Uue tõlkega piibel valmib 2039. aastaks. Rahel Toomiku sõnul on piibli tõlkijateks suur ja kirju seltskond inimesi, keda praeguse seisuga on üheksa. "Mis on hästi tore, mina ei ole suutnud leida sellist momenti Eesti piiblitõlke ajaloost, kus piiblit oleks tõlkinud eesti keelde naisterahvas, aga nüüd meil on naiste enamus – viis naist ja neli meest," rääkis ta.

Toomik märkis, et piibli tõlkimise eelduseks on esmalt kustumatu huvi teoloogia vastu, aga ka teoloogiline haridus või näiteks klassikalise filoloogia haridus, mis selle huviga käsikäes käib. "Keelt saab alati õppida ja see käib kiiremini kui arvaks, aga huvi, ma kahtlustan, et see kas on või mitte," ütles teoloog.

Piiblikeelte õppimine oli Toomikule hoopis teistsugune kogemus kui modernsete keelte õppimine koolis. Tema kogemuses oli see parem.

"Ma üldse ei arvanud, et keeled on minu jaoks, aga ma sain ülikooli astudes aru, et tegelikult mulle ei meeldinud tänapäevaste keelte pedagoogika. Mind õpetas kreeka ja ladina keelt lugema Marju Lepajõe ja esimene sõnavara, mis me saime pärast seda, kui me olime õppinud tähestikku kirjutama, oli: "tee", "tõde", "elu", "süda", "veri", "vaim", "hing". Täiesti fantastika. Sa ei pea veetma aega selle peale, et rääkida oma perest või hobidest, vaid sa saad kohe minna tuuma kallale. See mulle kohutavalt meeldis," sõnas Toomik. Vanade keelte pahupool on teoloogi hinnangul see, et nende õppimisel ei ole võimalik välja arendada keeletunnetust, sest kellegagi pole rääkida.

Toomik on Marju Lepajõe viimane õpilane ja ta nentis, et õpetajal oli väga suur roll, et temas huvi vanade keelte vastu tärkas. "Piiblihuvi tuli natuke hiljem, sest too hetk see ei olnud väga päevakorral veel, aga see, kuidas Marju Lepajõe ütles, et vanad tekstid ei vanane, sellest mul ei ole õnnestunud lahti saada. See ikkagi väga tugevalt juhib mind," lausus ta.

Kuigi tundub, et maailm on pidevas muutumises ja iga päev toob midagi uut, leiab Toomik, et kui vanu tekste lugeda, saab aru, et kõik asjad on ikkagi täpselt samamoodi.

"Sealjuures on vanades tekstides ikkagi mingi värskus ja alternatiivsus. Selleks, et mõelda homme teistmoodi, on sageli nutikas mõte pöörata kuhugi tagasi, asjadele, mida me ei mäleta enam. Sealt tuleb see värskus uuema hooga," rääkis teoloog.

Kui Vana Testamendi tõlge tuleb heebrea keelest, siis Uue Testamendi oma vanakreeka keelest. Praegune eestikeelne piibel kannab aastanumbrit 1997. Toomik nentis, et eesti piiblitõlke lugu on rohkem toimetamise kui tõlkimise lugu.

"Mina arvestaks nii, et tervikuna on piiblit tõlgitud eesti keelde kaks korda: esimene kord aastal 1739 ja siis 1968 eksiilis. 1968. aastal tõlgib Vana Testamendi ära Endel Kõpp, aga Uus Testament võetakse Harald Põllu tõlkest ja see on juba 1938. aasta oma. Tähendab, et me tegelikult räägime 30 aastast, mille jooksul küll kõvasti toimetati jälle, aga keel lihtsalt muutub ja muutuvad ka arusaamad ja teadmised selle teksti kohta, just akadeemilises võtmes," ütles Toomik.

Kui viimane suur töö eestikeelse piibliteksti kallal lõppeb, pole Toomikut veel sündinudki. "Selle aja jooksul, mis on möödunud, jõuab üks inimene sündida, täiskasvanuks saada ja käia piisavalt kaua koolis, et ta võib istuda täna siin ja rääkida uuest piiblitõlkest. See on päris omajagu aega."

Viimase tõlkevariandi taga Uue Testamendi puhul on Toomas Paul ja Uku Masing, see on ühtlustatud ja toimetatud Karl Pajusalu poolt.

Eesti kultuuri ja keele arengu kontekstis on piiblitõlkeid Toomiku sõnul keeruline tähtsuse järgi ritta seada. "Kiusatus oleks öelda, et 1739, aga ma kahtlustan, et iga kord, kui on uuesti toimetatud, uuesti trükitud, see annab midagi juurde," sõnas ta.

Toomik meenutas üht diskussiooni ajast, kui piiblitõlkeid veel agaralt kritiseeriti. "Ühe uue toimetamisega 20. sajandil tekkis küsimus, et selline sõna nagu "seestunu", mis oli neologism, sai kohutavalt puid alla – see üldse ei sobi ja keegi ei saa ju aru. Mina ei kujutaks ette elu ilma selle sõnata. See on lihtsalt nii keskne, nii tavaline religiooniloo sõna, et ma isegi ei kujuta ette, mis ma siis selle asemel peaksin ütlema. Aga see selline murdekeele, neologismide, üldse alternatiivse sõnavaraga toimetamine on hästi keskne piiblitõlgetes," ütles teoloog.

Senised tõlkimised ei ole läinud päris lahkhelideta. Näiteks Uku Masing eemaldus 1930-ndatel tollase piibliväljaande uuendamisest, sest tekkisid mingit sorti lahkarvamused tõlkimise osas. Toomik tõdes, et tõlkimine on ainult üks protsessi osa, teine ja peaaegu et sama suur osa on läbirääkimistel.

"Mulle kohutavalt meeldib see ülesandena, et me peamegi kümme aastat läbi saama ja leidma neid viise, kuidas kõik oleksid võimalikult rahul ja õnnelikud, sest muidu see ei tulegi välja," lausus ta.

Piibli tõlkimine

Eesti piiblitõlke ajaloos mainitakse kõigepealt 16. sajandist Hans Susi, kes on ilmselt esimesena proovinud piibli eesti keelde panna, olles seejuures väga noor. Noori on teisigi olnud, näiteks Uku Masing. See on Toomiku sõnul kohati piibli tõlkimise eeldusekski.

"Ma arvan, et selleks peabki olema kui mitte noor, siis nooruslikult hulljulge, sest tegelikult on see ikkagi pöörane töö ja pöörane vastutus ning avab sind teinekord pöörasele kriitikale. Sealjuures on see ka natuke must töö, palju vaeva ja vähe au, sest kaane peale nime ei lähe, selles mõttes täiesti mõttetu töö," tõdes teoloog ja lisas, et Hans Susi lugu on eesti piiblitõlke kontekstis sümboolne ja seda juhtub veelgi, et tõlgitakse, tehakse suur töö ära ja käsikiri lihtsalt läheb kaduma. "Tuleb sõda või katk või muu asi ja ongi jälle läinud."

Toomik nentis, et talle kohutavalt meeldib piiblitekst ning see on tema jaoks väga huvitav.

"Kui Marju Lepajõe oma eluloofilmis rääkis sellest, et tema arust kõige parem seisund, kus teha mõttetööd, on õrn masendus, siis ta tõi välja, et ühe raamatu on ta kirjutanud totaalse õnne seisundis ja see tuli välja. See raamat on "Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik", mida ma kasutan hästi palju, see on veini- ja kohviplekke täis tipitud. Tõesti on niimoodi, et kui mul ülejäänud ülikooli töö üldse ei lähe ja oma elu ka võib-olla ei meeldi, siis paar psalmi võib ikka teha ja siis tegelikult tuju läheb paremaks. See on väga huvitav, väga lustlik kirjandus. Tal on oma huumor ja pikantsus," leiab teoloog.

Uued tõlkijad teevad tööd tandemites. Uue Testamendi kallal on korraga neli inimest – kaks tõlgivad ja ülejäänud kaks retsenseerivad. Toomik tegeleb praegu Markuse evangeeliumiga.

Piibli viimase tõlke puhul on Toomikule silma jäänud mõningad kohad, kus keel tõesti vananeb, seda näiteks laiakäibesõnade teisenemise puhul.

"Üks hästi suur grupp, mida ma olen tähele pannud, on sellised sõnad, mis justkui peaksid olema neutraalsed, aga neil on õrnalt seksuaalne konnotatsioon. Näiteks nagu "võrgutus", mis ei ole üldse mõeldud sellises varjundis olema, "ahistus", "ahistamine", ja minu isiklik kana kitkuda on sellise sõnaga nagu "lihahimu", mida saaks väga hästi tõlkida alternatiivselt ihu tahtmiseks, aga see lihahimu on nii vulgaarne ja seksuaalne, et mina üritan seda välja juurida praegu, eks näis, kuidas läheb, see on ju demokraatlik protsess," rääkis Toomik.

Ka püha vaimuga on tekkinud küsimusi, soome keeles on see hoopis püha hing. "See on selline grupp sõnu, mis on selles varakambri kõige tagumises kapis seifis ekstra luku taga. Üks neist tõesti on püha vaim. Tõsi ta ole, et need sõnad kipuvad olema rohkem seostatud mingi hingamise, hinguse, kõriga, aga samas, see on alati nii keeruline küsimus, et kuidas lahutada inimest tükkideks, mis on süda, mis on vaim, mis on hing, mis on meel, mis on aru. Hullult raske ülesanne. Me võime ju selle tõlkida pühaks hingeks ja see oleks võib-olla korrektsem, aga siis me oleme jälle teinud selle vea, et see tekst ei ole see sama enam. See on nii keskne termin, et nende laialilammutamisega peab hästi ettevaatlik olema," tõdes Toomik ja lisas, et tegeletakse tekstiga, mis on inimestele emotsionaalselt kallis.

"Inimestel on sageli peas nende kõige kallim, nende normatiivne piiblitekst. Tuleb hoida seda eesmärgiks, et püüda võimalikult palju vastu tulla ja olla mõistev, aga see on ka paratamatu, et kõik ei saa olla korraga õnnelikud. Selline sõna nagu "vürst", mis on esinenud küllalt palju piiblis, on hästi naljakas sõna, sest see on ju puhas germanism, aga kui sa tahad panna sinna asemele mingit antiigisõna, valitseja, siis tuleb keegi, kes küsib, kas auvürst jääb ikka sisse, see on mu lemmik. Kõigil on midagi täiesti lemmikut," nentis teoloog.

Sõna "tohuvabohu" on üks väheseid otse heebrea keelest eesti keelde tulnud sõnu, mis tähendab tühi ja paljas. "See on kohe esimese Moosese raamatu alguses, kus seisab, et alguses lõi Jumal taeva ja maa ja maa oli tühi ja paljas. Ja siis on see selline kaoseseisund. "Va" on hästi standardne heebrea sidesõna. Kaoseseisund on tulnud eesti keelde ka, selline loomiseelne segadus," selgitas Toomik.

Uus tõlketöö kestab vähemalt kümme aastat. Toomik naudib enda sõnul seda, et saab ülikoolis, kus on harva vabalt aega, teha sellist mõttetööd. Tema soovitus piibli lugemisel on mitte alustada algusest.

"Mis juhtub alati usuteaduse tudengitega ka, sest nad ka ei kuula ju kunagi, kui keegi ütleb, aga et hakatakse otsast minema. Esimese Moosese raamatu alguses on kohe kõik need võtmelood ära, siis mõtled, et nii huvitav, läheb nii kergelt, siis jõuad kuhugi kolmandasse Moosese raamatusse ja lappad järjest neid lehekülgi, kus õpetatakse õigesti kitse ohverdama ja mõtled, millal see lõppeb. Ja sa ei ole isegi jõudnud tegelikult algusest kuigipalju edasi. Soovitaks lugeda mingeid markantsemaid raamatuid, näiteks Koguja raamat, Laulude laul, Iiob – hästi kesksed inimkogemust mõtestavad asjad. Uuest Testamendist võib-olla Markuse evangeelium, mõned Pauluse kirjad, Apostlite teod," soovitas Toomik.

Teoloogi sõnul ei ole piiblit alati lihtne lugeda. "Meie piibel ei hoia väga lugeja kätt, millest on kahju ja mis on asi, mida me tahaks parandada tulevikus. Tõesti on lugemisabi, mis õpetab, kuidas seda võiks lugeda, mis umbes toimub, nagu mingi tugi. Kui ei saa aru, siis tasub meeles pidada, et see pole alati lugeja süü. Vahel see tekst lihtsalt ongi katki, mis juhtub tekstidega, kui need kanduvad käsikirjades edasi. Vahel see tekst ongi nii arusaamatu, et ei ole mingit head lahendust," tõdes Toomik.

Kui teoloogid tahavad minna tagasi kontekstide ja algallikate juurde, siis selle peale on religioossed inimesed öelnud, et teksti pühadust tahetakse ära võtta. Toomik ütleb vastu, et müstikat ei ole võimalik piiblist välja võtta.

"See, mida oodatakse piiblitekstist, pole alati üldse see, mis see piiblitekst ise on. Seal see ajatuse küsimus on minu jaoks eriti päevakorral olnud. Kui mina hakkasin tudengina lugema, siis mul oli hästi raske aru saada, kus see asi toimub või mis toimub või kuhu see üldse paigutada. See oli kõik selline natuke umbmäärane tarretise sees ujumine. Nüüd, kui ma olen ise sellega rohkem tegelenud, saan aru, et see on sellepärast, et on püütud hästi palju ühtlustada või tuua inimesele lähedale, et koorida sealt ära spetsiifikat. Võib-olla see muudab selle teksti hoopis vähem arusaadavaks, sest sellel kõigel ju on mingi kontekst, need on ajaloolised sündmused. Uue Testamendi puhul me räägime ikkagi Rooma impeeriumist," ütles Toomik.

1997. aastal arutati, et piiblist peab võtma mingeid sõnu vähemaks, millest tänapäeva inimene ei saa enam aru. Konkreetsed näited olid Toomiku sõnul "sõim" ja "pudulojus", millest linnainimene ei pidavat enam aru saama.

"Minu meelest generatsioon Z muust ei mõtle kui Rooma impeeriumist, nii et selle poolest võiks ju kõik need sõnad tagasi panna ja sellel oleks mingisugune juurutatus. See ei ole sadakonnaülem, vaid see on tsentuurio. See ei ole see, et Ristija Johannes ütleb, et tuleb keegi, kelle kingapaelagi mina ei sobi lahti päästma, vaid see on tõenäoliselt sandaalirihm," sõnas teoloog, kuid rõhutas, et ei tasu ka liialt 1997. aasta tõlkele tuhka pähe raputada, sest kontekstid on erinevad.

"Meil on kättesaadav internet ja meie avaldame valdavalt veebis. See juba tähendab nii palju rohkem võimalusi teha kommentaare, mida paberi peal lihtsalt ei saa teha, sest see paber on niigi imeõhuke, need kommentaarid ei mahu ära kuhugi."

Uus Testament

Toomik võttis kokku Uue Testamendi keskse sõnumi. "Ma arvan, et Uut Testamenti võib kirjeldada umbes nii, et sellesse kogukonda saabub üks meteoriit nimega Jeesus Kristus, ühel hetkel ta läheb ära ja me peame nüüd mõtlema, mis me edasi teeme. See on küllaltki nähtav selles tekstis. Seda teoloogilist süsteemi, milles meie praegu elame, ei ole olemas. Seda alles arendatakse välja, otsitakse ja põlistatakse mingit sõnavara, et kajastada seda elumuutvat kogemust, mis just juhtus," kirjeldas ta.

Pühadele mõeldes on Uue Testamendi läbivad teemad Toomiku sõnul ümberpööratus ja vabanemine.

"Ümberpööratus selles mõttes, et Jeesus on tegelikult hästi huvitav kuju. Ta peaks olema kuningate kuningas, aga ta teeb kõike pahupidiselt. Ta sünnib suvalisse perekonda kuskil laudas. Ta lüüakse risti nagu mingi labane teeröövel. Teda mõnitatakse veel sealjuures. Ta käib ringi, ajab mingit vastuolulist juttu kogu aeg ja räägib sellest, et ma saan aru, et meil on selline religioosne süsteem, aga see tegelikult ei kehti. Ta käib ja raputab lahti seda ja ütleb, et viimased saavad esimesteks ja esimesed viimasteks. Ta ütleb, et see hierarhia, mis on seni töötanud ja mille järgi te olete arvestanud oma lubatud osa ja pärimist, see ei kehti enam, see kõik on hoopis teistmoodi," selgitas Toomik.

Ülestõusmise lugu on teoloogi sõnul veel eriti efektne, sest see on viimane puänt loos, mida on isegi raske vastu võtta.

"Need asjad, mida Jeesus ütleb, on siiamaani väga revolutsioonilised. Abielust me veel räägime, aga see, kuidas Jeesus ütleb, et rikkal on väga raske taevariiki pääseda, sellest me vaatame praegu mööda, sest see on tõesti väga ebamugav küsimus. Ülestõusmine on see viimane ümberpööratus, et surmast saab elu ja mitte ainult elu, vaid igavene elu. Minu meelest see igatsus, et saaks kuidagi surma seljatada, on nii universaalne inimkogemuse juures," rääkis Toomik.

Ümberpööratuse sõnum on teoloogi sõnul see, et tegelikult ollakse vabad. "Teid ei kammitse see siinmaine hierarhia, teid ei kammitse see, et te võite olla haiged, vaesed, kõigest ilma jäetud. See on mingi näivus. Minu üks absoluutseid lemmikkohti piiblis on Korintose kirjast, esimesest, mis ütleb nii: "Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud." See on nagu mingi kõverpeeglite mäng," lausus Toomik.

Teoloogi sõnul kaotab mõningate sõnade pidev korrutamine nendest arusaamise. "Mida see tähendab, kui me ütleme näiteks, et Kristus on pääste? Ma ei tea, vetelpääste, mis mõttes pääste? Tema on see, kes päästab teid lahti, ta seob teid lahti nendest kütketest. Samamoodi, mis asi on lunastamine, lunastamine on see, et sinu eest makstakse lunatasu ära, et sa võiksid olla vaba. Minu meelest need on need kõige kesksemad asjad," ütles ta.

Peatsed ülestõusmispühad on kristliku maailma tähtsaim aeg. Toomik tunnistas, et nende sündmuste edasiandmisel on väljakutseid ka tõlkijale.

"Ülestõusmise lugusid on mitu tükki. Markuse evangeeliumis on mulle pakkunud pinget see, kui minnakse Jeesuse surnukeha vaatama, seda teevad naised. See on tegelikult hästi oluline punkt teoloogias, et seda tunnistavad naisterahvad esimesena. Nad lähevad sinna, näevad, et surnukeha pole seal, seal istub pisut arusaamatu tegelane, ilmselt mingi inglilaadne toode, kes ütleb, et teda pole siin. Ja siis neid tabab selline seisund, mis kreeka keeles on ekstasis, aga mis ei ole väga hästi ekstaasiks tõlgitav. See on mingisugune väljas seismine või endast väljas seismine. Ma juba aastaid mõtlen, et mis teha sellega," ütles Toomik.

Eestlaste usuleigus 

Rahvaküsitluse järgi on suurem osa eestlastest religioosselt neutraalsed, nad ei määratle ennast ühegi religiooni kaudu ja võib öelda, et piiblil ei ole tänases sekulaarses maailmas enam niisugust kohta nagu veel mõnisada aastat tagasi. Samas kehtib siin Toomiku sõnul pisut tõik, et see, mida inimesed ütlevad, mis nad on ja mida nad räägivad, et nad teevad versus mida nad päriselt teevad, on täiesti erinevad asjad.

"Kui küsida inimeste käest mingeid silte, siis sa ei saa väga palju teada sellega, sa ei saa teada, millega ta seda silti päriselt sisustab. Kui hiljem, pärast neid uuringuid, mis lennutasid Eesti ateistlikkuse edetabeli tippu, on hakatud küsima ka veendumuste kohta, siis tuleb välja, et Eesti ateistidest ikkagi päris märkimisväärne osa usub, et inimesel on hing, et loomadel on hing, usub selgeltnägijatesse, astroloogiasse, saatusesse. See on see nüanss," lausus Toomik.

Lisaks arvab ta, et Eestis on inimestel seesmiselt kõrge lävepakk, et öelda: ma olen religioosne.

"Vahel tekib tunne, et kas keegi üldse on religioosne selliste standardite järgi. See tuleb hästi raskesti. Kui ma olen rääkinud endavanuste inimestega mingitest tuntud kristlikest riikidest, siis mured on ikka samasugused. Kui sa oled pühendunud noor kristlane, sind ikka narritakse, ikka perekonnas öeldakse, et tõmba tagasi, äkki on liiga palju. Kõik on täpselt samamoodi igal pool, see on lihtsalt selline formaalne süsteem, mis on teistsugune," tõdes teoloog.

Mis puutub piiblitõlkesse, siis piibel kui religioosne tarbetekst on Toomiku sõnul ainult üks dimensioon. "Puhtalt see, kui tõlgitakse näiteks ilukirjandust ja seal on piiblitsitaat, siis suure tõenäosusega see võetakse standardpiiblist ja see on juba kirjanduse mõttes oluline," märkis ta.

Viimasel ajal on püütud äratada diskussiooni selle üle, kas meie koolides peaks olema usundiõpetus. Toomiku sõnul andis usundiõpetus talle kooliajal palju juurde.

"Ma jätaks need kõige ilmselgemad asjad kõrvale ja rõhutaks seda, et see minu meelest oli isiksuse kasvamisele väga hea. Sul on mingi selline mõnus tund, kus sa lähed kohale, õpid teiste inimeste kohta asju, aga tegelikult kõik see aeg mõtled iseendale ka. Kuna Eestis ei räägita väga palju usust, siis see on üks väheseid kohti, kus saab mõelda selle peale. Mulle tundus küll, et mööda külgi maha see ei jooksnud kellelgi, pigem vastupidi," rääkis teoloog.

Toomik on hiljuti tõlkinud renessanssiaegse autori Pico de Mirandola teksti inimese väärikusest, kes käsitleb ka hingerahu teemasid. Et inimene selleni jõuaks, peaks ta Toomiku sõnul otsima mõõdukust. "Tihti jääb mulje, et keskne on mingi suur headus, aga tegelikult on see ikkagi mõõdukus. Täiuslik mõõt kõiges ongi täius," ütles ta.

Kultuurisoovitus. "Ma soovitaksin minna magama õigel ajal ja üritada näha ka und, mitmel põhjusel. Esimene põhjus on see, et unenäod on piiblis väga oluline süžeepunkt, eriti mingitel tähendusrikastel aegadel, kus piir meie ja teise vahel on õhem, siis saab unenäos igasugu huvitavaid asju teada. Eriti suurtel kirikupühadel on paslik hästi magada. Teine põhjus on seotud tõlkimisega. Vahel on nii, et kui sa ei saa kätte seda õiget sõna, riimi või süntaksit, siis ei tohi tööd edasi teha, vaid tuleb minna magama ja päriselt mõnikord unes see tulebki. Ja kui ikka veel und ei tule, siis võib kuulata Veljo Tormise sulest, kellel on sel aastal 95. sünniaastapäev, sellist kooritsüklit nagu "Neli eesti hällilaulu"," soovitas Rahel Toomik.