Sinu eluloost jääb mulje, et ärkasid kunstile üsna hilja. Tegid kõigepealt keemias magistrikraadi ja siis valisid hoopis kunstnikutee.

Minu vabanemine vaimsetest autoriteetidest on olnud aeglane. Nii isa kui ema olid keemikud ja tundus, et kes on täiskasvanud – loomulikult keemikud! Sain magistritöö kaitstud, aga mul oli raske näha end terve elu pipetti hoidmas, horisont ja tulemused on liiga kaugel. Olen kärsitu, tahan täna tehtu tulemust näha juba homme.

Ühel hetkel mõistsin, et mul on ka muuks annet. Arvasin, et mul pole joonistamisoskust, mis kunstiülikooli astumiseks peaks justnagu olema, aga on ka teine viis pilte luua – kaameraga. Astusin tollasesse tarbekunstikõrgkooli (nüüd osa Aalto ülikoolist). 600 soovijast valiti välja kaheksa ja mina olin see kaheksas. Nii napilt sai minust fotograaf.

Oled öelnud, et fotokunstnikke huvitavad kunstiajaloost tuttavad teemad, lihtsalt tehnilised väljendusvahendid on kaasaegsed.

Maalikunsti traditsioon, eriti ikonograafia oli mu kunstnikutee alguses väga tähtis, ammutasin sealt visuaalset keelt. Ma ei kopeerinud maale, aga otsisin atmosfääri, teemasid, isegi nimesid. Impressionistid kasutasid oma maalide nimedes tihti ilmastikunähtusi, ka mul on näiteks "Kylpijä, nouseva ukkonen" ("Kümbleja, kasvav äike", 2003).

Su teoste kohta on öeldud, et su "autoportreed peegeldavad ääretut vaikust, üksindust ja Põhjamaa naisele omast igatsust armastuse järele"¹. Mulle tundub, et ka ikonograafia nõuab vaikust ja üksiolemist, seda mõju võib su töödes siiani näha.

Üksindus võib kõlada negatiivselt, aga mu meelest on maailm nii müra ja kära täis, et on vaja ka rahu ja üksiolekut. See on inimlik põhivajadus, mis tekitab vaatajas äratundmist. Kui anonüümne figuur keerab kaamerale selja, siis sellega saab samastuda – ta võib olla mina või sina.

Tihti pole su fotodel näha inimese nägu või silmi, pilku vangistab mingi asend või hoiak.

Pilk on väljakutsuv, isegi agressiivne, sest pildi silmad kleepuvad vaataja külge. Kui me ei näe pildil üldse inimese silmi, saab vaataja pilti rahulikult vaadata, pilk ei sega. Kui fotol inimene vaatab maastikku, on see nagu kutse astuda pildi sisse, olla selles maastikus üheskoos.

Innustusid arhitektuurist 2015. aastal Alvar ja Elissa Aalto projekteeritud Maison Louis Carré's. Mis selles nii tugevalt kõnetas?

Soomlasena arvasin, et tunnen Alvar Aaltot ja pidasin teda veidi igavaks tolmuseks klassikuks. Siis sai aga üks mu tuttav kunstiajaloolane pärast kunstikogujast ja galeristist majaomaniku surma Louis Carré muuseumi juhatajaks. Maja oli algusest peale mõeldud kunsti eksponeerimiseks, järeltulijad müüsid aga kunstikogu oksjonil maha. Juhataja arvas, et maja minevik annaks põhjust siin eksponeerida nüüdiskunsti ja küsis, kas tahaksin siin oma näitust korralda. Muidugi vastasin jaatavalt.

Tekkis mõte teha majas ka üks foto, mille võiksin riputada kohta, kus see on pildistatud – selline metatasand, pilt pildis. Mul lasti majas elada üksipäini kolm ööpäeva, magasin magamistoas, tegin köögis süüa, töötasin Louis Carré' kirjutusaua taga. See kogemus muutis mu suhtumist Aalto loomingusse ja arhitektuuri laiemalt. Sain veeta aega väga hästi projekteeritud keskkonnas, kus oli hea olla – arhitekt oli läbi mõelnud, kuidas päeva jooksul päike liigub ruumist ruumi, kuidas Louis Carré sööb hommikusööki hommikupäikses ja elutoas kohtub õhtupäiksega. Selliste detailide peale ei mõtle enne, kui ei ole seda kehaliselt kogenud.

Seal sai minust hea arhitektuuri misjonär ja ühe foto asemel sündis terve sari. Pärast Maison Louis Carré'd olen alati kasutanud võimalusi töötada nii Aalto majades kui ka teiste väärt arhitektide kodudeks loodud majades – esindan inimest, kes võiks neis elada.

Majadel on omadused, põhiolemus ja isegi hing, nagu ütlesid. Kas hinge tekkimine on arhitekti töö tulemus või sõltub see millestki muust?

Arvan, et paljus sõltub see arhitektist. Teine maja, kus olen töötanud ja kus on tähelepanuväärne kunstikogu, on Villa Didrichsen Helsingis (arhitekt Viljo Revell). Kunstikollektsioon on osa selle põhiolemusest, see on projekteeritud kunsti jaoks nagu ka Maison Louis Carré. Didrichsenis on kollektsioon endiselt olemas, sain riputada ka oma fotod valitud kohtadesse – olin osa mitte ainult interjöörist, vaid ka sealse kunstiga dialoogis. Ka seal on kodune ja mõnus atmosfäär.

Arhitektuuri pildistamine annab su sõnul võimaluse näidata seda osana inimeste argipäevast. Kuidas näed kunsti laiemalt argipäeva osana?

Näen maailma piltidena. Vaatan kogu aeg ringi ja registreerin, kas saan midagi fotoks fikseerida. Kui olen pildistamisreisil, on mul kaamera seljakotis ja statiiv kaenlas ning lähen lihtsalt välja. Pigem jala, sest see on sobivalt aeglane, jõuan näha ja mõelda, isegi jalgratas on liiga kiire. Jalutades saan nähtut raamistada. Niimoodi on kunst minu argipäevas. Loen palju, käin kontsertidel, vaatan häid filme. Kujutava kunsti kõrval on mu jaoks väga oluline muusika, muusika ja pildi vahele tekib mul sünesteesia. Kontserdil tuleb tohutult pildiga seotud mõtteid, paber ja pliiats on alati kaasas, et mõtted kaotsi ei läheks. Mu meelest on kunstnike ja üldse inimeste jaoks kasulik kogeda erinevaid kunstiliike.  

Muusika ja kujutav kunst on räägivad universaalses keeles. Kas oled märganud ka erinevusi erinevate maade tagasisides?

On hämmastav, kui sarnane on see erinevates maades kogu maailmas! Minu kogemus ütleb, et inimesed on kõikjal üsna sarnased, ühendavat on meis rohkem kui eristavat. Kriitilist tagasisidet tuleb üsna vähe. Otse tulevad mulle midagi ütlema ikka need, kellele mu looming meeldib. Kellele ei meeldi, need ilmselt räägivad seljataga omavahel, see minu kõrvu ei kandu.

Kui lugesin su algusaegade kunsti kohta ja vaatasin teoseid, siis tihti rõhutatakse nende omaeluloolisust. Oled endiselt oma piltidel, ent nüüd tundub, et oma mina oled hajutanud või on pildil lihtsalt inimene. Kuidas oled ise muutunud?

Omaeluloolisuse hulk vaheldub aastate ja sarjade lõikes. Päris noorena tegin mõned omaeluloolised sarjad ja see lõi arvamuse, nagu räägiksin ainult endast. Ei pea paika! Sul on õigus, tihti ma lihtsalt markeerin inimest. Suurem osa mu fotodest on midagi muud kui omaeluloolisus, olen modell või geneeriline inimkuju. Lõbusa kaasnähtusena näeb fotodelt, kuidas inimene muutub, kuidas naine välja näeb, kui on 25 või üle 50. Retrospektiivsetel näitustel saab enda ajalugu näha. Ja kui ma tahan fotole inimest, siis ise olen ju alati endale kättesaadav.

Kunstiajaloole viidates tõded, et alastus on inimese põhiolek. Vanuse kohta ütled aga, et ei taha ennast mingisse kasti asetada.² Kuidas sa valid, mis on tähtis ja mille viskad takistusena eemale?

Naistel on endiselt meestest raskem rahvusvahelises kunstimaailmas hakkama saada. Kunstivälised asjad nagu sugu ja vanus mõjutavad nähtavust ja tähelepanu. Suund on siiski paremuse poole. Kui mõne galerii kollektsioonist on ainult 10 protsenti naiskunstnike töid, siis otsitakse ajaloost naisi, kes pole saanud samasugust tuge nagu mehed. Enam ei ole aktsepteeritav, et nüüdiskunsti ülevaatenäitusel oleks vaid kaks naist ja ülejäänud mehed. Vanusest rääkides olen võtnud oma CV-st sünniaasta ära – mu meelest pole see relevantne. Vanuselist diskrimineerimist juhtub niigi ja pole vaja sellele ise toitu anda.

Alati on kunstnik olnud mees ja modell naine ning sa mingil hetkel keerasid need rollid ümber³. Kas püüad ka suunata oma kunsti õige tõlgenduse suunas?

Mingil määral tõesti tunnen, et pean neid küsimusi lauale tõstma. Küsimus pole selles, et inimesed pahatahtlikult diskrimineeriks – võibolla pole lihtsalt selle peale mõeldud ja keegi pole sellele osutanud. Kui maskuliinsusest ja feminiinsusest räägitakse ainult tülitsedes, asjad ei muutu. Rääkima peab avatult ja sõbralikult.

Kui naasta maja hinge juurde, siis milline on Villa Tammekannu hing? Mida eesti publikule selle näitusega seoses öelda?

Aalto projekteeris Villa Tammekannu vahetult pärast Paimio sanatooriumit, mis oli ta läbilöögitöö, tõeliselt mõjuv ja tähelepanuväärne kõigi oma detailide ja värvimaailmaga. Villa Tammekann on Aalto kõige bauhauslikum, kõige stiilipuhtam ja selgema vormiga töö. Tammekannud said elada siin vaid seitse aastat, kui tuli okupatsiooni eest põgeneda. 1990-ndatel tagastati maja omanike lastele, kes müüsid selle Turu Ülikoolile. Maja ei restaureeritud sellisena, nagu see Tammekannude ajal oli, vaid Aalto algupäraste jooniste järgi.

Villa Tammekannu hing? Raske öelda, sest pere siinsest elust ei ole säilinud mööblit ega muud, mis võiks nende kohalolekule osutada. Pean ütlema, et mõtlesin väga palju nende saatuse peale. Eestlaste saatuse peale. Oli juulikuu, kui seal töötasin ja teadsin, et juulis 1940 tuli neil põgeneda. Mõte põgenemisest ja lahkumisest oli kogu aeg õhus ja näen piltidest, et omamoodi ripub ka neis see raske tunne.

Mingit moodi kontsentreerub selles majas kogu rahva lugu. Pole ka Soomel olnud idanaabriga kerge ajalugu, aga Eestis on see veel raskem. Kui Eestis töötada, ei saa sellest mööda vaadata.

Kas su näitus võiks anda ka tartlastele kinnitust, et neil on linnas Villa Tammekannu näol tõeline maailmapärl?

Loodan küll. Kui millestki väärtuslikust iga päev mööda kõnnid, siis on see osa argipäevast ja ei pane enam tähelegi. Loodan, et kunst võiks olla ka mingitmoodi ärataja. Oulus on palju Aalto töid, mida kohalikud ei pea millekski eriliseks. Jyväskylä ülikooli tudengid kurdavad, et see pagana Aalto projekteeris vetsud liiga väikseks. Rääkima peab kõigest, mis iseloomustab oma aja standardeid.

See, et Tartus on Villa Tammekann, on tohutult suur asi! Väljaspool Soomet on täpselt kaks Alvar Aalto projekteeritud eramaja – üks neist on Tartus, teine juba mainitud Maison Louis Carré Pariisi lähedal. Olen lähedalt näinud, et kui palju huvi pakub Aalto välismaal. Soome on teinud UNESCO-le ettepaneku võtta suur osa Aalto projekteeritud hooneid maailmapärandi nimekirja. Le Corbusier seal on, Aalto on samal tasemel. Villa Tammekann ei ole väga lihtsalt külastatav, kuna kuulub Turu Ülikooli sihtasutusele. Arhitektuurisõbrad kogu maailmas oleksid väga tänulikud, kui maja oleks külastajatele rohkem avatud.

 ***

[1] https://kultuur.err.ee/647125/eesti-soome-uhisnaitus-tahistab-pohjanaabrite-juubelit

[2] "Alastomuus on ihmisen perustila", sanoo omissa kuvissaan esiintyvä taiteilija Elina Brotherus. Marjo Vuorinen. Gloria 15.6.2023  https://www.gloria.fi/artikkeli/ihmiset/alastomuus-ihmisen-perustila-sanoo-omissa-kuvissaan-esiintyva-taiteilija-elina

[3] Fotokunstnik Brotheruse enesepaljastused Pärnus. PM, 15. september 2003, https://kultuur.postimees.ee/2047961/fotokunstnik-brotheruse-enesepaljastused-parnus