16. septembril sai kutseline teater Estonia 120-aastaseks. Kui te vaatate oma teatrit praegu kunstilise juhina, siis milline on rahvusooper teie silmis praegu ja millisena te tahaksite seda näha viie aasta jooksul? Missuguseks te tahaksite seda ehitada, pidades silmas just loomingulist poolt, mitte uue maja ehitamist? 

Kui vaadata Estonia 120-aastasele ajaloole, jaguneb see selgelt kahte perioodi: enne pommitamist ning taastamisele järgnenud aeg. Teise maailmasõjani oli tegemist põhiliselt sõnateatriga, kus tehti järjest rohkem ka muusikaetendusi. Siiski olid võimalused sel ajal äärmiselt piiratud. Orkestriauk oli imepisike ja lavaportaal, mida me praegu väga väikseks peame, oli tegelikult hulga väiksem. Seda on juurdeehituse käigus korduvalt laiendatud, ka viimasel ajal. Nii et ooperiteatri ajalugu algab ikkagi pärast teatri taasavamist, mis oli vist 1947. aastal. Mul ei ole tugevaid kalduvusi minevikust sobrata, püüan tõesti edasi vaadata.

Siit ka küsimuse teine osa: millisena me võiksime üldse näha sellise institutsiooni tulevikku? Võib-olla peaks mõtlema kohe 50 aasta peale: milline perspektiiv sel üldse tänapäeva kultuuripildis on? Ja milline saab olema kõige olulisem panus, mida teater võib ühiskonnale tagasi anda selle toetuse eest, mida ühiskond meile annab?

Mina näen teatri puhul väga olulist osa hariduslikus ehk tsivilisatsioonilise hariduse mõttes, mis paneb aktsendid paika. Osa asju on paigas ka tellija materjalist: rahvusooperi seadus ütleb üsna ühemõtteliselt, mida me peaksime tegema. Žanrite osas ei ole jäetud suurt ruumi eksperimenteerimiseks: me peame tegema tantsu- ja lauluteatrit ning meil on kohustus tuua välja oma heliloojate loomingut. See on ka järgmise 50 aasta perspektiivis huvitav teema: kes on meie omad ja kes mitte.

Mänguruumi on tegelikult üsna palju. Kindlasti on oluline osa rahvusvahelise kvaliteediga kullavaramu järjepideval ettekandmisel. Nii nagu draamateatrid vaadatakse ikka Shakespeare'i ja Tšehhovi poole, kiikame meie Verdi ja Wagneri poole. See osa saab kindlasti repertuaaris täidetud olema.

Mind isiklikult huvitab žanripiiride hägustamine, visuaalteatri elementide toomine klassikalisse ooperilavastusse, rohkem liikumist ja püsivat moondumist. Sellele mõeldes oleme viimasel ajal püüdnud kujundada ka oma lavastusmeeskondi. Rahvusooper peab olema liikuv, ajas muutuv ja tundliku ühiskondliku närviga organisatsioon. Samas ei ole tal täielikku eksperimenteerimise funktsiooni, sest eksperimenteerimisel on omad riskid ja hind. Riigi poolt ülal peetaval organisatsioonil on kohustus tagada teatud stabiilsus.

Kas rahvusooper peaks jääma eeskätt Eesti lauljate ja muusikute teatriks või peaks ta rohkem minema kaasa sellega, mis toimub maailmas?

See on väga hea küsimus, et mis on Eesti ja mis on tuleviku Eesti. Mina isiklikult arvan – kuigi see pole otseselt muusikaline küsimus –, et Eesti peaks ideaalis olema maa, kus elab umbes kaks kuni kaks ja pool miljonit eesti keelt rääkivat inimest. Kas nad peavad ennast etniliselt eestlasteks, pole meie otsustada ega määrata; nad peavad ise teadma, kes nad tahavad olla. Need inimesed moodustavad meie publiku- ja meeskonnabaasi, kes Eestis elavad ja töötavad. Mida rohkem on meil erinevaid huvigruppe, kes tahavad ennast muusikaliste vahenditega väljendada, seda parem.

Samas tekib ikkagi küsimus, kas Estonia peaks eeskätt hoidma kinni oma traditsioonidest ja näiteks edendama eestikeelset lauluteatrit?

Me teeme eestikeelset lauluteatrit nii palju kui võimalik. Loomulikult ei tee me seda, mis on tänapäeva mõistes ajast ja arust: me ei tõlgi kõike eesti keelde ega laula neid eesti keeles. Õnneks inimeste haridustase ja silmapiir avarduvad, samuti tehnilised võimalused võõrkeelse etenduse mõistetavaks tegemiseks.

Kindlasti jälgime põhimõtet, et lood, mis peaksid olema koheselt arusaadavad – nagu lastelood ja mõned naljalood –, oleksid vahetult reaktsioonidele avatud. Neid me tõlgime. Samuti tõlgime mõningaid väiksema lingvistilise kandepinnaga teoseid, nagu näiteks Leoš Janáčeki "Kaval rebane", mis on meil kavas eesti keeles. Üks põhjus on, et tšehhikeelse foneetika valdajaid on meil raske leida ning kuigi see pole maailma keerulisim keel, on selle imiteerimisel vähe mõtet. Janáček ise aktsepteeris oma teoste tõlkimist, näiteks saksakeelsed väljaanded olid tema poolt autoriseeritud. Teiseks tahame, et laiem publikubaas – lapsed ja vanemad – saaks vahetult aru sellest loost, mis on natuke teistmoodi lugu.

Rahvusooperi selle hooaja esimene lavastus, Verdi "Othello" jõudis 25. septembril edukalt esietenduseni. Miks te valisite just selle teose ja mida see lisab rahvusooperi loosse? 

Mulle on alati pakkunud huvi teha lugusid, mis haakuvad meie ümber käiva eluga. Selle tõttu on võib-olla vähem esindatud väga konventsionaalses ooperivormis kirjutavad heliloojad nagu Rossini ja Donizetti. Ka varasem Verdi looming kuulub oma libretode poolest eelkäijatega ühte masti. Näiteks Verdi "Aida" libreto on tänapäeva ühiskonda tehnilistelt näitajatelt sobimatu ja banaalne, kuigi inimlikul tasandil usutav.

"Othellol" on pakkuda usutavust mitmel tasandil: psühholoogilis-inimlikul tasandil ning seeläbi, et see haakub tänapäeva ühiskonnas nähtava tendentsiga – valeuudiste pealt kokku keeratud probleemide, skandaalide ja tragöödiatega. Selles mõttes on see lugu nagu suurem osa Shakespeare'i teoseid. Kuigi libreto on Arrigo Boito poolt mugandatud ja Verdit ei saa otseselt Shakespeare'iga võrrelda, põhineb see sellel ja kasutab truult selle episoode.

See teos on nagu skulptuur: seda võib vaadata eest, tagant, küljelt, alt ja ülevalt ning iga tahu pealt on tal midagi pakkuda. Sellepärast "Othello".

Kas te võiksite veidi kergitada saladuskatet tulevastelt kunstilistelt plaanidelt, mida publik näeb alles mõne aasta pärast? 

Meil on plaanid tehtud laias laastus kuni 2030. aastani, küll väikeste muutuste võimalusega. 2030. aasta on Eesti muusikaelus äärmiselt oluline. Kahel heliloojal, kelleta ei kujutaks Eesti muusikat ette, Veljo Tormisel ja Eino Tambergil, täitub 100 aastat sünnist.

Tormise teatriloomingust on erilisel kohal kantaat-ballett "Eesti ballaadid", mida kindlasti kavandame mingil kujul koos balletijuhiga. See mõte on veel sellises vormis, et me ei oska seda päris täpselt kirjeldada.

Eino Tambergi puhul on veel kergeid kõhklusi. Tema "Cyrano de Bergerac" on meil tehniliselt võttes repertuaarinurgas olemas, aga me ei mängi seda. Küsimus on, kas teha seda uuesti või tuua välja tema küpse perioodi ooper "Lend", mis on kirjutatud Mai Murdmaad silmas pidades, nagu ka Tormise "Eesti ballaadid".

Liisk ei ole lõplikult langenud. Kutsun kõiki kuulajaid kirjutama meile meili või kirja teel, mida nemad tahaksid nendelt heliloojatelt näha. See oleks meile suureks vihjeks, millega katsuksime võimalusel arvestada

Kui mõni kuulaja tahaks oma sooviloo esitada, siis kuhu ta võiks kirjutada? 

Meie aadress on opera.ee ja seal on kontaktid olemas. Kõik laekuvad meilid loetakse läbi. Neid laekub pidevalt üsna palju. Palju on toredaid kirju inimestelt, kes on käinud teatris ja saanud elamuse.

Aeg-ajalt tuleb ka naljakaid meile. Hiljuti oli seoses "Othelloga" huvitav kommentaar: keegi avaldas arvamust, et muidu on tore, aga Othello oleks pidanud ikka mustaks võõbatud olema. See pani muigama ja sellisele meilile ei oskagi midagi vastata. Me elame maailmas, kus inimesed saavad näitlejatena ja isiklikus elus olla need, kes nad on. Kedagi ei pea üle värvima ega puust ja punaseks tegema. Kunst on tinglik ning tema jõud tingliku mõjutajana ongi seda võrra tugevam.

See on väga huvitav, sest ka Metropolitani ooperimajas oli analoogne teema, kus tehti teedrajav otsus umbes 2006. aastal.

See ei ole teedrajav, normaalsetes teatrites ei ole Othellosid mustaks värvitud juba aastakümneid. Metropolitan Opera ei ole mingi võrdluspunkt, see on üks konservatiivsuse pesa.

Me ei saa eitada, et see on maailma kõige suurem ooperimaja.

Aga mitte tähtsuselt. Viini riigiooper, Baieri riigiooper, Covent Garden ja Pariisi ooper on pika puuga ees. Metropolitanis on kõige rohkem raha ja sinna ostetakse kokku igasuguseid huvitavaid asju, aga nende otsustustegevus on siiamaani suhteliselt konservatiivne. Seal on muidugi ka geniaalseid produktsioone.

Rääkides edasi rahvusooperist ja selle füüsilisest keskkonnast ehk uuest ooperisaalist: poliitiline otsus selle rajamiseks on olemas, kuid asukohaga seotud muinsuskaitse- ja linnaplaneerimisprobleemid pole veel selget lahendust saanud. Kui võtta negatiivne stsenaarium, et see protsess jääb venima, siis mida saab praeguses saalis ja olukorras ikkagi väga hästi teha? 

Seal saab teha seda piiratud repertuaari, mida me siiamaani oleme teinud. Väljapoole keskmise perioodi Wagnerit ja Puccinit minna ei saa. Kaasaegsed teosed suurte löökpilliparkide ja lisainstrumentidega sinna ära ei mahu. Suuri kooristseene ei saa samuti lõpmatult vähendada, seega repertuaarilised piirangud jäävad peale. Loomulikult ei kõla see kõik nii, nagu peaks.

Ei ole mõtet esitada suuri teoseid, kui need ei kõla nii, nagu nad peaksid kõlama, näiteks kui mängu tulevad võimendused, liiga väike orkester või liiga väike koor. Akustiliste piirangute tõttu tuleb langetada raskeid otsuseid. Estonia ja Vanemuine on kogu aeg pidanud nende käes vaevlema: kas mängida huvitavat teost mugandatud kujul või jätta see üldse mängimata? Õiget vastust on raske öelda, see on natuke kunstilise eneseväärikuse küsimus.

Mainisite Vanemuist. Missugused olid teie muljed suvel Saaremaa ooperipäevadel, kui Vanemuine ja Eesti Kontsert tõid esimest korda Eestis välja Wagneri tetroloogia esimese osa? 

Wagner oleks kindlasti olnud õnnetu, sest see ei meenutanud seda, mida ta lootis kuulata. Seda just tõsiasja tõttu, et jõud olid väga väikesed: orkester oli pisike ja kõlapilt oli võimendatud ebaühtlaselt. Tasakaaluküsimused olid lahendatud helipuldis, mitte naturaalselt, mis ei anna välja teosele vajalikku helipilti.

See oli siiski väga tubli saavutus, et see ette kanti. See taandubki küsimusele: kas peame mängima asju nii, et need ei meenuta päriselt seda, mis nad peavad olema, või võitleme tingimuste loomise nimel? Mul on kahju, et Saaremaa ooperipäevad ei ole oma kümnete tegutsemisaastate jooksul investeerinud infrastruktuuri parandamisse. Seal võinuks juba ammu olla Savonlinna-tüüpi orkestriauk ja püsivamad lahendused parema akustika tagamiseks. Seda teed ei ole mindud ja seetõttu pole see minu arvates väga perspektiivikas.

Teisalt oli see suurepärane tõestus, et meil on olemas lauljad, kes on suutelised Wagneri partiisid hästi esitama.

Mikrofoniga.

Kas te arvate, et võimenduseta oleks pilt olnud teistsugune?

Teistsugune kindlasti, ma ei ütle, et halvem. Mulle jättis väga tugeva mulje Annely Peebo üllatavalt hästi esitatud partii. Hea mulje jättis Monika-Evelin Liiv ja väga üllatas Juhan Tralla. Huvitav oleks kuulda, kuidas see kõlaks heas akustikas ja korralikus saalis, kus heli pääseks esile naturaalsete pillide ülemhelide ja kooskõladega.

Kui me räägime Estonia lauljast, siis keda te selle all silmas peate? Kas trupiliiget, Eesti lauljat, kes käib mõnikord külalisena, või ka mitteeestlasest külalissolisti, kes käib regulaarselt?

See on reeglites kokkuleppimise küsimus. Kui räägime estoonlastest, peame silmas trupi liikmeid. Aga meil on tõesti palju regulaarselt külas käivaid lauljaid, nii Eesti soost kui ka muudest rahvustest inimesi, kes on viimase kümne või rohke aasta jooksul pühendanud osa oma karjäärist meile.

Viimaste kuude jooksul on ajakirjandusse jõudnud pingeid trupi ja külalissolistide vahel või ka laiemalt. Mida saaks kunstiline juht teha, et Estonia trupi laulja tunneks ennast teatris väga vajatuna ja oodatuna?

Me kasutame oma trupilauljaid kõikides tükkides vastavalt nende hääleliikidele. Nendesse hääleliikidesse olemasoleva kvaliteedi puhul me külalisi ei kutsu.

See tähendab, et võtate teatud mõttes vastutuse ka trupiliikme karjääri edasiarendamise eest?

Kindlasti mitte. Iga laulja peab ise oma karjääri eest vastutuse võtma. Iga pillimängija, iga klaverimängija tõuseb hommikul, teeb oma heliredelid ja siis harjutab edasi. Täpselt nii nagu tõusin mina ja tegin oma asjandused, mängisin klaverit. Nii ootan ka kolleegidelt, et me teeme tööd, püüame jõuda võimalikult kõrgele ning toetame üksteist.

Meil on mitmeid tükke, mis on puhtalt oma lauljate peal, näiteks Raveli "Hispaania tund", kus ei ole ühtegi külalist. Vahel oleme mõne kutsunud, aga põhimõtteliselt on seal ainult meie solistid, kes lustisid seda tehes. See on väga tore ja vaimukas tükk.

Ka "Pelléas ja Mélisande" oli algselt täiesti oma tükk. Kui Heldur Harry Põlda leidis, et see roll tema häälele enam ei sobi, olime sunnitud teenust sisse ostma, sest sarnase häälekvaliteediga inimest majas rohkem ei ole. See on näide, kuidas me istume solistidega ühe laua taga, arutame asju ning kui tunname, et kellegi teeb midagi liiga, otsime teisi võimalusi ja proovime hiljem uuesti.

Mingisugune arendustöö käib kogu aeg. Arendustöö on ka see, kui me koos proovisaalis istume ja kui meie minu arvates suurepärased koorirepetiitorid teevad oma täiesti hingest tööd lauljatega, kui dirigendid käivad seal ja arutame sisulisi ja tehnilisi pooli, kuidad üks või teine asi kõlab, võrdleme oma sooritusi rahvusvaheliste etalonidega. See on see arendustöö, mida me pidevalt teeme. Ma ei oska küll muudmoodi kedagi kättpidi kuhugi lüüa.

Kas kunstilise juhi vastutus on ainult kunstilise pildi eest või käib sinna juurde ka trupisisese usalduse hoidmine?

Sõna usaldus on viimasel ajal täiesti ära lagastatud. Ma seda sõna lihtsalt ei tarvita ja sellest rohkem rääkida ei taha.

Miks? Mida te selle lagastamise all silmas peate?

See sõna on ära lörtsitud. Mingisugune usalduse puudumise jutt, mida püütakse võimendada, on mulle arusaamatu. Kuna see on mulle arusaamatu, siis minul seda usaldust loomulikult enam ei ole. Ma ei taha sellest rohkem rääkida. Väga lihtne.

Tööõhkkonna küsimused meedias mõjutavad siiski ka teie tööd, kui te ütlete, et teil pole enam usaldust. Kuidas see kõik teie poolt vaadates paistab?

Kogu see suvine meediateema on üles ehitatud väga vähestest faktidest, kui üldse. Nagu te võite ise meediast lugeda, on ilmnenud igasuguseid erinevaid tahke, mis võivad selle taga liikuvateks jõududeks olla või mitte. Kindlasti on probleeme, sest ilma probleemideta inimesi pole olemas: neil, kel on väga palju tööd, on tööga seotud probleemid, ja neil, kel on vähe tööd, on jälle teised mured. See on loomulik, aga põhimõtteliselt ikkagi peaks toetuma faktidele.

Selles mõttes olen natuke pettunud, et meedia on mingisuguseid tahke võimendanud ning muudest asjandusest meelega jõuliselt mööda vaadanud. Ju siis seal mingisugune vajadus sellele on. Kurb, et ka ERR on otsustanud selliseid kommentaare suve jooksul lisada ilma tegelikult asja sisusse tungimata.

Mis on need faktid, millest on mööda vaadatud või mida pole õiglaselt esitatud?

Ma ei ole tulnud siia selleks, et seda teemat lahata.

Kas enne meediasse jõudmist pöördus keegi trupiliikmetest teie poole oma murega? Selge on see, et faktide üle võib vaielda, aga kui inimesed tunnevad ennast halvasti, peaks see olema ka varem näha.

Isiklikel läbikäimisprobleemidel põhinevaid muresid oli loomulikult, kuid ma ei taha ühtegi nime nimetada ega lisada sellesse teemasse põlevat materjali juurde. Kõik teavad ise, mis on nendele mureks, ja kõik saavad oma muredest ise rääkida. Uksed on alati lahti. Kevadised koosolekud ei jätnud muljet, et midagi oleks täiesti teisiti. Aga ei ole teisiti ka praegu: töö käib edasi, suhtleme rohkem kui varem, sest on vaja aru saada, kuidas me seda tööd edasi teeme. Eks aeg näitab, mis saab. Mingisugused korrektuurid teeb aeg alati.

Kas lauljatel on mehhanism teie poole pöörduda, kui nad tunnevad näiteks ebaõiglast kohtlemist seoses rollijaotusega? Näiteks on neil liiga väha tööd, liiga palju tööd või ei sobi neile roll. Kas otsus rolli kinnitamiseks tuleb teie poolt ja kas lauljal on võimalus dialoogi astuda?

Dialoogi on alati võimalus astuda. Uksed on meil kogu aeg lahti, käime ringi ja kohtume proovisaalis. Rollidele määramine on lõpuks minu vastutusala. Kuna ma ei tee neid otsuseid ise, vaid konsulteerin meie pianistide, teiste dirigentide, asjatundjate ja ka lauljate endiga, ei arva ma, et siin oleks midagi väga keerulist või piiritletut ala. Ma muidugi ei saa väita, et mõni inimene nii ei tunne, aga see on mitme otsaga teema: selleks, et tunda ennast rühma liikmena, peab sellesse rühma panustama, kasvõi sellega, et ütled välja oma arvamuse ja suhtled.

Kas see tähendab, et vahel jääb mulje, et trupiliikmed ei soovi piisavalt panustada?

Ei, see ei tähenda üldse seda, ma pole seda öelnud.

Aga midagi peab see siiski olema. Mida te arvate, millest see nii-öelda käärimine on põhjustatud?

Kust te võtate, et on käärimine?

Teie hinnangul on see kõik lihtsalt meediasse jõudnud?

Ma ei anna hinnanguid praegu. Ma üldse ei saa aru, mis ülekuulamine siin toimub. See hakkab natuke meenutama mingit telesaadet.

See on tavapärane intervjuu.

Ma tavapäraselt saan vastata või mitte vastata ning avaldada oma arvamust, on ju nii.

Seda ma palungi.

Seda ma teengi.

Paratamatult pean natukene pöörduma ka välismaal tegutsevate Eesti solistide poole, kuna need on ka olnud teemad, millega meedias on tegeletud, ja soovin, et esitaksite omapoolse nägemuse. Kas teie silmis välismaal tegutsev Eesti solist, kes on endale mujal nime teinud, on väärtus, keda tahaksite tingimata rahvusooperi laval näha? Kas peaksime eelistama Eesti solisti mõnele rahvusvaheliselt karjääri tegevale solistile või tuleks lähtuda ainult kunstilisest põhimõttest?

Eesti lauljate ja muusikute edu maailmas on meie jaoks alati tore ning püüame neid kindlasti kasutada. Kõiki neid lauljaid, kes välismaal tegutsevad, on kasutatud nii palju, kui meil parasjagu võimalusi on. Võimalused on põhiliselt seotud repertuaariga.

Ka viimase paari aasta repertuaaris on suuremale osale nendest lauljatest tehtud pakkumisi ja küsimusi, kui neile on seal koht olnud. Lihtsalt võimalused ei ole kokku sobinud. Mitte teatri poolest, vaid pigem selle poolest, et ei sobi roll, aeg või ei tule kindlat vastust, mõnel puhul ei tule üldse vastust. Me ei suhtle külalissolistidega sellel teemal, kas keegi isiklikult meeldib või ei meeldi, vaid suhtleme nendega kui kunstnikega ja rõõmustame nende edusammude üle.

Millest siis ikkagi tulevad süüdistused, nagu ei oleks külalissolistid Estonia laval oodatud?

Seda peate nende käest küsima.

Kas need solistid, kes on avalikult rahvusooperit kritiseerinud, näiteks Monika-Evelin Liiv, Lauri Vasar või Ain Anger, on siiski Estonia lavale oodatud?

Loomulikult, neile kõigile on tehtud igasuguseid ettepanekuid.

Kas te oskate te tuua mõne näite, millal oleks võimalik neid kuulda?

Seda peate samuti nende käest küsima.

Mõeldes laiemalt tuntud Eesti solistidele: kas mõni neist on teie arvates rahvusooperis liiga vähe esinenud? Kas rahvusooper peaks tegema rohkem pingutusi mõne laulja Eesti lavale saamiseks või on neid pakkumisi piisavalt?

Rahvusooper peab oma töös lähtuma sellest, et kava oleks publiku jaoks huvitav ja hästi üles ehitatud. See on primaarne. Kui seal kavas on rolle, kuhu saame kutsuda lauljaid, kes igapäevaselt Eestis ei ole ja keda siinne kuulaja tahab kuulda, siis püüame seda loomulikult teha. Kuid võimalust teha üks tükk puhtalt ühe inimese peale meil praeguses majanduslikus olukorras kahjuks ei ole. Sest kui see inimnes laulab oma kaks etendust ära, mis siis saab?

Ühesõnaga, rahvusooper toob lavale etendusi, mida saab etendada pikema perioodi vältel?

Rahvusooperi töömudel näeb majanduslikult ette, et püüame oma uuslavastusi mängida vähemalt 20 korda. Järjest me seda teha ei saa, sest Tallinnas mahub ühel hooajal saali maksimaalselt umbes kümme saalitäit publikut. Kui jagada need 20 etendust kolme hooaja peale, on see kunstipärasemas ja mitte kõige populaarses hitižanris juba hea saavutus. Nii et üritame kindlasti luua lavastusi, millel on püsiväärtus ja mis saaksid toimida kauem.

Siin on ka kurioosumeid: näiteks meie eelmine "Tosca" jooksis vist 24 aastat ning 2000. aastate algusest on laval "Minu veetlev leedi", unagi jooksis ka "La traviata" hirmus kaua. On olemas lugusid, mida tahetakse ikka ja jälle uuesti kuulata. Selleks et need saaksid aeg-ajalt kavas olla, tuleb neist vahel mõneks ajaks loobuda, et nad saaksid värskena tagasi tulla. Kui meie viimane "La traviata" lavalt ära läks, siis ütlesime, et Violetta ei surnud ära, vaid läks puhkama, et värskena uuesti tulla. 

Kuidas te vastaksite Lauri Vasara kriitikale, et rahvusooperis on laval liiga vähe standardrepertuaari?

See on tema maitse asi. Kui ta tuleb Eestisse ega saa sellel hetkel vaadata lugu, mida loodab siin näha, ei oska ma sellele kuidagi vastata. Meie repertuaariplaan on koostatud mõttega, et saaksime kõik oma lood teatud rütmis ära mängida. Tõesti, seal pole praegusel hetkel nii palju standardrepertuaari, aga standardrepertuaar ongi natuke ära leierdatud. Maailma suurlinnades leidub selle jaoks alati turistidest publikut, aga väiksemates kohtades peame hoolitsema selle eest, et kultuurivundament oleks võimalikult lai. Keegi peab ära tegema ka selle töö, et varem siin kõlamata lood saaksid kõlada.

Selles mõttes on Rahvusooper viimase kaheksa aasta jooksul pilti üsna tublisti värskendanud. Meil on kavas teoseid, mille üle paljud teatrid uhked oleksid, näiteks "Pelléas ja Mélisande", mis on oma erakordse atmosfääriga üks unikaalsemaid teoseid, aga mitte nii palju mängitud, sest see pole traditsiooniliselt ooperlik.

Hooaja lõpus toome välja Benjamin Britteni "Peter Grimesi", mis ei ole niivõrd unikaalne, vaid vastupidi on palju mängitud 20. sajandi üks parimaid oopereid ja pole Eestis varem kõlanud. Täna õhtul juhatan Janáčeki "Väikest kavalat rebast", mis on esimene Janáčeki produktsioon Eesti teatrites, samas Janáček on 20. sajandi üks säravamaid ooperiheliloojaid ja tema ooperid on jätkuvalt üle maailma igal pool. Küsimus on, miks meil pole kunagi olnud.

Niisuguseid aspekte peab teater endale tekitama, sest pärast seda on jälle väga tore mängida "Boheemi", "Cosi fan tuttet", muid Mozarti oopereid ja Wagneri oopereid, mis siia mahuvad. Ratas peab liikuma, et ta ei lohiseks kogu aeg ühe koha peal.

Kas saame kokkuvõtteks öelda, et veidi väiksem standardrepertuaari osakaal on tingitud just 20. sajandi ooperi lünkade täitmisest?

Ma ei tea, kas see osakaal nii väga väike on. Hiljuti küsiti tehisintellektilt ja AI leidis, et meie repertuaar on jube hästi tasakaalus erinevatest ajastutest ja põhiliste ooperiloojate Verdi, Mozart, Wagner, Puccini teostega. Ilu on vaataja silmades. Meie repertuaari proportsioon on praegu üsna hea ja huvitav; kui turist siia tuleks, jätkuks talle terveks hooajaks midagi vaadata.

Ilmselt on ka etenduste arv praegu optimaalne või oleks Estonial võimalus seda aastas suurendada?

Estonia on etenduste arvu veidikene vähendanud, umbes viie etenduse võrra hooajas. Juunis ja augustis mängimine ei ole perspektiivikas, sest need lähevad festivalikuudeks, ning ülejäänud mängupunktid on meil täis.

Vanasti mängiti ka teisipäeva õhtuti, aga publikumaht, kes sellel ajal käis teatris, oli võibolla suurem. Teater on ka kohtade arvult suurem, kui vanasti oli. Vanas saalis oli 650 kohta, praegu vist 801. Istuda on hirmus ebamugav, sest toolid on kokku surutud ja vahesid üldse pole. Ma ei ole kindel, et see on hea mõte. Selleks olekski uut saali vaja, et saaks vanast saalist vägisi paigutatud tooliread välja visata, tekitades rohkem õhku ja parema akustilise ruumi.

Mängukordade arvu jagame kolme žanri vahel. Lastele suunatud etendusi peame ülioluliseks, sest see on inimeste kasvatamise funktsiooni põhiosa. See, kas pensionäridel läheb hästi või on neil huvitav, on muidugi tähtis, sest nad on meie ühiskonna kõige väärikam ja kõige suurem osa, aga kõige olulisem investeering on tulevikku.

Niisiis jaguneb mängukava umbes kolmandikeks: lastetükid, tantsutükid ja ooperid. Siis tulebki mängukordade arv. Tõsist ooperit mõeldes polegi seda liiga palju, aga praeguse hulga koori, solistide ja finantsbaasiga külalistega polegi võimalik oluliselt rohkem mängida, sest iga mängukord on ka väljaminek.

Praeguses organisatsiooni seisus on etenduste arv üsna hea. Mängiksin hea meelega suvel kvaliteetset suveprojekti kuskil mujal majas, kuid siiamaani pole õnnestunud sellist kokku panna.

Järgmisel suvel lähete te Savonlinna ooperifestivalile "Carmeniga", mis tähistab 40 aasta möödumist teatri esimesest esinemisest seal.

Savonlinna ooperifestival avastas, et selline juubel on tulekul. Me arutasime koos Ville Matvejeffiga, kes on selle festivali juht, mis oleksid võimalused, mida võiksime sinna tuua. Savonlinna lava pole tavaline teatrilava ja teatrisaalist on sinna keeruline produktsiooni viia, seal puuduvad näiteks riputid, ja suuremat osa produktsioonidest ei saa sinna viia. Siis valik kohe aehenes ja tekkis mõte teha väike repriis ja küsida, kas Pierre-Emmanuel Rousseau oleks valmis oma tükis tegema teatud mugandusi, mida Savonlinnas näidata. Siis jäigi "Carmen".

Teatris räägitakse ikka lavastustest, majast, tehnilistest tingimustest ja publiku arvust, kuid teatri teeb eeskätt inimene, kes seal töötab. Kuidas peaks üks Estonia trupis töötav inimene ennast tundma, kui ta tuleb hommikul teatrisse proovi?

Tahaksin, et kõik tunneksid ennast hästi ning oleksid laetud ja positiivseid mõtteid täis. Estonias töötab praegu umbes 450 inimest. Kõige suuremad rühmad on orkester (88–99 inimest), ballett (61) ja koor (44). Kui nendel läheb hästi, sest nemad kannavad põhilist raskust, siis teame meie, kes oleme oma kitsal erialal kas dirigendi või solistina, et meie vastutus on töötada nendega kaasa ja särada selles koosluses oma parimal viisil.

Mis te arvate, kui suur see hea enesetunne sellel töötajal praegu on, kui ta tuleb tööle, 10 palli skaalal?

Ei oska öelda.

Kuidas te ennast tunnete, kui hommikul tööle lähete?

Proovi minnes tunnen ennast alati mõtteid täis. Koosolekuteks olen tavaliselt ette valmistunud ja plaanid on peas, nii et tunnen ennast rahuldavalt.