Kunstnikele oli 2000. aastate algus omamoodi kriitiline punkt, sest ka kunst seisis taas valikute ees. Ühtpidi tuli distantseeruda 90.-ndate segadusest, teisalt kajastas suur osa nullindate teemadest just eelmist kümnendit. Eestit tabas omamoodi performance'ite palavik.

Kui Lääne-Euroopas oli performance-kunsti kõrgaeg 1960. ja 1970. aastatel, siis Eestisse jõudis see valdavalt alles 90.-ndatel. Performance oli Eesti kunstis esimene kättesaadav kaasaegse kunsti meedium ning saavutas enneolematu populaarsuse tehes kunstnikest hoobilt superstaarid. Et jõuda Ene-Liis Semperi kurikuulsa rahapõletamise performance'ini, räägime esmalt Eesti kõige esimesest tellimus-performance'ist aastal 1997.

"Selleks ajaks olid päris mitmed Eesti kunstnikud läänes üksjagu tuntust kogunud. Mina, Jaan Toomik, Siim-Tanel Annus ja eelkõige just performance'itega. Olime Toomiku ja Annusega just ka Veneetsia biennaalil ära käinud, just tagasi tulnud, kui äkitselt laekus täiesti ootamatu ettepanek Eesti Pangalt, et tavai, tulge tehke perfokat ja raha eest. Kohe sai hind ka paika pandud – 50 000, kroonides, korralik raha," selgitas Raoul Kurvitz.

"Aga kuna teema oli selline delikaatne, see kurikuulus kümne miljoni kadumise lugu, siis mina ei tahtnud seda vastutust üksi võtta ja kutsusin Toomiku kampa. Siis otsustasime, mõtlesime stsenaariumi välja, kutsusime veel kolmanda tüübi, Jaan Paavle kaskadööriks ka kaasa. Sealt see asi nagu suure pauguga lahti läks ja sulaselgelt kommertseesmärkidel, eks ole. Tellimustöö, teema on ette antud ja peale seda, sai see nii suure tähelepanufuroori osaliseks, et sellele järgnes terve laviin. Erinevad reklaamikampaaniad, erinevad firmad muudkui kutsusid meid tegema ja siis me muudkui tegime," meenutas Kurvitz.

Ene-Liis Semper oli tol hetkel Raoul Kurvitzaga abielus ja aitas kunstnikul ka ettevalmistusi teha. "Mingi enam-vähem aimdus mul performance'ist siiski oli, kuigi ma ei pidanud seda absoluutselt oma põhitegevuseks. Siis tulid äkki pakkumised, mis sisaldasid mingit eelarvet ja eelarve kõlab kunstniku jaoks täiesti maagilise üksusena. On olemas eelarve, järelikult on olemas võimalus mingid vahendid valida ja tööle hakata, eks ole. See performance'ite tegemine oli mõnes mõttes nagu hullus. Ettevalmistusaeg oli alati lühike, tuli hästi kiiresti asjad välja mõelda, otsused vastu võtta ja hästi kiiresti asi ellu viia," rääkis Semper.

"See eelarve tundus alguses alati väga suur aga tegelikkuses näitas praktika, et kuna me olime tohutud idealistid, siis kulutasime väga suure osa sellest oma vahendite peale ära," lisas ta.

Kui tellimus-performance'ite tasud ulatusid kümnetesse tuhandetesse kroonidesse, siis keskmine kuupalk aastal 2000 oli ligi 5000 krooni. Suure raha eest näidatavast show'st said osa muidugi vaid valitud inimesed, sest Youtube'i ega muid moodsaid platvorme tol hetkel ju veel ei olnud.

"Et publik nüüd valesti aru ei saaks, siis performance oma algideelt on tegelikult ikkagi koha-, hetke- ja esitaja karisma spetsiifiline teos. Keha kui vahend, olukord kui vahed, objektid, helid, valgused, tuli, vesi, ükskõik mis. Puhas performance ei ole tegelikult üldse kommertslik, vastupidi, ta püüab jõuda mingile alale, kus teda ei saa seostada mingisuguse lihtsa arusaadavuse või liiga lihtsa narratiiviga," selgitas Semper.

Kurvitz kinnitas omalt poolt, et läänes peeti performance'it kõige radikaalsemaks ja mitte-kommertslikuks kunstivormiks, nii et tema meelest oli väga naljakas, et Ida-Euroopas mõned kunstnikud sellega suurt raha teenisid.

"Aga pankade ja muude rikaste ettevõtete poolt tellitud performance'id olid seotud sellega, et Eestis oli kaasaegse kunsti teadlikkus suhteliselt õhuke. Olime tulnud läbi n-ö nõukogude perioodist, kus lääne kaasaegset kunsti ei tolereeritud ehk info, mis läbi tilkus, oli fragmentaarne. Mulle tundus siis, et uue aja tõusulaines said kõik äkitselt aru, et kunst võiks kuidagi "äge" olla. Ja siis selle ägeda kunsti energiaga püüti kaunistada mingisuguseid kokkusaamisi, mis on tõesti väga kummaline fenomen," rääkis Semper ning lisas, et ta ei tea, et kuskil mujal maailmas midagi sellist toimunud oleks.

Kunstiteadlane Anders Härm on kirjutanud, et kaheksakümnendatel üles kasvanud ärieliidi alateadvusesse oli performance jõudnud kui midagi radikaalset, efektset, riskialdist ja suurejoonelist, ning kui ärimeestel õnnestus ennast realiseerima asuda, pöördusid nad oma noorpõlve väärtusmaailma poole.

Selline performance'i-pidu kestis mitu head aastat, kuni 2000. aasta sügisel tuli järjekordne pakkumine Eesti Pangalt ja tolleks hetkeks juba maailmas kõvasti tuntust kogunud Ene-Liis Semper võttis selle vastu. Pank ütles kunstnikule, et rahaga on neil kehvasti, üle 20 000 krooni nad maksta ei saa ja kunstnik nõustus selle summaga.

"See oli investeerijate mess. Mida mina seal üldse teen? Ma seisan laval ja kõik nad vaatavad mind. Ma pidin rääkima rahast ja siis mõtlesin, et räägin neile hinnast ja väärtusest. Siis jõudsin oma jutuga nii kaugele, et te ei saa kunagi olla kindlad selles, kas teose hind ja väärtus on omavahel tasakaalus. Aga nüüd ma teen teile ühe teose, kus te saate olla täiesti kindlad, et see on täpselt tasakaalus, absoluutselt perfektselt. Sellepärast, et täpselt sel hetkel, kui ma siin teie ees seisan, siis see jutt, mida ma teile praegu räägin ja kõik, mida ma teen, ongi see teos, ja selle eest on mul juba raha kätte saadud ja nüüd ma näitan teile, et see teos on täpselt nii palju väärt, kui tema hind oli. Ja siis ma paningi selle raha põlema ja kõik olid rahul," meenutas Semper oma mõjusat etteastet.

Kunstnik lisas, et kohapeal viibinud publik ei võtnud Semperi performance'it sugugi provokatsioonina. "Inimesed tulid mind pärast kättpidi tänama. Mingid investorid, keda ma polnud varem näinud, ütlesid, et see pani neid nii mõtlema, kui palju raha nad ise on tuulde loopinud," naeris Semper.

Provokatiivsuse mõõde tuli performance'ile juurde meediast. "Kust siis veel? Mingi info tilgub kollasesse ajakirjandusse ja juba läheb kogu tähendus täitsa vastupidiseks," nentis Semper.

"Ma mõtlesin tol hetkel, et ma teen väga puhta zen-teose, tõsiselt. Ma ei tahtnud provotseerida. Ma tahtsin kogu südamest näidata, milline paradoks on hinna ja väärtuse vahel," kinnitas kunstnik, kes pani rahapõletamisega mingis mõttes ka lõpu kommerts-performance'ite tellimustele.

"Et tegu oli kriminaalse aktiga, siis Semperi lindistus isegi konfiskeeriti ja tal on alles üks rahva hulgast tehtud videopilt. Aga ma ütleksin, et sellest ei ole midagi. Maurizio Cattellan on öelnud kaasaegse kunsti kohta, et väga sageli toimub see niisuguste kommunikatiivsete anekdootide kaudu. "Kuule, kas sa tead, mida Semper seal tegi? Usud sa seda?" Võib-olla selle töö materiaalsus ise ei olegi nii oluline, kui see kõmu, mis selle ümber levib," selgitas kunstikriitik Hanno Soans.