Luuletaja Kristiina Ehini kuueteistkümnes raamat, omaelulise põhikoega proosateos, pakub kaasaelamis- ja äratundmisrõõmu igale naisele. Vaimukalt, ent kohati vägagi teravas toonis tuletab see meelde, et naise elu Eesti vabariigis pole mingi meelakkumine, olgu ta luuletaja, täiskohaga pereema või poemüüja. Kristiina räägib oma elust ausalt ega karda raskeid teemasid. Niisugune on ta alati olnud. Ent nüüd lisab ta oma hinge avades kõigile naistele turvatunnet just oma siiruse ja ehedusega, näidates, et tegelikult on meil kõigil ühised probleemid, mida saab lahendada ainult neist avalikult rääkides ja luues õnnistavat küünarnukitunnet. Laskem sellest raamatust kõnelda tänulikul publikul.

Nutsin ja naersin

Helgi (59): "Mind kõnetas selles raamatus kõige rohkem teadasaamine, et ükski abielu ei ole pilvitu. Kristiina ja Silver on mulle alati tundunud ideaalse paarina, kes mõistab teineteist poolelt sõnalt. Olen ikka mõelnud, et need kaks on teineteise jaoks loodud: noored, andekad, ilusad, pulbitsevalt loovad. Kui ma nüüd raamatust teada sain, et Silver kogub vana kila-kola, mis kipub elamist enda alla matma, siis nutsin. Tean täpselt, mida Kristiina tunneb. Minu mees on just samasugune. Oleme abielus olnud üle kolmekümne aasta ja kõik meie erimeelsused on tekkinud just nimelt küsimusest, missuguseid asju alles hoida ja millised minema visata. See kõik on olnud mulle väga raske.

Mina armastan väga korda. Erinevalt Kristiinast on mulle alati meeldinud koristada ja kui me mehega teineteist leidsime, tõotasin endale, et meie kodu on alati puhas ja korras. Isegi siis, kui tulevad lapsed. Kui ma vaid oleksin aimanud, et see ei sõltu üldsegi ainult minust! Muidugi teadsin, et mu tulevasele mehele meeldivad autod ja võib-olla isegi rohkem kõik need mutrid, poldid, kangid ja … ma isegi tea, mis nende kõigi jublakate nimi on. Igatahes pidime kodu valima nimelt selle järgi, et majal oleks garaaž. Aga ma ei kujutanud abielludes ealeski ette, et kõik need vidinad ja kolakad võtavad meie elu üle ja ronivad garaažist tasapisi ka tuppa. Sest garaaž on ju jahe, köögis või toas on kogu seda ilmast ilma logisevat kraami palju mõnusam putitada. Mehel on auto varuosi kogutud oluliselt rohkem kui minul kööginõusid terve elu jooksul.

Kui lugesin, kuidas Kristiina leidis hommikul ärgates voodist rehavarre ja klopperid ning takkapihta padja alt peotäie plastist kamme, siis naersin ja nutsin korraga. Jah, see tundub ju naljakas, kui sellest rääkida – aga kui see juhtub päriselt, siis ei ole see üldsegi tore. Minagi olen nii voodi alt kui ka voodist leidnud vidinaid, millele ma nimegi anda ei oska. Ma ei hakka siinkohal isegi rääkima vanadest kohvikruusidest, mida mees ei luba mul ära visata ja mis närivad mu hinge igal hommikul, kui pean neid köögilaual nägema. Need sada plastist pesukaussi, mille Silver koju tassis! Mul hakkas Kristiinast nii kahju, ja endast ka muidugi. Olen Kristiinale tänulik, et ta julges sellisest probleemist ausalt rääkida. Arvan, et seda raamatut peaksid lugema kõik mehed, et nad saaksid aru, mida nad oma naisele teevad, kui muudavad elamise kolikambriks."

Tundsin, et mind on mõistetud

Anne (39): "Meil räägitakse vaimse tervise teemadest palju, aga mulle tundub, et enamik neist spetsialistidest, kes sel teemal sõna võtavad, ei ole inimeste tegelike muredega üldse kokku puutunud. Oleme noorte enesetappude poolest maailmas esirinnas, aga mulle küll ei ole jäänud muljet, et keegi selle eest vastutust võtaks. Diagnoose jagatakse küll lahkesti ja laias kaares: igaüks, kes lõpuks tohtri jutule pääseb, võib ATH-diagnoosi välja võtta. Aga mis see diagnoos aitab? Kas see ravib kedagi? Ja kes tegeleb nende laste vanematega, kes peavad kõige sellega päevast päeva hakkama saama? Õige, mitte keegi.

Mul on kolm last ja ma võin Kristiina kombel kinnitada, et oli, mis see laste kasvatamine enne oli, aga koroonaajal läks asi päris hulluks. Tundsin täpselt samamoodi nagu tema: laste õppimine ja õpetamine on minu asi. Üks lastest lõpetas sel ajal põhikooli ja astus gümnaasiumi, teine lõpetas gümnaasiumi ja tahtis ülikooli sisse saada. Ei saanud, sest koroonaaeg murdis ta. Ja see murdis ka minu. Kui keskmine laps lõpuks gümnaasiumikatsetega ühele poole sai, siis tundsin, nagu oleksin ise need ära teinud, aga enamaks mul jõudu ei jätnud. Ma ei lõpetanud küll EMOs tilgutite all nagu Kristiina, aga palju puudu ka ei jäänud. Perearst kirjutas mulle välja antidepressandid, mida võtan siiamaani. Tunnen end läbikukkunud emana, kellel ei ole küllalt jõudu oma lastele toeks olla.

Kõige rohkem kurvastab mind see, et keegi ei märka vanemate rolli laste haridustee toetamisel. Ei leidu mingit struktuuri, mis toetaks vanemaid sellel raskel rajal. Õigemini ema. Sest ema on ju see, kellel laste tuleviku pärast süda kõige rohkem valutab. Isad saavad alati pugeda töö taha ja öelda, et nemad on need, kes toovad perele leiva lauale. Eks meiegi peres on mehe panus perekonna eelarvesse suurem, aga minagi käin ju tööl! Läbipõlenud emad, kes ei suuda jõulude ajal enam kümmet toitu pidulauale vaaritada, sest on nii kurnatud – kes neid püüne peale tõstab? Saage aru, ega ma ei tahagi auhinda, aga ma soovin, et mind mõistetaks. Kristiina raamatut lugedes tundsin, et mind on mõistetud. See raamat võiks olla silmi avav kogemus paljudele perekondadele, kes seisavad silmitsi samade muredega, millega riik ja ühiskond on nad üksi jätnud."

Naise koht pole ammu ainult köögis, kirikus ja lastetoas!

Mari-Leen (32): "Ma olen feminist, jah, ma ei häbene seda öelda, kuigi ma tean, et paljud minusugused püüavad jätta muljet, et nad seda ei ole, kartes häbimärgistamist või tõrjumist. Või ka lihtsalt valestimõistmist, sest meie ühiskond on ikka veel läbi ja läbi mehekeskne, räägitagu naiste väärtustamisest palju tahes. Lehelood on üks asi, tegelik elu teine. Needsamad ettevõtete juhid, kes räägivad ajalehes sellest, kuidas nende firmas hinnatakse naiste panust ja ei nöörita neid palgaga, näpistavad koridorides naisi tagumikust ja teevad nilbeid nalju. Ja kui ma küsin oma töö eest sama palka, mida saab meeskolleeg, siis öeldakse mulle, et palgad on meil konfidentsiaalsed ja nende suuruse avalikustamiseks ei ole me veel valmis.

Kristiinagi on feminist, kuigi ta seda sõna ei kasuta. Tõesti, miks on Eesti linnad täis suurmeeste kujusid, aga suurte naiste skulptuure saab ühe käe sõrmedel üles lugeda? Ometi on meil nii suuri naisloojaid, naisteadlasi kui ka naisjuhte, kelle panus nii ühiskonna kui ka vaimse elu edendamisse on olnud sama suur kui meestel – võib-olla suuremgi? Arvestades seda, kui palju rohkem peab naine pingutama selleks, et silma paista, peaksime kätel kandma neid naisi, kes on suutnud pereelu kõrvalt ära teha midagi suurt professionaalses mõttes. Kristiina näitab, kui palju on meil selles asjas arenguruumi. Meil arvatakse ikka veel, et ainult mehed teevad tähtsaid asju, ja jäetakse märkamata naiste saavutused. Halloo, naise koht pole enam ammugi ainult köögis, kirikus ja lastetoas! Millal see arusaamine ükskord pärale jõuab?"

Karmen (42): "Mulle meeldib Kristiina raamatu juures kõige rohkem selle poeetilisus. See, mismoodi päris elu ning kujutelmade maailm segunevad, teineteiseks üle lähevad. Pole ka ime, ikkagi luuletaja kirjutatud raamat! Seda lugedes näen ma ühelt poolt "Vetelkõndija" filmist igaveseks eesti rahva südames kindla koha leidnud luuletajat, kelle haldjalik loomus kõnetab ja liigutab mitut põlvkonda, teiselt poolt aga luust ja lihast naist, kelle igapäevasel elul on nii palju ühiseid jooni kõigi nende naiste eluga, kuigi nad teevad mingit teist tööd kui luuletamine. Näen naisluuletajat, kes on saanud vaimus üheks eesti kirjanduse suurkujudega, eelkõige Lydia Koidulaga, kelle luuletused on kujunenud rahvusliku eneseteadvuse kandvaks osaks ja kelle karm elusaatus – abielu saksastunud lätlase Michelsoniga ja troostitud Kroonlinna aastad – läheb igale tundlikule inimesele korda veel ka sadade aastate pärast. On märkimisväärne, et nimelt Kristiina teeb Koidula saatuse suureks teemaks. Just tema on selleks kõige paremal viisil suuteline.

Meeldib ka see, et raamatusse on põimitud veel avaldamata luuletusi ja päevikukatkeid, mis on samuti erakordselt poeetilised. Mind ei häiri see, et Kristiina raamatud on ikka kaunistatud tema enda fotode ja fotokollaažidega, seekord ühe Tartu kooli õpilaste loodud teosega, kus on samuti kujutatud Kristiinat. Minu meelest on Kristiina väline kuju ja looming lahutamatult seotud ning Uku Masingu tüüpi vastikud vanamehed võivad oma irina endale hoida. Uku Masing vihkas naisi, alavääristas neid, võrrelgu mõni teda pealegi Heideggeriga (kes oli pealegi kah ju lihtsalt nats). Suured naised nagu Kristiina ei ole kunagi nii väiklased nagu paljude imetletud suur­mehed, kelle kapis vedeleb peale haisvate sokkide alati mõni luukere."

Täpselt minu mõtted

Liina (49): "Kui loen Kristiina arutlusi naise rollidest siin elus, siis tunnen, et ta on kirja pannud täpselt minu mõtted. Abielunaine, Aasta Ema, Harakas, Sensuaalne Armastaja, Elumõnude Jumalanna ja kõik teised – need on ju olemas igas naises! Silver on õnnelik mees, et tal on ühe naise asemel terve haarem. Kuigi, olgem ausad, Silver ei vääri Kristiinat. Mida on Silver teinud selleks, et Kristiina saaks nautida oma rolli Elumõnude Jumalannana? Mitte midagi! Selle asemel keskendub ta egoistlikult oma tegemistele, millesse end ühtelugu ära unustab. Kristiina pidi kodunt põgenema, et saada tuttavaks naiseelu hedonistliku tahuga – jah, seda rolli pidi talle õpetama teine naine. Ja kui palju üldse leidub naisi, kellele võimaldab elumõnude nautimist nende oma mees? Tõstke käsi, naised, kes sellist meest tunneb.

Muidugi, paljudel on veel halvemini kui Kristiinal. Kui palju naisi on ikka veel surutud Abielunaise ja Aasta Ema ahistavasse rolli, millest väljapääsu ei terenda, olgu siis aineliste võimaluste tõttu või lihtsalt selle pärast, et mees on jobu. Ja muidugi leidub veel palju hullemaid mehi kui Silver. Kristiinagi teab seda hästi, ta on ju üksikema olnud. Minu meelest on selle raamatu kõige tähtsam sõnum: naised, õppigem ennast väärtustama. Kui me end ise ei väärtusta, siis ei tee seda ka teised. Tundkem ära kõik oma rollid siin elus ja püüdkem elada võimalikult mitmetahulist, rikast elu. Kristiina on selles suurepärane eeskuju ja võimas inspiratsiooniallikas."