Viljandi uues teatrihoones on saanud täiendust Eesti teatri Tšehhovi ajalugu. Endine Endla teatri näitleja ning viimasel ajal Temufis näitlejana kaasa teinud Lauri Kingi lavastajadebüüt on West Endis laineid löönud Simon Stephensi "Onu Vanja" adaptatsioon "Vanja". Stephensi mononäidendis kehastab kaheksat tegelast üks näitleja, lugu ise on võrdlemisi tšehhovlik ja originaalitruu. Vana haiglane professor Alexander elab koos oma noorema kauni teise abikaasa Helenaga mõisas, mida tegelikult peavad üleval Alexanderi esimese naise vend Ivan ja Alexanderi esimesest abielust sündinud tütar Sonia. Lisaks üleüldisele pettumusele, rahulolematusele ja spliinile leidub ka omajagu ühepoolseid tundeid.

Kaheksa tegelase koondumine ühe näitleja turjale võimaldab mitmesuguseid tõlgendusi, kuid Temufi "Vanjas" ei ole seda kuigi agaralt ära kasutatud. Fookuses on suuresti lugu ning tundub, et panustatud on eelkõige näitlejameisterlikkusele. Veikko Täär on kõik tegelased vägagi selgelt ära markeerinud ja välja mänginud, kuid kahjuks kannatab selle all lavastuse tempo, seda eriti esimeses vaatuses. Võimalik, et pausid ja korralikult lava ühest otsast teise kõndimine enne dialoogi jätkamist on vastutulek publikule, kuid mõjub see tahes-tahtmata pisut kohmakalt ja konarlikult. Ka tekstis peituv huumor ja iroonia jääb seetõttu mõnevõrra tagaplaanile.

Kavalehest aimub, et lavastaja Kink on võtnud üheks sisuliseks lähtepunktiks vingumise. Alusetu see just pole: peaaegu iga tegelane väljendab järjepidevalt rahulolematust oma eluga ja on seejuures täiesti jõuetu selle vastu midagi ette võtma. Suuresti selles ka Tšehhovi huumor seisneb – sõnade ja tegevusetuse konflikt. "Vanja" puhul jagub just Ivani enda üleelusuuruses vinguvaid monolooge võrdlemisi argiste murede teemal. Seejuures ei tee Tšehhov (ega ka Stephens) oma tegelaste üle nalja: nende probleemid võivad tunduda väikesed ja argised ning mitmelgi korral tahaks tegelast õlast raputada ja hüüda "tee midagi!", kuid tegelikult võib nende muredest aru saada. Ivan on pühendanud peaaegu kogu oma elu Alexanderi poputamisele ja teenimisele suurest austusest tema geniaalsuse vastu, kuid mõistab lõpuks, et tegemist oli täiesti keskpärase inimesega. Kes ei oleks sellises olukorras vihane? Ivani tunnustuseks peab muidugi ütlema, et ta siiski üritab oma frustratsiooni välja elada, kuid paraku tema katsed luhtuvad. Lausa kahel korral. Selles kogu olukorra traagika ja koomika peitubki. Piir tegelaste naeruvääristamise ja mõistmise vahel kipub lavastuses olema aga ähmane.

Peamine naljaheitmise allikas ongi just Tääri rollilahendused. Arst Michael puhastab desinfitseerimisvedelikuga pidevalt oma käsi, ta pilk on suunatud kaugusse ning kehahoiaku järgi paistab ta olevat kurnatud. Alexanderi tõttu veidratel aegadel ärkav Ivan peseb sageli hambaid ning tõmbab pidevalt sõrmedega läbi juuste. Kui Michael tundub oma kurnatuses olevat soliidne ja tal on veel mõningast sisemist jõudu, siis Ivan isegi ei varja oma piiri peal olekut ning paistab väga räsitud. Michael ja Ivan on meestegelastest kõige tõsiseltvõetavamad.

Naistegelastest on enim esil Helena ja Sonia. Alexanderi abikaasa Helena viilib oma küüsi või on käed üles tõstnud, sõrmed tikksirged, ja tema hääl on mahe. Alexanderi esimest abielust sündinud Sonia on kui viksi koolitüdruku musternäidis. Ta teeb iga kahe lause tagant kniksu, rääkides katab sirgete sõrmedega sageli oma suu, itsitab, silmad vilavad siia-sinna. Tema hääl on kõrge ja malbe.

Nagu näha, valitseb tegelaste kujutamises märgatav ebakõla ja paraku suuresti naistegelaste kahjuks. Meestegelaste füüsilised žestid ja kasutatavad rekvisiidid on mõnevõrra vähem seotud nende kuvandi, iseloomuomaduste või sooga ning rohkem seotud meelelise seisundi ja/või ametiga. Isegi kui lavastuses tundub koomika ja traagika piiri hägusus läbivalt küsitavana, tuleb just Ivani ja Michaeli puhul nende elu traagiline pool aeg-ajalt esile ning Kink ja Täär on ajuti Tšehhovi võlule ja valule pihta saanud. Paraku ei tule see kordagi välja naistegelaste puhul.

Ilus Helena on väidetavalt edev ning pinnapealne, kuid seda ainult teiste (mees)tegelaste sõnul. Süüvides vaatab vastu hoopis üksik noor naine, kelle vanem mees Alexander on haige ja kelle tõttu loobus Helena oma karjäärist muusikuna (Alexander ei luba tal koduski klaverit mängida). Lisaks häirib naist tõsiasi, et ta on veel vähemalt kahe mehe ihaldusobjekt, ning seetõttu on tema elu maal (kus ta samuti olla ei taha) veelgi ebameeldivam. Lavastuses jääb temast aga mulje kui pirtsutavast linnapreilist, kellele ei sobi mitte miski ega mitte keegi.

Sonia, kes on Tääri kehastuses pisendatud armunud koolitüdrukuks, on tegelikult kogu majapidamise füüsiline ja moraalne selgroog. Tema on üks väheseid, kes vajalikke töid teeb ning oma kurva saatuse üle ei kurda. Just tema sõnastab lõpus lootuse, et kunagi selgub, milleks seda kõike vaja on olnud. Ometi ei paista lavastaja ja näitleja Soniat kui lootuse kehastust oluliseks pidavat. Arvatavasti on naistegelaste arvelt tehtud valik teadlik ja ilmselt huumoritaotlusega, ent on kahju, et tegelaste mõistmisel on sooline eristus niivõrd selgelt näha. Eriti seetõttu, et peaaegu kogu lavastus tugineb just tegelaste hingeelu mõistmisele ja näitleja tööle.

Uue teatrimaja avamine ajal, mil õhus on kahtlused, kui palju ja millist teatri Eestis vaja on, pole kindlasti lihtne. Temufi paistab silma oma publikut hoidva lähenemisega – teater ei piirdu pimenenud saali ja garderoobi-järjekorra vahele jääva ajaga – ning juba seetõttu võib arvata, et nii Viljandis kui ka üleüldse Eestis on neil oma koht, ülesanne ja publik. Loodetavasti ei jää uue majaga seonduva logistika ja tervikliku publikukogemuse juures kunstilised otsused teisejärguliseks.