Nii, rahvas, jäite "Rahamaa" piletitest ilma, jah? Tean, muidugi jäite! 

See-eest saate 21. aprillil Jazzkaarel kuulda Maria Fausti muusikat tollele etendusele. Mängib seda terve bänd The Economics ja lisaks loevad tekstilõike samast näitemängust näitlejad Tõnis Niinemets ja Karmo Nigula. Pileteid peaks veel jaguma, aga kiirustage ikkagi. 

Siinkirjutaja sai suisa vestelda eesootavast ja lavaletulevast, pani ühtlasi vestluse kirja. 

Selgub, et suurim varas on Spotify: loomingu pärimisseadus tingib selle, et odavam on esitada 70 aastat tagasi surnud helilooja kui veel elava helilooja muusikat, aga "Rahamaa" teine osa tuleb juba heavy metalis! Faustist võib seda uskuda.  

Imaginaarse lava taha on kuulda publiku jalgade trampimist ja plaksutamist saalis. Justkui varsakapjade kannatamatut plaginat. Kohe-kohe algab etendus. Saksofon on hääles, valgus paigas. "Palun lülitage välja oma mobiiltelefonid...," kostub kõrva fragment monitoris. 

Teen rutakalt jutuga algust. 

Kui ma peaks tegema usutluse asemel plaadiarvustuse, siis kirjeldaks üldmuljet "nagu oleks tegemist ekspressionistliku versiooniga "Ristiisa" soundtrack'ist, mida esitab Tom Waitsi tsirkuse-orkester. Pidulik, minimalistlik, veidi militaristlik, vahele viiteid eesti rahvamuusika kullafondist." 

Kuidas sina hindad, kas selline käsitlus on väga vildakas? 

Ma ei oska seda öelda, sest ma enda loodud muusikat analüüsides ei ole kuigi objektiivne. Ma arvan, et nagu teatrimuusikale kohane, käib see muusika kokku "Rahamaa" tegelaste iseloomu ja tegemistega. See ongi ülepaisutatult dramaatiline, kus elu absurdsus kõlab vahel nagu tsirkuseorkester ja inimlik traagika võib tuua seoseid "Ristiisa" või miks ka mitte filmiga "The Revenant". Tegelikult need seosed on inimestel väga erinevad, vastavalt sellele, mida nad on kuulanud/vaadanud. Väägvere pasunakoori panin meelega sisse, laenasin motiivi "Hakkame mehed minema" pooliku fraasi, niisamuti nagu fragmendi "Õrnast ööbikust" ning kasutasin tuntud motiive vene õigeusu vesperitest. 

Mis olid su lähtekohad muusika kirjutamisel? Ilmselt said teksti ette? 

Ikka tekst ja tegelased. Tegelikult kõige esimene teema, mille kirjutasin umbes viies variandis, oli "Vaesed". Kui kogu tükk algab lausega: "See kõik juhtus sellepärast, et me olime vaesed", siis see momentaanselt inspireerib. Inimene ikka arvab, et valikud elus tehakse mingisuguse puuduse ja kannatuse pärast. See lause on ka eht eestlaslik. Meile lihtsalt õudselt meeldib rõhutada kollektiivset ja isiklikku kannatust. Edasi tulid juba peategelaste teemad ja liikumised.   

Kas saan õigesti aru, et salvestuse koosseis ja live-bänd on erinevad? Kui, siis miks? 

Ei. Ansambel on ikka sama. Muud moodi oleks mõeldamatu. 

Kõrvu jäid tõesti viisikatked rahvamuusikast, näiteks laulust "Hakkame mehed minema".  Kas kellelegi pärijatest selle pealt autorilõivu ei pidanud maksma? Kui vaidlus õiguste üle pole alanud, siis jätan vastuse enese teada, ei räägi sind sisse. 

Rahvuslik pärand kuulub rahvale. "Hakkame mehed minema" on küll Ernesaksa seatud meeskoorile, aga põhineb siiski rahvalaulul. Loomingu pärimisseadus on sättinud, et peale autori surma on pärijal õigus loomingule 70 aastat. Seejärel kuulub looming juba kõigile. Mis ongi üks põhjus, miks vana muusikat mängitakse kontserdisaalides rohkem kui uut. 

Teatavasti loomeinimestel kunagi raha pole. Kas ja kui palju suudad sa etenduse tegelaskujudega samastuda, või kas seda muusika kirjutamiseks vajagi oli? 

Ma ei tea, miks arvatakse, et loomingulisel inimesel ei ole raha… minu tutvusringkonnas ja ka ajalugu vaadates see ju nii ei ole. Paljud loomingulised inimesed on pururikkad ja seda ka Eestis. Kuna loomingulisi saavutusi eduga ei seostata, vaid pigem on edu mõõdupuuks raha, ja kunstnik oma rahaga üldiselt ei eputa, siis jääbki mulje neist kui kehvikutest. Loominguliselt eduka inimese tegelik profiil ei käi kokku rahva arvamusega, mis seostab muusikut poe taga lällava joodikuga. Minu laias tutvusringkonnas on kunstnikud väga hästi toime tulevad ja äärmiselt distsiplineeritud inimesed. 

Aga tõepoolest. Kuna me tuleme Nõukogude ajast, siis muidugi, raha oli vähe ja näiteks Taani õppima minemine oli valulik. Samas, oma elulugu ei hakkaks ma küll rääkima sellest otsast. Ma ei mäleta kunagi seda osa oma elust, aga mäletan hetke, kui kuulasin esimest korda Gil Evansit; kuidas muusikakooli minnes tamme alleel lehed langesid; kibuvitsa lõhna rannateel; õe sündi ja kasse. Palju meeldivaid kasse. 

Mis tundeid sellised tegelased laval sinus tekitavad? Vaevalt et midagi positiivset? Põlgust, haletsust, kahjurõõmu, võõristust? 

Ei tunne põlgust. Kahjurõõm on täiesti mõttetu tunne. Ei soovi kellelegi halba, aga vahel ei soovi ka otseselt head. Inimesi saab harva puhtalt pahadeks ja headeks pidada. Pahelisus, või täpsemalt ahnus, on inimese elu osa. See pole kellelegi võõras tunne ja on üks problemaatilisemaid isiku- ning riigi omadusi, millega me täna vägagi silmitsi seisame. 

Hingetu elamine kukub varem või hiljem kokku. Kokku kukuvad riigid, pered, inimesed, keda hiljem keegi vaevu mäletab või tahab mäletada. 

Palju sa ise selliste inimestega kokku oled puutunud?  Kas mänedžer, kes rahaga jalga laseb, on lihtsalt klišee või on seda ka sul ette tulnud? 

Ikka on tulnud ette ja tuleb edaspidi ka. Kõige suurem neist kurjategijatest on Spotify, kes varastas ära suure osa muusikutest. Meie ametiühingud ja valitsused vaatasid seda näppu imedes pealt ja vaatavad edasi. Sellepärast näiteks "Rahamaa" plaati Spotifyst ja muudelt platvormidelt ei leia.    

Kas uus bänd on vaid selle plaadi materjali esitamiseks või saab oodata ka teist-kolmandat plaati?  

No räägitakse, et "Rahamaale" tuleb järg, mis jutustab "Rahamaa" piletitest ja nendega hangeldamisest. Siis tuleb sellele kindlasti muusika ja võib-olla ka plaat. Heavy metal'ina.