Juba alates pealkirjast põrkume eri reaalsustele. Kes on selle raamatu autor? Mina kaevasin ta välja Sven Vabari nime alt Rahva Raamatu lehelt. Raamatus endas ei ole Vabari nime sees. Tükk aega mõtlesin, et autor on avaldanud raamatu, mille pealkirjaks on ta pseudonüüm, aga ei, nii see ei ole, ta on avaldanud pseudonüümi Kivivalgel alt ja pealkirjaks on lakooniline aastaarvude vahemik "2013–2024".

Mind ennast autorina häirib siiamaani, kui mu teos on kuskil nimetatud kui mu kodanikunime üllitis või kui öeldakse, et meile tuleb külla M. L, kes kasutab kirjutades pseudonüümi M. Igatahes mina Vabari saladust ei reetnud, see on RR süü. Estris on raamat kenasti ainult pseudonüümi all, muidugi viitega ka kodanikunimele.

Reaalsused on põimunud, üht teisest lahti harutada raske. Kui ma tahaksin rääkida nii, nagu ma mõtlen, ja seda ma ju blogiformaadis, mis pole päriselt arvustus, ometi võin, siis ma alustaksin sellest, et Vabari nimi tekkis mu teadvusesse ammustel ZA/UMi blogi aegadel, mis oli päris kindlasti paralleelreaalsus, mida ühendab praegusega vast tõesti ainult mõni habras niit. Ma ei ole päris kindel, kas seal tema jutte ilmus, kontrollida ei saa, sait ammu maha võetud. Aga mäletan selgesti üht tema kommentaari, mis kõlas umbes nii: "Teil siin ZA/UMis on mingi täitsa oma stiil. Ma ei saa sellele lähedalegi." Ning mäletan sedagi, et Martin Luiga kirjutas Vabari koostatud "Mitte-Tartu" kogumikule suhteliselt kriitilise arvustuse, millest tartlased ja kindlasti ka asjaosalised ise kuigi vaimustatud polnud. Lugedes Vabari (Kivivalgel) mõttepäevikut, sai mulle selle pahameele põhjus selgeks. Seegi oli erinevate reaalsuste põrkumine. Ma ei oska ennast küll nii elegantselt ja erudeeritult väljendada kui Kivivalgel (edaspidi lühendina KV) ise, aga see mittemõistmine on midagi sarnast, nagu toimub tema kirjeldatud laste mängumaailma ja pärismaailma vahelistes suhetes. Martin Luiga ei saanud aru, millest raamat on, et mittekoht on spetsiifiline vabarlik termin, tema omailma osis, milles punguvad teised reaalsused, vohandid, kellegi ettekujutatud ja ülesehitatud maailmad, mis on mittekohtadesse nukralt lagunema jäetud.

Seda, millest miski on või mis miski on või miks midagi ülepea pole, saabki teada ainult siis, kui kirjutaja kirjutab üles oma mõtted. Ja muidugi siis, kui need mõtted lugeja peas millekski arusaadavaks muutuvad. Pean ütlema, et mind kõnetab sedasorti kirjandus enim. Ma olen kohe totaalne sihtgrupp. Ei mingeid niinimetatud sündmusi, ei mingit kuradi "lugu", ainult puhas, toores mõtteprotsess. Ainult see aitab mul aru saada, miks me kunagi üksteist ei mõista, miks me enamasti ei üritagi, miks me käte ja jalgadega vastu sahmime, ei luba ühtki teist reaalsust enda oma sisse, või kui, siis ainult nii, et hammustame tüki välja, närime läbi ja seedime ära. Jupi muidugi situme välja, aga midagi jääb siiski vereringesse.

Ja need kirjutajad, kes nii toimivad, kelle tõttu ma iseendast, neist ja maailmast rohkem aru saan, kes avardavad mu taju piire, ei ole päris kindlasti mu hingesugulased, ma ei ole samasugune inimene. Ma olen inimene, kes aktsepteerib teistsugusust seeläbi rohkem, kes laseb teisi võimalikke maailmu pärast seda endasse rohkem. Need teosed ei pea olema ka kuidagi stiililiselt sarnased, aga neil on see miski, mis mind sügavalt puudutab. Ma võiks KV raamatu seada ühele pulgale selliste autoritega nagu Max Blecher, Felisberto Hernández, Bruno Schulz, André Breton jpt, kes praegu paugust meelde ei tule, aga kelle looming on mind sügavalt puudutanud.

Nüüd siis KV kirjutamisprojektist endast. See koosneb lühikestest mõtteuidudest, mille pikkus varieerub poolest paari-kolme leheküljeni. Neid käivitav ajend võib-olla mistahes, kuid nad moodustavad tervikliku maailmapildi. Seda maailmapilti võib ilma igasuguste mööndusteta nimetada ka KV filosoofiliseks süsteemiks – ta lahendab oma kirjutistes läbivalt ühtesid ja samu probleeme, milleks on erinevate reaalsuste samaaegsuse võimalikkus, nende omavaheline suhe, nende puutekohad, puutekohtade rebenemine, reaalsuste segunemine, ülelappimine, teineteisesse tungimine, nende ühildamise võimalikkus ja võimatus. Seda kõike teeb KV tavaliste, lihtsate, igapäevaste tegevuste kontekstis, kasutades argiseid elusituatsioone ja seegi on mulle igati sümpaatne. Meie argipäevas ongi maailmade paljusus iga hetk kohal, meie igapäev ei ole argine, vaid elu kõigis selle hoomamatutes avaldumisvormides. Sinu teetassis on kogu maailma filosoofia, sinu kingapaela sidumisest võib kasvada välja kingade või miks mitte ka jalgade või tööstusrevolutsiooni või kingseppade ajalugu. Sellist arutluskäiku küll raamatus pole, aga põhimõtteliselt inimese võime seoseid luua võib ükskõik mille juurest viia ükskõik kuhu, ka maailmade taha, enneolevikku või kohta, kus kõik tähed on kustunud.

Teine asi, mis selle raamatu juures on silmatorkavalt tore, on pretensiooni puudumine. Kohe alguses sedastab autor, et on omadega nii heas kohas, kus peaaegu nagu ei olegi vaja enam midagi öelda. Ei ole vaja tõestada ei endale ega teistele, et sa keegi oled. Niigi on hea. Sellisest kohast raamatud tavaliselt ei tule. No aga ikkagi super, et on tulnud, sest see on haruldane erijuhtum. Kahjuks ei ole aga haruldane erijuhtum see, et kriitika on seni vait kui sukk. Ei ole märganud. No vast Tartu kandi rahvas ikka on, nad omasid üldiselt hoiavad. Ei mingeid pressiteateid, ei mingit uhket tuututamist, hall raamat, kirigi ainult sisse pressitud, rohkem nagu pimedatele, kes siis käega üle kaane kompavad ja saavad aru – ahaa, see on ju see teos!

Veel võiks KV raamatu paigutada ulatuslikku rubriiki "kirjanikud kirjutavad kirjutamisest". Ta kirjutab lahti, mis teda kirjutamise juures huvitab ja mis ei huvita. Minu masti mees! Mu meelest täpsemat sedastust kui vinjetis "tükk elatud ja nihestatud elu" ei ole enam võimalik luua. Selle peaks tervikuna ümber trükkima, aga seda ma muidugi ei tee, ostke raamat! Üks lauseke siiski: "Ma võtan materiaalsest tegelikkusest olukorra, miljöö, inimese vms, seejärel teen sellest tõmmise, simulaakrumi ning siis asun sellega nimetatud operatsioone sooritama. See, mida kirjutan, ei ole tõde. Neid karaktereid – A., B., M., D., K., R., L., P., "ema", "vanaema" jne – ei ole kunagi olemas olnud. "Mind" ei ole kunagi olemas olnud. Neid sündmusi ei ole toimunud. […] See on nihestatud elu. Aga see ei ole fiktsioon."

Ka arenguromaani termini alla annaks teost toppida. See läbib autori elufaasid lapsepõlvest tänase päevani, mil ta on ise lapsevanem ja võib oma laste kaudu taassiseneda omaenda lapsolemisse. Ring sulgub. Sündmused, mida lahutavad aastakümned, satuvad ringil jälle kohakuti, nad avanevad ja lasevad autori sisse. Sinna vahele mahub noorus – täis kaost, peataolekut, maailmast eraldatust, oma koha, lapsepõlvise vanavanematekodu kaotust, sihitut ringihulkumist, depressiooni, viina ja sigarette. Ja siis, imede ime, loksub elu järsku paika, tekib pere, saadakse lapsed, auk maailma koes sulgub, aga langoljeerid on seal taga ikka valvel, on kuulda, kuidas nad oma hambaid lõgistavad.

Kui teos anda pesuehtsa filosoofi kätte, siis räägiks ta ilmselt piiride poorsusest ja kasutaks kogu terminoloogilist tulevärki, sest KV teost tegeleb ju ontoloogiliste küsimustega. Võiks isegi väita, et ta tegeleb kogu olemisega – siin on justkui sees peaaegu kõik: kui näpuga järge ajada, leiab müriaadi viiteid raamatutele, muusikapaladele, filmidele. Väga vaiksel viisil räägib raamat võimest armastada ja armastuse läbi rahu leida, see peaks meeldima ka peresõbralikele konservatiividele.

Kogu inimelu saatev küsimustepundar on kirja pandud rahulikult, napilt, täpselt. Jah, mingid tähelepanekud on ehk vähem terased kui teised, mingid asjad korduvad, "lapivad üle", aga tervikelamusena on see raamat, mida võib igal ajahetkel kätte võtta, siit-sealt uuesti lugeda ja iga kord võib taipamine tulla uue nurga alt. Ma olen ikka suht sillas.