Enne seda, kui liigume uue ajakirja Trickster juurde, peame rääkima samanimelisest loovagentuurist. Millega te Tricksteris igapäevaselt tegelete?

Nagu reklaamistuudiod ikka, tegeleme me igapäevaselt seinast-seina asjadega. Teeme brändiraamatuid ettevõtetele ja ka klassikalist reklaami, meil on paar suuremat klienti ja mõned väiksemad. Reklaamimaailmas on ikka nii, et suurematega on vähem vabadust ja väiksematega rohkem.

Miks tundus, et sinna juurde oleks ajakirja vaja?

Meil oli tunne, et meie stuudiol on rohkem energiat ja võiks olla veel mingisugune väljund. Alguses mõtlesime sellest kui platvormist, kus ise võiks avaldada lugusid ning illustratsiooni- ja fotoseeriaid. Kui me seda alustasime, siis juba paari kuuga saime aru, et selline platvorm on täiega puudu.

Sul on muidugi kohti, kui sa tahad kirjutada, ilukirjanduse jaoks on sul Värske Rõhk ja sul on ka Müürileht, aga sellist pigem popkultuurile, disainile ja moefotole orienteeritud platvormi pole olnud alates sellest hetkest, kui ma tegin lehte Slacker. See oli küll veidi teise loogikaga, see polnud stuudioprojekt, vaid paari-kolme sõbraga tegime, kuid Tricksterit ma näen avatuma ning mõneti ka piiratumana. Kui Slacker oli kohati inside joke, ajaleht, mis vedeles suvalistes kohtades ja iroonitses moe ning kapitalismi ilmingute üle, siis Trickster on positiivsema sõnumiga. Ka inimesed, kes seda kirjutavad, on teistsugused, kümme aastat on mööda läinud. Põlvkond on tegelikult vahetunud.

Sa tõid ise Slackeri sisse, ma oleksin ka tahtnud selleni jõuda. Mingil määral saab neid kaht väljaannet ikkagi võrrelda?

Kindlasti saab, aga...

Või sa teed ikkagi erinevatele inimestele nüüd?

Publik on muutunud, kirjutaja, pildistaja ning disainer on muutunud. Praegu on teine ajastu, ma ütleksin, et Slacker ei võtnud ennast tõsiselt, me ise ei võtnud ennast tõsiselt ja põhiline eesmärk oli see, et meil oleks lihtsalt lõbus. Tricksteril on suuremad eesmärgid ja see on läbimõeldum tegevus. Ma näen, et Tricksteri potentsiaal on teistsugune ja see on laiapõhjalisem.

Aga miks Slacker ilmumise lõpetas? Raha sai otsa?

Me ei viitsinud lihtsalt rohkem teha. Eesti on ka väga väike ning me tegime ringi peale kõigile inimestele, kellest kirjutada ja kes huvi pakkusid. Muidugi, võib fotoseeriaid edasi hästi teha ja ka kirjutada hästi, aga isu sai lihtsalt täis.

Oleme arutanud küll, et peaks tegema veel ühe Slackeri erinumbri, aga siis mingis teises formaadis. Samas kohustusi on rohkem siginenud, seega pole veel jõudnud. Vaatab, äkki kunagi teeme.

Ma küsin nüüd ühe lolli, aga iseenesest vajaliku küsimuse. Kui keegi ütleb, et loovagentuur annab välja ajakirja, siis selle peale tahaks hoopis küsida, et äkki see on mingi reklaamikanal-reklaamiajakiri?

Ei, kui sa vaatad sisse, siis seal väga reklaami ei ole. See on praegu ikkagi nulliprojekt. Muidugi me tahaks, et järgmised korrad oleks seal rohkem reklaami ja teha veebi tasustatud sisu, aga kindlasti me ei avaldaks elu sees midagi nõmedat, mis endale ei meeldiks.

Seda dilemmat ei ole, et hakkate tegema lugusid enda loovagentuuri klientidest?

See ei ole dilemma, vaid see ongi sisuturundus. See on teistsugune viis neid kliente avada, aga see, et ajakirjas või veebis on reklaam, võimaldab meil tasuda honorare väljaspool maja. Stuudios töötavad inimesed saavad palka, aga need, kes meile kirjutavad, neile tahaks ka palka maksta. Slackeri puhul me raha ei maksnud, endale ei maksnud, kellelegi ei maksnud (naerdes).

Nüüd saate maksta?

Jaa, mul on nii hea tunne, kui ma saan öelda, et näe, sulle on raha ka pakkuda. Mulle on endale ka elu jooksul nii palju pakkumisi tehtud, et kuule, meil on megalahe projekt, supertore, tule ja tee kolm kuud, aga sa ei saa midagi. Mingeid selliseid pakkumisi võib vastu võtta, aga seni, kuni disainerid ja kirjutajad on alatasutatud, on väga tähtis selle eest maksta.

Sa oled sellest juba natukene rääkinud, aga mis sind ennast ajakirjanduses kõige enam liigutab? Nii Slackeri kui ka Tricksteri näitel tundub, et sa üritad teha midagi sellist, mida üle ei tehta või tehakse vähe.

Mulle meeldib, kui ajakirjandus lahutab mu meelt, aga annab samal ajal mulle ka uut infot, aga pole selle juures vulgaarne ega kollane. Mulle meeldib ka see, mis tuleb ajakirjanduse tegemisega kaasa, et sa saad suhelda erinevate inimestega. Ajakirjandusel on võime inimesi ühendada, sa teed mingi hea loo ja kõik räägivad sellest.

Saad tutvuda inimestega, kellega sa muidu ei tutvuks. Niisama oleks imelik kirjutada kellelegi, et sa oled lahe, tahaks tuttavaks saada.

Jah, just. Sul on mõnikord võimalus kohtuda ka tüüpidega, keda sa päriselt respekteerid, aga kui sa talle muidu kirjutaksid, et väga lahe muusik oled, siis ta ei vastaks sulle kunagi, aga kui sa ütled, et teeme intervjuu, siis ta tahab sinuga kohtuda.

Tahaks provotseerivalt öelda, et otsus anda 2025. aastal välja füüsiline ajakiri on täiesti loll mõte. Enamasti pannakse praegu paberväljaandeid pigem kinni.

Pannakse jah, aga ma usun, et mingisugused jäävad kindlasti alles, sest see on luksus. Ma tunnen seda trendi järjest rohkem, sest ma olen viimasel ajal olnud väga palju lennukite peal ja ma näen, et inimesed, kellel on trendikad näod peas, Berliini tüübid mustade Crocside ja Rick Owensitega, neil on telefoni asemel pigem raamat käes. Ma ei saa öelda, et paberajakirjad teevad comeback'i, aga lugemine jääb pidama mingile tasemele, see muutub mingis mõttes staatuse sümboliks.

Seega jah, see on lollus, aga see on selline lollus, millel on mingi mõte ka.

Kõigepealt tegite ikka veebiajakirja, see ei olnud kohe plaanis, et teha ka paberil?

Oli ka paberi mõte kohe laual. Teadsime kindlasti, et tahaks teha paberversiooni ka, lihtsalt ei olnud teada, millal see veeb käima läheb. Mingil hetkel saime aru, et nüüd on aeg, veeb jookseb ja mingisugused süsteemid on välja kujunenud, kuidas lugusid tellida ja meile on mingi nimi tekkinud.

Uue väljaandega on alati ka see tunne, et kui sa teed ajakirja, aga veel ei ole tegelikult ajakirja. Sama oli Slackeriga ja nüüd ka Tricksteriga. Õnneks osad inimesed ikka saadavad ja siis tekib vaikselt ka käekiri.

Mainisid luksust ja mingis mõttes on ka Trickster üsna luksuslik ajakiri. See on mitusada lehekülge paks ja maksab 20 eurot. Kas sa teadsid kohe, et tahad teha seda niiviisi suurelt?

Kui Slacker oli ajalehe formaadis, siis ma teadsin, et seda võiks teha teistmoodi. Ma ei olnud kindel, et see on just selline, on väga palju erinevaid ägeidaid viise, kuidas ajakirja teha, aga kui ma midagi loen, siis ma tahan lugeda seda mõnusast formaadist. Mulle meeldib ka ajaleht, sest sul tekib mõnus vanakooli tunne, et on 1950. aastad, sa istud kohvikus ja jood kohvi. Paksude ajakirjadega on sama värk, ta jääb sulle alles ja sa tuled ta juurde tagasi. Vikerkaar ja Akadeemia on ka mõnusad formaadid, nad on akadeemilised väljaanded ja mõjuvad vihikutena, kuhu keegi on häid mõtteid kirja pannud.

Mulle ei meeldi sellised õhukesed ajakirjad, mis tekitavad tunde, et seal ei ole midagi taga. Vorm ja sisu peavad käima kokku, kui ma näen, et sisu on kauamängiv, siis võiks ka vorm olla kauamängiv. Paned selle oma kohvilauale ja siis sõbrad vaatavad.

Ajakirjade puhul on defineerimine vajalik, et kas midagi on nüüd elustiiliajakiri, arhitektuuriajakiri või kultuuriajakiri. Kas ma teen Tricksterile liiga, kui ma nimetan seda kultuuriajakirjaks?

Sellega on veidi keeruline, ta on kuskil elustiili ja kultuuri vahepeal. Kui Müürileht on puhas kultuurileht, Anne & Stiil on elustiil ning moeajakiri ei taha keegi öelda, sest mood ei ole moes, siis... popkultuuriajakiri.

Kas sa ütleksid, et see ajakiri on mõeldud Eesti auditooriumile või teil on pigem ambitsioon meie tegijaid laiemale auditooriumile tutvustada?

Jah, üks soov oli algusest peale rääkida ägedatest eestlastest, kes teevad lahedaid asju kuskil mujal või siis ka otsida üles siin elavad välismaalaseid, kes on tulnud siia ja teevad siin midagi huvitavat. Ma ei näe, et see on hästi Eesti-keskne, meil on lugusid ka Lätist, Leedust ja Viinist. Tahaksime jõuda küll Läti ja Soome turule, vaatame, kuidas meid vastu võetakse.

Sellise füüsilise ajakirja tegemine ei ole odav. Kas see on üldse selline projekt, millega on realistlik plussi jõuda?

Kui me jõuame nulli, siis on supertore. Kombinatsioonis veebi ja paberiga ma arvan, et sellega võib jõuda plussi, aga praegu on hästi, kui me nullis oleme. Teise numbriga vaatame juba rohkem Exceli-tabeleid, esimene number on alati test.

Kuidas te Tricksterit üldse levitate? Kas seda saab hakata endale koju tellima?

Koju ei saa tellida, saab osta mõnest kohast Tallinnas, ilmselt viime teistesse linnadesse ka. Praegu tuleb meie kodulehele vaadata, kus müügikohad on välja toodud. Neid tuleb vaikselt juurde ka.

Julged sa mulle ka tiraaži öelda?

Ei ütle seda, aga me ei tootnud liiga palju. Me ei tahtnud seda olukorda, et võtame kõik metsad maha selle ajakirja jaoks. Arvutasime ja mõtlesime, et seda ei oleks liiga palju niiviisi, et me ei mängiks ka meelega defitsiidi peale.

Olete te endale mingi surve ka peale pannud, kui tihti Trickster ilmuma hakkab? Iga kolme kuu tagant, kaks korda aastas või kuidas sellega on?

Ei ole pannud survet peale. Teeme siis, kui on tunne, et mingi baas on käes ja on mingid lood, mida tahaksid paberisse panna.

Mahulises mõttes tahaksid, et see jääks sinna paarisaja lehekülje juurde?

Jah, paarsada lehekülge, selline raamatu või näitusekataloogi moodi.

Veebi maksumüüri taha ei tahaks panna?

Ma arvan, et see ei ole üldse õige rahateenimisviis. Ma ei tea, mu enda tunne ütleb, et see ei pane inimest rohkem lugema. Ma ei näe, et see maksumüür paneks inimesi rohkem tarbima ja reklaamiga ei tasu ka ühtki lehte üle ujutada.

Kes sa näed, et võiks olla Tricksteri lugeja? Elab ta Tallinnas, Tartus või Saaremaal? Mees või naine? Noor või vana?

Ma näen, et see on inimene, kellele pakub huvi disain, mood ja teised inimesed. Ta on inimeste inimene. Ma ei usu vanuse järgi sihtgruppide tekitamisesse, sest kui sa ütled, et 50-aastane naine, siis see võib olla Anu Saagim, kes käib peol ja on super fun, aga võib olla ka keegi, kes elab hoopis teist elu. Ka mõni 25-aastane võib olla väike vanainimene ja mõni teine selles vanuses alles otsib ennast.

Ma arvan, et meie lugeja on keegi, kellel on eluisu, kes tahab olla kursis asjadega, selline... trendsetter.

Praegu on aprill ja esimene number on ilmunud. Kas 2025. aastal näeme ka Tricksteri teist numbrit?

Jah, sellel aastal tuleb kindlasti teine number ka.