Näituse pealkiri "Täiuse poole püüeldes" tugines kuraator Eero Epneri sõnul Subbi enda mõtetele ja elutaotlustele. "Kunstnikke huvitavad erinevad asjad, aga Subbit huvitas täiuslik, harmooniline, idülliline, ideaalne maailm. Selle poole ta pürgis," sõnas kuraator. Sellegipoolest ei soostunud Subbi eriti meelsasti enda elulugu ega maale kommenteerima. "Ta ütles, et tema eluloo moodustavad tema pildid, mitte see, mis on tema elus juhtunud. Kui vaadata tema loomingut läbinud teemasid, siis võime seal aimata, et see kompenseerib midagi," rääkis Epner.

"40ndatel jäi ta esmalt ilma oma ideaalmaailmast ehk lapsepõlve suvedest ühes Puhja lähedases suurtalus, mida ta oma maalidel tsiteerib hiljem korduvalt. Ta jäi ilma ka oma perekonnast – isa ja vanem vend tapeti, vanem õde põgenes Kanadasse ja teine vanem vend istus aastaid vangis. Ta ka ise oli kaheksa aastat Siberis ehk lapsepõlve ideaalmaailm varises kiiresti kokku ja tundub, et ta kogu ülejäänud elu ja looming igatseb selle taastamise järele," arutles Epner.

Veel olulisem oli Epneri sõnul Subbi jaoks aga viis, kuidas maali sisu on edasi antud, mis värve, tehnikat, kompositsiooni kasutatud. "Tema maalilised eeskujud ei ole pärit kaasajast, vaid 19. sajandi lõpu Prantsusmaalt, 20. sajandi esimese poole Eesti autorite loomingust. Ta mõjus ja mõjub siiamaani väga konservatiivse ja traditsioonilisena ja ta ütles, et ta tõepoolest seda on ning on uhkusega."

Subbi oli Epneri sõnul küllaltki põikpäine. Ta ei lõpetanud keskkooli, kuna tundis, et see ahistab teda, ka kunstiinstituudis tundis ta teatavat vaimuahistust. Pärast instituudi lõpetamist töötas ta küll erinevatel töökohtadel, kuid ei tahtnud end kunagi lõpuni siduda ja hakkas vabakutseliseks. "Ta ei võta endale kunagi õpilasi, ei lähe õppejõuks, pühendab hingeliselt kogu oma elu kunstile," sõnas Epner.

Kunstikoguja Enn Kunilale oli Olev Subbi heaks sõbraks, kes õpetas Kunilat ennast ka kunsti mõistma ja mõtestama. "Meie sõprussuhe kestis üle 20 aasta ja ma võin öelda, et kõik need 20 aastat oli nagu iga päev kultuuriülikoolis käia," sõnas Kunila. Ka Kunila kunstikollektsiooni loomist on Subbi suuresti suunanud. "Ta aitas seda kollektsiooni arendada nii kaua kui ta elas, sõnastas täpselt kõik põhimõtted, millele see kollektsioon peaks vastama. Nii me oleme jätkanud tänapäevani tema tarkade õpetuste järgi," rääkis Kunila.

Kolmandik ERM-i näitusest pärinebki Kunila kollektsioonist, mis valiti koos Epneriga välja. "Oleme mõlemad Subbiga ju väga palju aastaid koos tegutsenud ja ega see valik keeruline ei olnud. Siin on kindlalt tema tööde paremik," sõnas Kunila ja märkis, et Subbi tegi ka ise enda tööde kvaliteedis selget vahet. "Siin on enamik neid töid, mis tema meelest olid õnnestunud."

Subbi eelistas maalida korduvalt sama modelli. "Ta ütles, et see on koostöö ja koostööd ei saa teha iga inimesega. Nendel oli väga lähedane suhe, ta kindlalt väljendas, et see ei olnud intiimne suhe. Nii see 20 aastat nende vahel ka toimis. Modellil oli väga kurb saatus, ta lahkus siit ilmast koos Estonia laevaga. Peale seda maalis Olev teda mälu järgi ja siis neil maalidel enam otsevaadet ei olnud, modell oli alati pööratud peaga," rääkis Kunila.

Subbi oli Kunila sõnul erakordselt kunstile pühendunud mees. "Iga kord, kui me kohtusime, siis varem või hiljem läks jutt kunstile. Ta elas enda ateljees, aga ta läks sinna nagu ka iga päev tööle. Tal oli tseremoonia, ta tegi ennast korda, võttis pintsli, pani muusika mängima ja hakkas tööd tegema. Kui pani pintsli käest ära, siis avanes tema jaoks teine maailm, tal oli väga palju hobisid, näiteks ta mängis väga hästi tennist ja reisis palju," rääkis Kunila.

"Ma loodan ja arvan, et ilu ja harmoonia suunalist kunsti sobib alati vaadata. Eriti praegu, keerulisel ajal, tahakski olla ilu ja harmoonia lähedal," kommenteeris Kunila näitust ERM-is, mis avatud oktoobri lõpuni.