Gert Raudsep: teatriliit avaldas meelt õigete majade ees
Teatriliidu esimees ja Eesti Draamateatri näitleja Gert Raudsep ütles vastulauses Rein Langile, et kui tema peaks nõudma endale Draamateatris kõrgemat palka, läheks ta tõepoolest teatri direktori Rein Oja kabinetti.
Hea Rein, luba, et sinatan sind, meie suvine kohtumine Hiiumaal ja poolteist tundi asjalikku arutelu etenduskunstide üle (ehkki kaugeltki mitte kõiges omavahel nõustudes) annab mulle selleks julgust.
"Ja saadabki punase lipsuga mehe võistkond lihtsameelsed toetajad valitsuse maja ette õiglust nõudma. Selgub, et enamik toetajaid pole kuulnudki, et nendele maksab palka mitte valitsus, vaid eraõiguslik juriidiline isik, mis oma kulude jagamise osas on vaba kui lind"
Lugesin sinu arvamuslugu (millest ma jätan välja lipsuloo, kui hoopis teise teema narratiivi), kus sa heitsid meile, st etenduskunsti valdkonna eeskosteorganisatsioonidele ette, et me piketeerisime vale maja ees. Või jah, sa taandasid selle väiksemaks probleemiks – näitlejate palkadeks. Selles on sul tõesti õigus, et kui mina peaksin nõudma endale Draamateatris kõrgemat palka, lähen tõepoolest Draamateatri direktori Rein Oja kabinetti. Aitäh õigetele radadele juhtimast, aga usu, ma tõesti tean seda – olen oma lepingute üle teatrite direktoritega läbi rääkinud alates 1991. aastast.
Usu, me ei teinud viga, olles "vales kohas".
Nagu sa tegelikult ka tead (mul ei ole selles põhjust ju kahelda, sest endise kultuuriministri ja jätkuvalt reformierakondlasena jälgid Sa ju kindlasti, kuidas käib reformierakondlasest kultuuriministri käsi) ei olnud Eesti Teatriliidu ja tema erialaliitude korraldatud pikett 24. septembril Stenbocki maja ees ajendatud pelgalt näitlejate palkadest. Kuigi jah, laiem avalikkus tunneb näitlejaid kindlasti rohkem kui kõiki teisi teatrite töötajaid kokku ning selle probleemi esiletõstmiseks sobisid näitlejad tõepoolest kõige paremini.
Mind ajendas kirjutama see, et sa juhid jätkuvalt teemat kõrvale.
Tegelikult sa ju tead, et see pikett oli ajendatud TALO ja valitsuse 2025. aasta kõrgharidusega kultuuritöötaja palgamiinimumi kokkuleppe mittesõlmumisest. Teatriliit on TALO liikmesorganisatsioon ja teatrivaldkonna ainuke ametiühingute registris olev organisatsioon, sestap oli just teatriliit selle piketi korraldaja.
Ametiühing tegi oma tavapärast tööd – sel korral juhtis avalikkuse tähelepanu probleemile, mis ei puuduta ainult teatrivaldkonda, vaid kogu kultuurivaldkonda laiemalt. 1600 eurot brutotasuna kuus – kultuuritöötaja miinimumpalk praegu ja ilmselt ka järgmised aastad (ei tea kui mitu...). Endise kultuuriministrina tead Sa väga hästi, et just TALO saavutatud palgakokkuleppest oleneb väga suures osas see, kui palju on nt teatridirektoril võimalik palku tõsta. Või siis mitte. Nagu nüüd.
Mind ajendas kirjutama ka see, et sa teed näo, nagu sa seda ei teaks. Kindlasti sa tead seda, aga luba sellest hoolimatas sulle meelde tuletada, et sinu allkiri on all ka mitmel TALO ja Vabariigi Valitsuse kokkuleppel (2012. ja 2013. aastal).
Veel. Sinu üleeilsele "Esimese stuudio" intervjuule mõeldes. Saates kõlas jällegi üks viimasel ajal lendu lastud narratiiv (seekord küll saatejuhi poolt), et Eestis on üle 70 teatri ja justkui see on osaline põhjus, miks kultuurivaldkonnas (või teatrivaldkonnas) on rahapuudus. Mõtlen, et selle pooleteise tunniga, mis me Hiiumaal asjade üle rääkisime, oleksime jõudnud oma ID-kaarte arvutisse pistes 15 teatrit veel lisaks registrisse kanda. Kumbki meist. Või rohkemgi. Neid ei saa ühegi kultuuri- ega rahanduspoliitikaga kinni panna. Riigi tegevustoetust saavad vaid 23 teatrit, mille aastane toetus jääb 11,2 miljoni (Rahvusooper Estonia) ja 81 000 (Fine 5 Tantsuteater) vahemikku.
Kuna sa mainisid selles intervjuus, et tuleks hakata mõtlema nende tegevuste peale, mida me ikkagi finantseerime, siis kordan ennast ja ütlen veelkord sõnad, mis laususin 15. oktoobri piketil Riigikogu ees: "Me oleme siin selleks, et me ei taha alles pärast järjekordset kärbet, alles pärast järjekordset tõdemist, et just kultuuritöötajate palgatõusuks meil sel aastal vahendeid ole, kuulda jällegi, et peame ikkagi arutama, kui palju kultuuri on meile jõukohane – me ei taha seda kuulda siis, pärast kärpeid; me tulime ütlema, et me peame seda arutama enne. Palju-palju enne."
Toimetaja: Kaspar Viilup