Kuidas seista korraga kõigi ja mitte kellegi eest. Amsterdami dokumentaalfilmide festival

Kui Eesti ilmataat lööb novembri auks rusikaga nina veriseks, siis Hollandi ilmataat pissib sulle krae vahele. IDFA ei lase end sellest heidutada ja avas kolmekümne seitsmendat korda vihmavarju, kirjutab Kadri-Ann Kivisild ülevaates tänavusest Amsterdami dokumentaalfilmide festivalist.
Amsterdamis toimuv uutele rahvusvahelistele dokumentaalfilmidele keskenduv IDFA on järjekordne festival, mille kreedoks on: jätkusuutlik areng, solidaarsus, innovatsioon, rahvastevaheline vendlus, ning loomulikult – rahu. Festivalina üheaegselt kõige ja mitte millegi eest seismine on mõnes mõttes väga vaba, ent teisalt oma naiivsuses viljakas pinnas kõigile, kes oskavad olukorda enda kasuks ära kasutada. Kas siis moodsate väärtuste varjus imperialistliku propaganda ajamiseks või lihtsalt ebasiirast, ent õiget juttu rääkides rahastusi napsates. Hüpnootilisest keskpärasusest hoolimata eksis festivalile ka päris mitu väga head filmi.
"Kaheksa postkaarti Utoopiast" toob vaatajateni kaheksaosalise kureeritud valiku post-sotsialistliku Rumeenia reklaame. Mehed, kes tunnevad ennast meestena, Disko "Why Not" aadressil 11 Turturelelor ning unistus Saksa tsivilisatsioonist. Rumeenia kujutlusvõimele vabad käed andnud tsensorivabad 90-ndad vahelduvad päitsed pähe saanud 2000. aastate esimese kahe kümnendiga. Lõputu trill-tralli ja pöörase visuaali tagant koorub välja huvitav vaade värske vabariigi meelsusele, väärtushinnangutele ja olmele. Kui kohatine füüsiline huumor välja arvata on tegemist suurepärase vaatamisega. Nagu ütleb mõtlik mees sigaretti süüdates: "Rumeenlased on paradoks".

"Ma pole veel see, kes tahaksin olla" räägib Tšehhoslovakkia Nan Goldiniks ristitud fotograaf Libuše Jarcovjáková sündmusterohkest elust. Abielus pettunud Libuše tahab Tšehhist ära, sest aasta on 70-ndate lõpp.
"Ma lähen Tokyosse."
– "Nõid!"
Prahasse jääb maha ambitsioonitu abikaasa Franta ja Libuše alustab oma pikka rahutut teekonda Tokyo, Praha, Berliini, planeerimata raseduste ning lõputute alkoholiühikute vahel. Teiste seas jäävad teele innustav Katsuyuki, vabamõtleja Ester ning reeturlik sõber Kerstin. Prahas unistab Libuše Tokyost, Tokyos Berliinist ja Berliinis Prahast. Elu lõpuks rekordarv uusi lehekülgi pööranud Libuše uurib endiselt oma peegelpilti ning painav küsimus jääb: "Olen teinud kõike, ent – hei, kes ma siiski õigupoolest olen?"
Kuidas armastada seda, mis mul on ja kuidas üle saada sellest, kes ma olen; kes selle välja nuputab on tark, kes mitte, lihtsalt inimene. Libuše ei vasta, ei tea, kas küsibki, aga elab nii, kuidas oskab ja see teeb selle filmi armsaks. Samuti on nauditav, et filmi autorid ei ole pannud toime ühtegi vihakuritegu graafilise disaini ega visuaalkunsti suunas.

Kogu vastutus langeb ohvrile
"Musta kasti päevikud" räägib Jaapani ajakirjaniku Shiori Itō kohtuasjast teda vägistanud mehe vastu. Peale töövestlust armastatud meediaveteraniga tuleb Itō teadvusele võõras hotellitoas ning leiab end olukorrast, millega ta vabatahtlikult kunagi ei nõustuks. Shiori jääb äkitselt üksi: perekond palub, et ta asja maha vaikiks ning politsei leiab kõik vahendid, et asja mitte uurida. Shioril ei jää muud valikut kui panna tööle salajane mikrofon ja hakata õiglust omade vahenditega taga otsima.
Hetkelise Eesti seadusandluse valguses on dokumentaal eriti päevakohane. Shiori teekond näitab kuidas peale kuriteo toimumist langeb kogu vastutus ohvrile. Selle asemel, et saada riigilt tuge, tuleb šokiseisundis naistel panna tossud jalga, lasta kiirkorras oma kehavigastusi ning sisemisi vedelikke vaadelda, joosta mööda erinevaid institutsioone, olla pideva kahtluse all kui simulant, kui mitte simulant siis provotseerija ning kahtlemata ülereageerija. Samal ajal viskab vägistaja jalad lauale ja kaebab kõige tipuks ohvri mainekahju eest kohtusse.
Rulluiskudel Rahusaadikud
"Kodumäng" ("Home Game") algab paljutõotavalt ilusate arhiivkaadritega 80-ndate lõpu Jugoslaaviast. Autobiograafilise filmi peategelane Lidija on oma elu kevades ning töötab Sarajevos uudistereporterina. Sõja puhkedes leiab ta ennast äkitselt Amsterdamist, kus on sunnitud oma elu uue kultuuri ning keele keskmes taasleiutama. Hiljem kolib sinna ka tema perekond ning koduigatsusest hoolimata Lidija armub.
Nüüdseks on Lidija keskealine ning end sisse seadnud avaras korteris ühes Amsterdami kõige kättesaamatumas linnaosas. Lidija on aga rahutu. Kapitalistliku sapi ja vihaga immutatud Holland vajab moraalset päästmist. Olgugi, et mitmetes lokaalsetes küsimustes on Lidija soovitus oma südamed headusele avada õigustatud, piilub üldiste suurejooneliste avalduste tagant välja lühinägelikkus. Kui televiisorist näidatakse meeleavaldust Ukraina toetuseks, arutleb perekond: "Uskumatu! Selline Ukraina lippudega vehkimine polariseerib inimesi! See on viimane asi, mida meil praegu vaja on..."
Rulluiskudel prohvet vuhiseb läbi Amsterdami tänavate, peas vaid üks eesmärk: taastada Vendlus ja lõpetada Viha. Üldine retoorika joonistub järgnevalt: sõda on halb, rahu on hea, NATO on halb, sest NATO "provotseerib". On heatahtlikud Tavalised Inimesed ja on halvad Diktaatorid. Ukrainlased ja kõik muud: on aeg unustada oma erimeelsused ning leida ühine keel läbi jalgpalli ning popmuusika rütmide! Ja pidage meeles, hollandlased, ma tean, millest ma räägin – ma olen idaeurooplane, kes tunneb sõda.
Kas on see film näide sellest, kuidas liigsel heaolul võib olla infantiliseeriv mõju? Seda peab vaataja ise otsustama. Saal on igatahes välja müüdud, publik on liigutatud ning aplodeerib.
Ilus on aga stseen Lidija emast, kes vaatab Bosnia puhkuse õhtuhämaruses närvide rahustuseks iPadist Hollandi reality't: "Hollandlased oskavad puhata. Mina ei oska."

Sarnaselt Lidijaga seisavad filmis "Helge tulevik" rahvusvahelise solidaarsuse ja rahu eest 177 riigi sotsialistlikud noored 1989. aasta 13ndal Nooruse ja Õpilaste Maailmafestivalil Pyongyangis. Rumeenia delegatsiooni filmitud arhiivmaterjalist kokkupandud dokumentaal on väga hariv pilguheit Põhja-Korea ning sõprusvabariikide tollasele propagandale. "Me tervitame kõiki sõprusega, olenemata nende rassilisest või religioossest kuuluvusest".
Üheskoos seisti demokraatia, solidaarsuse, rahu, arengu ning vabaduse eest. Samuti seisti vastandumise, imperialismi, kolonialismi ja natsismi vastu. "Las puhkeda ühtsuse õis ühiselt tuumasõja vastu võideldes!" Üheskoos unistati Koreast, kus inimesed on vennad ja õed, mitte vaenlased. Jutu taustal käis vennasvabariikide värvikirev tants ja pillerkaar ning enneolematu show, et anda tõestust Põhja Korea õitsengust.
Hämmastavalt arvukalt olid erinevatel konverentsidel esindatud näiteks soomlased, kes kuulasid hoolikalt ja noogutasid kaasa. On huvitav tõdeda, et festivali üldised seisukohad kattusid suures osas näiteks IDFA ametlike seisukohtadega. Samade sõnadega väga erinevatest asjadest rääkimine on aga ohtlik. Nii nagu toona, pole paremat õli ühele pahatahtlikule totalitaarsele masinavärgile kui lääne naiivsus. Soovitan väga vaadata!
Rongid ilma jaamata: kui narratiivil puudub tervikpilt
Selle aasta Parima Filmi kategooria võitis täielikult arhiivkaadritest koosnev dokumentaal "Rongid". Kas ka 2024. aastal on võimalik teha veel üks film teisest maailmasõjast keskendudes pelgalt natside sõjakurjategudele? Olge täitsa mureta: ikka on! Kui "Huvivöönd" (2023) teeb seda originaalselt, siis "Trains'i" sisu langeb suuresti klišeede ohvriks.
Idee ei ole iseenesest paha: viia vaataja läbi 20. sajandi keskendudes rongide positsioonile ühiskonnas. Ronge ning omakorda vaguneid on mitmesuguseid: ilusalt ehitud restoranvaguneid ning akendeta loomavaguneid. Oma potentsiaalist hoolimata on filmi süžee lahendatud sama sügavakoeliselt kui vaniljejäätis, Banksy looming või kui fakt, et päike tõuseb idast. Arvestades, et filmi režissöör on poolakas ning produtsent leedukas, on võrdlemisi masendav, et isegi poole sõnaga on unustatud mainida loomavagunite otstarvet teise maailmasõja ajal ning järgselt Nõukogude Liidus. Kommunistid tulevad jutuks vaid paaris kaadris ning ka siis pigem rahutuvide saatel, mitte sõjakurjategijatena.
Samas on "Trains'i" võit siiski eelmise aastaga võrreldes arengumoment, kuna läinud aastal lõi IDFA-l laineid vene film nimega "Kuninganna Gena", mis rääkis "vene opositsioonist". Gena on 21-aastane drag queen tillukeses Vene linnas, mille kunagine peamine leib oli sealne koonduslaager, ning veedab oma aega end ekstravagantselt üles lüües ning TikTok'e tehes. Tema elu finantseeriv perekond keeldub aga kunsti huve teenimast, ning soovitab tal pigem vanaisa tööl aidata.
Gena läheb aga hoopis Moskvasse, et jätkata oma aktivismiga, mis kahjuks ei ulatu kaugemale tema personaalküsimustest. Gena ühiskondlik kriitika ei ole suunatud mitte niivõrd vene imperialistliku mõtteviisi, vaid pigem Putini isiku vastu. Sõja puhkedes tunneb Gena, et nüüd on halvasti ja emigreerub Pariisi. Nagu "Home Game'i" Lidija, seab Gena end sisse mitmetoalises korteris, saab kuulsaks arvamusliidriks ning kunstnikuks ning tunneb Valu ja Koduigatsust.
Tõelise vene opositsiooni tööd ja olmet saab näha filmis "Real", mis räägib Ukraina eesrindest. Tegelikult ei olegi see õigupoolest mingi film, vaid 90-minutiline monteerimata video kaevikust, mis on üles võetud ühe Ukraina sõduri kiivrile kinnitatud GoPro kaameraga. Režissöör ei loe moraali, ei tõstata küsimusi, ei mõtiskle nüansside üle. Publik pannakse samamoodi fakti ette nagu seda tehti ukrainlastega – see on nüüd asi, millega tuleb tegeleda, meeldib või ei meeldi.
Seisukohad, väärtushinnangud ja retoorika
Läinud aasta PR-skandaalist kannustatuna oli IDFA lisaks Ukraina fookusele võtnud programmi laia valiku Palestiina ning Palestiinale keskenduvaid filme. Kuivõrd siiras see otsus oli, on muidugi eraldi küsimus. Eelmise aasta avatseremoonia ajal tulid lavale kolm Palestiina aktivisti loosungiga "From the River to the Sea, Palestine Will Be free". Festivali kunstiline juht Orwa Nyrabia aplodeeris, ent hiljem esitas Iisraeli delegatsiooni survel avaliku seisukoha, et ta plaksutas kuna "ei saanud tegelikult midagi aru" ning loosung on antisemiitlik ning "haavav" ning ei IDFA ega Nyrabia ei toeta seda ühelgi viisil.
Seisukoht sai negatiivset vastukaja, mille järel esitas IDFA oma seisukohale lisaavalduse, et "samas ei ignoreeri nad Palestiinas toimuvat ning austavad ja teadvustavad nende valu ning nende diskussioonide ekstreemset erakorralisust." Vastukajaks eemaldas Palestiina delegatsioon programmist oma filmid ning kogu juhtunu seadis festivali tõsiseltvõetavuse suure kahtluse alla.
Oma kohatisest silmakirjalikkusest hoolimata on IDFA-laadsed festivalid huvitavad, kuna nad joonistavad ilmekalt välja kaasaegse Lääne peavoolu heakskiidetud seisukohtade, väärtushinnangute ning retoorika keskmise. Filmide "Kuninganna Gena", "Rongid" ning "Kodumäng" laadsed filmid näitavad hästi, millist juttu tuleb rääkida, et saada oma ideedele rahastusi ning millised märksõnad tagavad koha liitlaste leeris. Probleem ei ole mitte Genades ega Lidijates, vaid rahastajates ning žüriides, kes nende narratiive tagant kiidavad; ning publikus, kes ostab pileteid oodates lahedaid plahvatusi, armastuse võidukäiku ning õnnelikke lõppe. Vaataja õnneks koosneb programm mitmetest sadadest filmidest ning ka tänavune aasta näitas, et peavoolust hoolimata on puhtmatemaatiline tõenäosus kvaliteedile alati olemas.
Filmis "Best of Enemies: Buckley vs Vidal" ütleb Gore Vidal: "Kaks-kolm kuud aastast pean olema Vatikani vahetus läheduses, et suudaksin tõeliselt Ameerika saatuse üle mõtiskleda." Sarnane vabadus ohutult distantsilt spekuleerida on IDFA-l. Kuidas sellest privileegist hoolimata läbi näha peidetud propagandast ning mitte langeda tühja vahu ohvriks, jääb tulevaste aastate lahendada.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor