Tiit Ojasoo on oma uues, hiljuti draamateatris esietendunud lavastuses "Eneseabiõpik" võtnud pureda kõvakoorega pähkli – armastuse. Nähtuse, millega kokkupuutest pole vaba ükski inimhing. Tänu sellele, et tänapäeval vaatab romantilise armastuse kultus vastu igast uksest ja aknast, ning samal ajal puuduvad kuuluvust ja turvalisust pakkuvad kogukonnad, on armastusest saanud inimelu keskne ihalusobjekt. Seome sellega oma unistused ja vajadused, lootes, et armastus on justkui messias, mis tuleb ja päästab meid üksinduse pitsitavast vaakumist ning täidab meie elud tähendusega selles individualistlikus ja üksteisest võõrandunud maailmas. Nii paneme kõik lootused ühele kaardile – ootame seda ainukest, üht ja õiget, kes täidaks meie materiaalsest kraamist üleküllastatud elus hingelise tühjuse ja raputaks meid vabaks üksinduse kaledast haardest. Ent paraku ei kipu lootused ja ootused paarisuhte päriseluga kokku langema.

Tahaks esimese hooga küsida, kas selle lõputult luubis oleva armastuse teema kohta on üldse enam midagi uut öelda. Raamatupoodide riiulid ägavad eneseabiõpikute ülekilode all, naisteajakirjad ja veebisaidid kubisevad "Kümne käsu" stiilis juhenditest – kui teed seda ja toda ning täidad need ja need tingimused, siis leiad armastuse ja oled igavesti õnnelikus suhtes. Lõputus podcast'ide kooris jagavad jutupaunikutest elukogejaid oma armastuse teekondi ja guru-kogunemistel hõisatakse entusiastlikke "armastuspatriootilisi" loosungeid koos retseptidega, kuidas õigesti armastada. Ent nii nagu "armastusel on kummalised teed"¹, võivad ka mõtisklused selle üle kulgeda ootamatuid radu pidi – nagu veenvalt ja jõuliselt andis tunda draamateatri hooaja uuslavastuste tippu kuuluv "Eneseabiõpik".

Tuleb tõdeda, et lavalt sai näha väga vaatemängulist etendust. Kui täpne olla, siis esimeses, pea kaks tundi kestnud vaatuses me lavalt midagi näha ei saanudki, sest traditsioonilises mõttes lava õigupoolest puudus (lavakujunduse autor Tiit Ojasoo). Maha olid võetud publikut ja näitemängu lahutavad "seinad" ning lavalauad polnud pelgalt näitlejate päralt, vaid seda jagati publikuga, kes istus lava tagaosas silmitsi saalist etendust jälgivate "saatusekaaslastega". Lavalt etenduse vaatamine lõi omapärase peegel-peeglis efekti, kus tähelepanu ei olnud üksnes näitlejatele, vaid ka saalis istuvate vaatajate ilmetel ja reaktsioonidel. See kutsus omakorda esile meid kõiki puudutava tundliku teema jagatud äratundmise ning tekitas maagilise kooshingamise tunde.  

"Kahe publiku" vahele jääv mänguruum koosnes valgest patjadega sohvast, mis pakkus pehmet maandumist jõulist võimlemiskunsti harrastavatele näitlejatele. Lava atribuutikasse kuulusid ka (vee)šampusepudelid, millel peale kujundliku tähenduse oli ka puhtpraktiline funktsioon – tormilisest füüsilisest aktiivsusest januseks muutunud kehad vajasid kosutust. Tõepoolest, kehadele ei antud seekord halastust ning näitlejatelt nõuti kehakunsti valdamise kõrgpilotaaži. Nägime ihast võnklevaid ja higist leemendavaid kehasid, liigestest lahti laksuvaid jäsemeid, uperpallitavat diivaniakrobaatikat, vihaseid kahevõitlusi ja näitlejaid, kes mikrofoni statiivi rollis jälitasid tegevust pika varre otsa pandud mikrofoniga. Kostüümikunstnik Aldi Järvsoo loomingus peegeldus see, mida kujutleme erootilisuse kuvandina: võrk, läikivad mustad ja kuldsed toonid. Õnneks muutusid need oma ülepaisutuses iseenese farsiks.

Lavastuses tegutseb sünergiast pulbitsev topeltkvintett – viis meest ja viis naist (Hanna Jaanovits, Rasmus Kaljujärv, Hilje Murel, Karmo Nigula, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Emili Rohumaa, Ursel Tilk, Tambet Tuisk, Evelin Võigemast), kes esimeses vaatuses paaridesse jagunedes stseene – või pigem lahinguid – maha peavad. Nende hulgas näiteks Evelin Võigemasti ja Rasmus Kaljujärve esituses episood kadunud seksiihast pika abielu jooksul, mille asemele olid mehe elus tulnud triatlon ja armuke Aleksandra. Oli ka erootiline fantaasia kolmest naisest unistavast mehest (Kaljujärv), kes argielus elab koos raamatupidaja Karmeniga. Aga mis saab siis, kui armastusel on järsk lõpp – naine "kustutas sigareti ja suri ära" (Karmo Nigula ja Hilje Murel)?

Näitlejatöö pjedestaalile tõstmine tundub selles lavastuses ülekohtune – kõik rollid kandsid võrdselt meisterlikkuse pitserit. Siiski on kiusatus esile tõsta Tambet Tuisu kehastatud india aktsendiga õpetussõnu jagavat gurut – see oli tõeline paroodiakunstimeisterlikkuse tippnäide. Hingematvat valu kandis endas Mirtel Pohla ja Tambet Tuisu mängitud ülestunnistusstseen. Ursel Tilga eksistentsiaalset erootikat väljendav monoloog "ma värisen, keha kisub sinu poole" tõi tibuihu peale. Jõulisusega üllatasid ka noored, esimest aastat draamateatri trupis mängivad Hanna Jaanovits ja Emili Rohumaa.

Laval kuuldu põhines mitmetel tekstidel – filosoofilistel, ilukirjanduslikel, rahvapärimuslikel, "linnukõnelistel" –, mille kõigi loetlemine läheks siinkohal liialt pikaks. Lavastuse selgroo moodustasid kaks eneseabiõpikut: Erich Frommi "Armastuse kunst" ja Esther Pereli "Armastus ja petmine". Fromm väidab, et armastus on kunst, mille keskmes on aktiivne hoolimine, vastutus, austus ja teadlik kohalolek, mitte vaid kirg või iha. Perel räägib meie aja armastuse ootustest, identiteedikriisidest ja igatsusest läheduse järele. Ta ei paku lihtsaid vastuseid, vaid kutsub ausale ja inimlikule arutelule.

Kui lavastuse esimene vaatus koosneb suhteduettidest, siis teises vaatuses tõmmatakse otsad kokku üldistavate, filosoofilisemate mõtisklustega. Kõlavad eksistentsiaalset laadi arutlused, kunstilised hüperboolid, sõnamängud ja ootamatud pöörded, mis rõhutavad elu vastuolulisust ja absurdsust. Mõtiskletakse mina ja teise suhte üle ("teise kohalolu tähendab meie olemasolu"), kokkuleppevõimetuse üle ("miks ei võiks maailm kokku leppida ilma võitjate ja kaotajateta"), ning isoleeritust peegeldab mõte "elame kambrites, kus oleme ainult iseend". Kõlas ka vulgaarne, ent tabav kujund: "armastus on nagu peer – kui liiga palju punnitad, siis on sitt."

Julget keelemängu jätkus veelgi. Näiteks vaimukas, eneseirooniast pulbitsev "persse saatmise" stseen, mis sai alguse laval toimuva adekvaatsuse kahtluse alla seadmisest. Pinget lisas sõna "armastus" jagamine kaheks eraldi osaks: "armas" ja järelejäänud kolm tähte pluss "s".

Omaette tasandi lõid lavastuses laulud meie kultuuriruumi popmuusika varasalvest – mõni kanti ette täies mahus, mõni ilmus vaid pealkirjana tekstilõikude sisse. See mõjus äratundmisrõõmu tekitava võttena, mis suurendas etenduse emotsionaalset väljendusjõudu. Muusikalisi lembestseene kandsid suurepäraselt välja Karmo Nigula, Evelin Võigemast, Ursel Tilk ja Emili Rohumaa.

Lõpuosas jäid kõlama mõtted, et armastus on inimeksistentsi keskne küsimus: "mine väljapoole vale ja õiget, loobu kõigest ja asu teele" või "armastada tuleb nii nagu armastab vihm, mis uhub maha objekti ja subjekti". Just vihmakujundiga lavastus lõpebki...

Tuleb ausalt tunnistada, et "rauasulatusahju kõrgkuumusel" kulgenud "Eneseabiõpik" kuulub minu isiklikus kogemuses kindlalt ühe tugevaima tundelaenguga lavastuste hulka. Seda, millised tunded peale lavastuse vaatamist pinnale tõusid, annab edasi järgmine sinka-sonka-sünesteetiline sõnapuhang:

Armastuse liiliauimastav lõhn suskab kui südasuvine pimestav päikesevalgus silmi maalides selle võrkkestale ihaluse pitsati. Pitsati, millega kinnitatakse, et Vabriku tänava maja number 565 korteriühistu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni maa- ja veepealsete torustike kaitsevööndi ulatus on 2 m torustiku välispinnast või kandekonstruktsioonist mõlemale poole. Kõrvad näevad su mesimagusate sosinate vonklevat silmapilgutust. Silmapilgutust, mida edastavad tontlikud kapuutsised näod plinkival reklaamtulbal, mis peibutavad lubadusega, et kui liitud uue TV paketiga, siis saad tasuta Netflixi…Äiu-äiu-kõssi-kõssi. Keha võnkleb ja vonkleb, tõmbleb ja tuksub, himutsedes ja igatsedes läheduse puudutust…vidiit-vidiit, tsirr-tsiuuu. Sõnad on kinni jäänud kurgu uuretesse, sest need ei leia üles rohelise jooksva mehikesega silti pealkirjaga väljapääs. Nad seisavad dilemma tõkkepuu taga - kuidas peab ja kuidas ei pea, mis on õige, mis on vale, kas tahta või mitte tahta, kas tohib või ei tohi…piip-piip, diip, Piip ja Tuut. Keha õõnsustest väljub raevuröögatus täis kõrvulukustavat valu. Mitte iialgi rahuldust leidnud vajaduste üksildane ürgkarje, mis on lukustanud end lootusetuse vihmana rakutuuma salakambrisse ja mille aardelaeka võti on igavesest ajast igavesti (aamen) hävitatud – küüntega katki kraatsitud, rauasaega tükkideks hekseldatud, pudrunuiaga mördiks tambitud, näptsatega nipa-näpa sirgeks painutatud. Ja siis annad loa kaose kaarnatel küüntel kinnituda oma turja külge ning kukkuda vabalangemisse – alistuda ahastusse, põrmustuda, hävida, sulada. Sel kaose mudamülkasel hetkel ilmutab end äkitselt isetustusest, tühjusest ja püsitusest pulbitsev kõikvõimalikkus ja mitte-midagi-võimalikkus…

Et siis taas laulda –

Keegi tulla võib, kui öö matnud endasse kõik.
Mööda uduniisket maad, keegi tulla ju võib.
Pole tulemiseks teed kõik head,
kuid mis sellest, kui sa tead, et tead.

Keegi tulla võib kui ööhallast päev võitjaks jääb.
Keegi tulla võib kui maa millal käid, õide läeb.
Ootan aasta läbi nii kuid ei tea vist sedagi,
kes küll tulemata jäi, kes küll tulla võib.²

^****

¹ Raimond Valgre "Läbi saju", sõnad Albert Vennola
² Rein Rannap "Keegi tulla võib", sõnad Jüri Kõrgemaa