Vaatasin "Nälga" kahel korral ja põhjus on väga lihtne. Esimesel korral ma niivõrd lõõgastusin ja läksin lavastuse hubase vooluga kaasa, ja olin kindel, et teisel korral ma vast enam nii palju ei lõõgastu, suudan mõnusa supiauru sees arukaid mõtteid formuleerida küll. Aga vat ei suutnud! Jälle oli nii transsiviivalt hubane ja rahustav, supp vürtsisem kui esietendusel. Aga sellegipoolest on mul viimaks kuhjaga tänu- ning keedusõnu tekkinud.

Kirjandus- ja luulemaastiku kaudu pole Riste Sofie Käär ning Elo Valner mulle võõrad, oleme kõik olnud nooruslikult robustselt, aga suurepärase aususega lõigatud kapsatükid loomeväljaande Värske Rõhu ühissupis, niiet olin rohkem kui põnevil, et nende kätetööd kogema tulla.

Von Krahli väike proovisaal on täis tuubitud nullindate nostalgiast karjuvate kujundustega tekikotte, linu ja padjapüüre, kohale veetud täis laotud nõukaaegsed tumepruunist puidust sekretärikapid; olles nii asju täis, on ruum müstilisel kombel just kohutavalt avar. Nurgas istuvad infoleti taga lavakunstikooli 31. lennu Krahli poisid, teevad heli ja valgust ning annavad igasugust infot.

Käär ning Valner on laval – õigemini pika köögilaua taga – mõnusad ja ehedad, ei püüa luua mingit jalustrabavat näitekunsti, hüpata üle oma hetkese varju. Nemad on autorid, see on nende lugu ning nad teevad seda nii, nagu tahavad. Ja see on väga mõnus ruum, kus olla. Erinevatele istumisalustele koduselt poetatud publik haaratakse kohe atmosfääri – hämaras lambivalguses hakitakse sibulat, kartulit, porgandeid, kapsast… ja libistatakse potti keema.

Sõnateatri poole pealt on kollaažina kokku lapitud erinevaid meediumeid: neiude enda tekst, ekraanil toidupoodide üle arutlev Maire Aunaste, ettelugemise kaudu Salme Masso kokaraamatud – mille turbulentse töötlusena ka etendust reklaamitakse –, raadiost lastud jutustused, millest üks pikim seob etenduse alguse ja lõpu isegi muinasmüstiliseks tervikuks.

Olemas on ka sujuvalt meie ette manatud ja argiellu põimitud muusikalised numbrid õdede Kääride poolt. Riste Sofie Kääri esituses kõlanud esimene laul kinnitas, et kui keegi on meie põlvkonnast lüüriline geenius – vähemalt minu maitsele –, siis see kindlasti on Riste.

märts ei olnud edukam mu embrüo sai hoobi
esimeste lindudega naasesid kes lõunast
ma ei tulnud üleüldse iseenda moodi
sestap välja selles emaüsas

aprill aprill aprill aprill aprill aprill aprill
pikka nina näitas kui mind valmis püüti teha
loogiliseks aga nagu ikka lõpuks said
logisevad mõistus hing ja keha

mai ei olnud edukam kogu minu arengus
sirelite aegu sündisid mu kitsaskohad
pääsukesed piibelehed palun vabandust
ma ei tea mind polnud jälle kohal

Etendusel ei ole lauale virutatavat kindlalt määratavat teemat; see niivõrd ei vahenda ega jutusta, see võtab kaasa, laseb mõelda omi mõtteid, tunda omi seoseid. Seetõttu töötavad kõik seotud meediumid omavahel aistingulise terviku hüveks suurepäraselt, miski ei saakski olla vales kohas või ebaloomulik, see on elu, see on see lugu, need oleme meie oma eestlaslikus paratamatuses, vaevas, vahvuses ja "no mis siis ikka…"-ohkamises. Kõik koos. Ja suppi sööme ju ikka vahel. Ja elusuppi saab "Näljas" mitmetasandiliselt enda sisse ahmida, ja oi kuidas veel!