Kultuurikorraldaja, metseeni ja ettevõtja Meelis Kubitsa intervjuu Vikerraadios tegi ilusa jätku diskussioonis, mis kutsub kultuurielu teemadel kaasa mõtlema. Olles olnud erinevates rollides nii kultuuri looja ja mikroettevõtjana, kui ka teiste töö jaoks toetuste taotlejana ja eraettevõttes kultuuri toetamise üle otsustajana, püüan jätkata diskussiooni oma kogemusest.

Kes on eliit?

Kubits igatseb taga 1980.-1990. aastate vahetuse kultuurirahva mõjukust ja ta ei ole ainus. Tuleb aga meeles pidada aega ja selle eripärasid. Tollased kirjanikud, teatraalid, kunstnikud jt ei pidanud muretsema igapäevase sissetuleku üle, vaid võisid hoida fookust ühiskondlikel probleemidel. Tollal andsid ka kõik endast rohkem kui vaja. Aeg oli selline, kus vabanemise soov oli suurem kui mõte toimetulekust. Oleks mõttetu küsimus, kus olid sel ajal ettevõtjad, kui kultuuriinimesed Eestit vabaks laulsid? Miks me nende häält ei kuulnud? Tärkav ettevõtjate klass tegi samal tööd ja ehitas sõna otseses mõttes Eestit üles. Rollid olid erinevad.

Nüüd on rollid vahetunud, ettevõtja ei muretse enda igapäevase toimetuleku pärast (mitte segi ajada ettevõtte ja töötajate toimetulekuga) ja see annab võimaluse rohkem tegeleda ühiskonna mitmekülgse arendamisega. Miks peaksid ettevõtjad tegema ettepanekuid? Sest kõigis ühiskondades on nad eliit. Meeldib see või mitte, aga neid kuulatakse, sest neil on raha, raha annab võimu. Mõni aeg tagasi ilmus ka uuring, mis kinnitas ettevõtjate kuulumist keskmiselt intelligentsemate inimeste hulka – see on ilmselge vähegi ettevõtlusega kokku puutunud inimese jaoks. Teisisõnu, sellised inimesed on ühiskondlik eliit ning selles pole midagi imelikku.

Ühiskond ootab Kubitsa sõnul, et kultuuriinimesed ühiskondlikus keskustelus rohkem osaleksid. Kui palju rohkem ja kuidas? Mida see ühiskondliku diskussiooni ootus õigupoolest tähendab? Mida tähendab, et kultuuritegelased ei peaks ainult oma sissetuleku üle diskuteerima, vaid peaksid rohkem vastutust võtma? "Mis õigusega te vaikite julgeoleku, korruptsiooni, riigireformi ja väärtusküsimuste üle?" küsib Kubits. Kas tõesti vaikitakse? Ma näen küsimuses pigem muret selle üle, et kultuuriinimeste mõju on väga väike ning siin peaks otsa vaatama ajakirjandusele.

Lõpututes intervjuudes õnnestub nii mõnelgi kultuuritegelasel oma hääl kuuldavaks teha, nad võtavad sõna nii teles, raadios kui trükimeedias. Mu meelest ei ole neid vähe. Olen täiesti nõus, et "Esimeses stuudios" võiks istuda Andrus Kuuse vastas nii mitmegi poliitiku asemel hoopis Olari Elts või Elmo Nüganen, aga mida sel juhul nende käest küsitakse? Samad ajakirjanikud, kes küsivad ettevõtjate käest, kuidas ühiskonda ehitada, ei küsi sedasama kultuuritegelaste käest, pigem käivad küsimused loomingu kohta ja see on täiesti arusaadav.

Sest kultuuriinimeste looming ongi nende seisukohavõtt, mõnikord üsna häälekas. On täiesti omaette küsimus, kas sellel on mõju, ja kui on, siis milline ja kuidas seda mõõta? Kultuuri ja ettevõtluse dialoog on ka seetõttu äärmiselt oluline, et mõjusid vastastikku võimendada.

Eliidi panus kultuuri

Olen väga nõus majandusinimestega – kui ei saa eksportida, ei saa ka jõukaks. Muidugi ei saa, uut raha peab riiki sisse voolama ja eksport on ainus, mis rikkust kasvatab. Kultuuri puhul ei ole see seos siiski pelgalt "võtan oma teatri (orkestri, teksti, maali jne) ja viin hea raha eest välismaale." Turism, sh kultuuriturism on samuti eksport ehk uue raha sissetoomine, ning turism toetub suures osas meie kultuurile. Jah, sõnateatrit külastatakse siin vähem, küll aga ooperit ja balletti, kunstinäitusi, muuseume. See on ka üks põhjus, miks ettevõtted toetavad vähem sõnateatrit.

Sport, muusika ja kujutav kunst kõnelevad rahvusvahelist keelt, teisisõnu, need ei sõltu niivõrd keelest kui teatrikunst ja kirjandus. Ka Meelis Kubits toetab just muusikat. See, et osa teatritest on välismaal festivalidel edu saavutanud, on üksikute tippude loodud ime, rikkus, mis jõuab tagasi ka meie teatripilti. Kas meil võiks olla rohkem rahvusvahelisi tippe kirjanduses ja teatris, nagu on muusikas? Jah, muidu võiks. Muusikal on väga lai kandepind lastemuusikakoolide, laulupidude ja kooride jm rohujuuretasandi tegevuste näol, ka kirjanduse ja teatritipud toetuvad kandepinnale, mida me suurt ei märka või mida on kerge kritiseerida, ent mis on tippude esilekerkimiseks olulised. Ja et teater on oluline, näitavad teatrikülastused.

Võib-olla on see väga suur üldistus, aga teater ja kirjandus nõuavadki rohkem keskendunud kohalolu. On loominguline valik, kuidas lavastust üles ehitada ja kas lavakujundust tehes silmas pidada ringreise või ei. Teatrite turule orienteeritust soovitavate ettevõtjate jaoks võib öelda, et maale mitte minek ongi vastus turutingimustele, väljasõit on kallim ja Tallinna potentsiaalse publiku juures maale minek ei ole kasumlik. Ringreiside jaoks saavad teatrid riigilt toetust küsida Teater maale programmist.

Tean, et teatrid on püüdnud leida metseene ja sponsoreid ning pakkunud välja väga erinevaid toetusvariante, teatrijuhid on ka pidevas dialoogis nii omavahel kui ametkondadega. Kahjuks eelistab suur osa ettevõtjatest toetada teisi kunste. Või sporti. Põhjuseid on mitmeid ning need ei ole seotud teatrite kehva taseme või kehva juhtimisega. Näiteks Vikerraadio saates kõlanud ettepanek müüa tuhande euro eest hooaja toetajapileteid kõlab hästi, kuni see praktikas läbi arvutada. See tähendaks tuhat eurot toetust midagi vastu saamata või mõne pileti vastu. Kui aga teater peaks hoidma igale etendusele vaba kohta, siis oleks minimaalne summa pigem 5000 (250 etendust x minimaalselt 20.-) ja miks peaks sel juhul ettevõtjat eelistama?

Ma ei jaga usku, et Eesti on täis ettevõtjaid, kelle jaoks pole probleem 5000 eurot kultuurile anda. Seda kinnitab kultuuri jaoks toetuse küsijate kogemus. Muidugi on paremaid ja halvemaid küsijaid ja põhjendusi, ent pärast suurt osa eitavaid vastuseid ind raugeb. See ei ole etteheide ettevõtjatele – ongi igaühe asi, mille jaoks ta oma raha kulutab. Kui aga ettevõtjate seas on tõesti nii palju neid, kes hea meelega kultuuri toetaks, aga kultuurirahvas ei oska nende käest küsida, siis äkki võtavad äriinimesed ise ühendust enda lemmikloojatega? Eesti on väike ja nii võidaksid kõik.

Diskussioonist

Soomes ajaleht Helsingin Sanomat küsis äsja sealse ärieliidi kultuuriignorantsuse kohta. Kui kunagi rootsikeelne ärieliit toetas kultuuri, kogus kunsti ja seisis oma nimega kultuurisündmuste taga, siis see ei ole enam nii. Helsingin Sanomat väidab, et idufirmadega rikastunud äriinimesed ei panusta enam kultuuri, dünaamiliste inimestena on nende huvi rohkem kehakultuur. Kui keegi kultuuri toetabki, siis tagasihoidlikult ja anonüümselt. Anonüümsuse tulemuseks on see, et kultuuritarbijatele võib tunduda, nagu kultuur sünnikski vaid riigi toel ja pühast vaimust.

Seepärast on äärmiselt oluline Meelis Kubitsa, Tiit Pruuli, Enn Kunila ja paljude teiste Eesti ärieliidi hulka kuulujate avalik toetus kultuurisündmustele – see kannab endas rohkem kui ühte olulist sõnumit. Neile on tuttav nii ettevõtlusmaailm kui kultuurielu, nii et just neil on ka võimalus tõstatada küsimusi, mis ühiskonda muudaksid.

Iga päev ilmub umbes kümme eestikeelset raamatut (sh tõlked), toimub umbes kümme kontserti, avatakse kaks-kolm näitust ning vaatajate ette jõuavad üks film ja üks uuslavastus. Võib rääkida ülepakkumisest, ent see on meie kultuuriturg ja turuosalised. Suur osa kultuurist – mitte ainult teatrilavastused – sünnib riigi toetusel. Kindlasti on diskussiooni koht, mida võtta ja mida jätta, aga neid võtta-jätta otsuseid on tehtud toetuste määramisel pidevalt, arvesse võttes nii turgu kui turutõrkeid.

Soomes on arutatud ka "toetuse" sõna üle. See defineerib meie suhtumise kultuuri kui millessegi, millesse ei investeerita, kus ei ole töötasu, vaid mida armulikult toetatakse. Nagu vallavaeseid. Kultuurist võidab samas kogu ühiskond nii majanduslikus kui ka sotsiaalses plaanis, kasvab sidusus, paraneb vaimne tervis, julgeolek jne. Võibolla alustame enda sõnakasutusest, see ei nõua ju üldse raha. Ajakirjandus saaks lisaks sõnakasutusele kultuuri toetajaid veel rohkem esile tõsta, mis ei maksaks samuti midagi, kuid see annaks võimaluse kultuurile raha juurde tuua.

Kultuuritöötajate palkadest rääkides maabub diskussioon kiiresti meditsiinitöötajate, õpetajate ja madalapalgaliste juurde, millele on Gert Raudsepp juba vastanud. Demokraatial on mitu töövahendit, nii valimised, diskussioon kui ka meeleavaldused, need ei välista üksteist. Küsime pahaselt, miks teie, terved tugevad inimesed, siin üldse protestite! Vaadake näiteks meditsiinitöötajaid! Ja siis vaatamegi meditsiinitöötajaid. Parem mõelge, kuidas ettevõtteid paremini kaasata! Ja siis koos mõtlemegi. Meelis Kubits kutsuti raadiosse rääkima just kultuuritöötajate meeleavalduse tõttu. Peaasi on mitte vastanduda ega tülli minna, sel juhul saab laienev diskussioon konstruktiivne.