme talle kambaka? See rakendub paratamatult ka inimühiskonnale, kus käib võitlus – see on klišee küll, aga – koha eest päikese all ja testitakse üksteist."

Laidre ütles, et me ei tohi leppida kõigega, mis meie ümber toimub, vaid igaüks peab katsuma seda olukorda vastavalt oma oskustele ja jõule muuta. "Saksa režissööri Herbert Achternbuschi filmis aastast 1976, "Die Atlantikschwimmer" ehk Atlandi ujujad, on kaks meest, üks postiljon Heinz ja elupäästja Herbert, kes harjutavad, teevad trenni, et ujuda üle Atlandi ookeani, et saada auhind 100 000 saksa marka. Selles filmis on üks fraas, mis on väga kõnekas, mis kõlab umbes nii: sul ei ole ühtegi võimalust, aga proovi ikkagi," sõnas ta.

Ajalugu õpetab, et kõik muutub ja ei ole olemas riiki, mis oleks muutumatuna püsinud. Diplomaadina on Margus Laidre samas pidanud juhinduma Eesti riigi põhiseadusest, mida juhib igaviku vaim: Eesti kestab ajast aega. See on tema sõnul ühildatav meie inimeseks olemisega. "Me tegelikult ju ka elame oma elusid moel, nagu oleksime surematud. Me mõtleme võib-olla surmale, kes kuidas, aga kui me mõtleksime sellele iga päev, et homme on lõpp, siis kaob ju kogu asja mõte ära, miks me siis üldse oleme. Võib-olla mõni hakkaks kõvasti pidu panema või keegi teeks midagi kolmandat või neljandat. Me teame, et kunagi see lõpp meil tuleb, aga me peame siiski oma igapäevaseid toimetusi tegema nii, nagu see kestaks igavesti. Sama on ka Eesti riigi puhul, me ei tea, kuidas need asjad kulgevad, aga meie tegevus peab olema suunatud sellele, et Eesti riik püsiks igavesti," rääkis Laidre.

Oluline küsimus on Laidre meelest see, kuidas Eesti Venemaa kõrval hakkama saab, sest tema kogemus nii 30 aastat okupatsioonitingimustes Eestis kui ka ajaloolasena lubab järeldada, et ükskõik millises vormis Vene riik saab alati oma naabermaadele olema väljakutse ja teatud määral oht. "Kui me otsiksime vasturohtu ja läheksime analoogia mõttes meditsiinivalda ning kujutame ette, et meil on krooniline terviserike, mille puhul teame, et millest me päriselt lahti ei saa, aga kui me siiski võtame õigeid tõrjeabinõusid ehk õigeid rohtusid, elame õiget tervislikku elu, toitume hästi, siis me saame ikkagi lõppkokkuvõttes pika ja õnneliku elu," illustreeris ta.

Laidre on huvitavalt öelnud, et meil võiks olla rohkem Stadnikove – egüptoloog Sergei Stadnikov oli Laidre kursusekaaslane ja hea sõber Tartu ülikooli päevilt. "Ma olen iseenda jaoks valmis mõelnud, et ühe ühiskonna edukuse üks kriteerium on ühik nimega Stadnikov. Stadnikov tähenduses, ma loodan, et Sergei ei pane pahaks teispoolsuses, kellest n-ö rahvamajandusele puhtalt materialistlikkus mõttes ei olnud mitte mingisugust kasu, kuid kelle teadmised, tema rahvusvaheline tunnustus, tema tuntus paratamatult kiirgas ka meie maa peale ja tegi ta nähtavaks ja tuntumaks. Ma tooksin siia kõrvale võib-olla arusaadavama näitena ka Arvo Pärdi. Mida rohkem meil on selliseid inimesi, keda maailmas tuntakse, sest kui võib-olla, ja hoidku taevas, tulevad saatuserasked otsused langetamisele ja need, kes neid langetavad, hakkavad mõtlema, mida teha, kas abistada või mitte abistada, siis võib-olla neile meenub, et seal oli ju see Stadnikov või seal oli see Arvo Pärt või seal oli palju teisi toredaid inimesi, kellega me kohtusime, me peame midagi tegema üheskoos. See on selline võib-olla ka natuke naiivne lapselik lootus, aga ma usun sellesse," rääkis ajaloolane.

Tema sõnul on loomulikult tähtsad praktilised oskused, näiteks oskus matemaatikat tunda, mis viimasel ajal Eestis väga aktuaalne on, aga vaja on ka humanitaaride pilku, mis aitab maailma mõtestada. "Juba üks kümmekond aastat tagasi palkas Google 500 humanitaarvaldkonna esindajat. Ma tean Eestis ainult ühte firmat, kes on palganud ka endale ühe väljapaistva humanitaari, andma neile nõu, mis toimub laias maailmas. Võib-olla kõige parem näide on minu hea sõber ja kolleeg Moskvast, Soome suursaadik Mikko Hautala, kes oli ka Washingtonis, ta on nüüd Nokia palgal ja tema vastutada on diplomaatilised- ja valitsussuhted. Maailma tunnetuse seisukohalt on see äärmiselt oluline," ütles Laidre.

Ajaloolase sõnul ei ole meil ühtegi garantiid, et meid teiste poolt külma kätte ei jäeta. "Kasvõi Teheranis 1943. aasta lõpus ju Churchill ja Roosevelt selleks, et Stalin ei teeks separaatrahu Saksamaaga, andsid Stalinile sisuliselt kõik, mida ta oli küsinud Molotov-Ribbentropi paktiga. Ja ma muidugi tuletan meelde ka koroonaaja algust, kui meie lähedased sõbrad Saksamaa ja Poola panid oma piirid kinni, see tuli meile suure üllatusena."

Laidre tunnistas, et kuigi surma teema hirmutas teda raamatut kirjutades, harjus ta sellega. "Inimesel on üks huvitav olemus, ta harjub väga paljude asjadega selleks, et kestma jääda, nii et võib öelda, et mingil määral selle raamatu kirjutamine aitas ka mul endal surmaga harjuda," sõnas ta.

Kultuurisoovitus. "Kultuurisoovitus on kindlasti värskelt ilmunud Viivi Luige esseede raamat "Pühaduse purunemine". Viivi Luik on üks paremaid elu mõtestajaid, kes väga ajatul viisil paneb oma kirjanikukäe ja südame nendele kohtadele, mis on aktuaalsed ka praegu. Mind isegi üllatas lugedes, millal ta on ühe või teise essee kirjutanud, sinna on isegi üle 30 aasta, aga see käiks nagu täpselt meie tänase aja kohta. Soovitan kõigile lahkelt seda raamatut," ütles Laidre.