Kolmapäeval ametisse valitud Arjus asub tööle maa- ja ruumiametis ning hakkab kujundama ja ellu viima riiklikku ruumilise arengu strateegiat.

"Selline ametikoht sellise tiitliga tekitab kahtlemata aukartust, aga olgem ausad, olin ka seda oodanud ja arvanud, et see nii läheb. Aga teisest küljest, üks põhjus, miks ma selle rolli julgesin ka vastu võtta, on see, et ma olen näinud ajas, kuidas sellest riigiarhitekti rollist on räägitud ja kuidas see on muutunud," selgitas Arjus.

Riigiarhitekti rolli selgitades märkis Arjus, et Eestis ei ole vaja veel ühte templimeest, kes tuleb, keelab, poob ja käseb. "Tänases demokraatlikus kultuuris me kindlasti ei näe riigiarhitektis kedagi sellist, kes lõpuks tuleb ja ütleb, kuidas asjad õigesti on. Eelkõige on riigiarhitekti roll luua tugevaid sildu erinevate partnerite vahel, kes tegelevad Eesti ruumi muutustega. Eesti maa- ja ruumipoliitika on ülioluline, tänases julgeolekukontekstis üha enam. Et me väärtustaksime seda piiratud ressurssi, mis ruum on, ja et tagaksime selle, et igal pool Eestis oleks kvaliteetne elukeskkond," selgitas Arjus.

Esimene konkreetsem samm, millega riigiarhitekt tegeleb, on üleriigiline planeering. "See protsess on täna juba käimas ja see on Eesti planeeringu-hierarhias kõige kõrgema tasandi planeeringudokument, mis seabki meile ette pikaajalise visiooni sellest, milliseks Eesti ruumi tulevik kujuneb. Kui ma juuni kuus tööle asun, siis selle protsessi tuumiktiimi pardale ma kohe ka hüppan," selgitas Arjus.

"Üleriikliku planeeringu eesmärk ongi tagada tasakaalustatud areng üle Eesti. Tänased trendid ei ole väga tasakaalustatud. Näeme väga suurt pealinnastumist. See on halb ja näitab seda, et ülejäänud Eesti tõesti kahaneb. See tähendab, et üle Eesti kaovad ära kogukonnad, millel on oma julgeoleku mõju. /.../ Selge on see, et inimestel peab olema valikuvabadus, kus elada. Küll aga tuleb seda muutust kuidagi juhtida, et tugevaks ei saaks ainult pealinn, vaid mujal Eestis oleks ka elu. Selleks meil ongi ruumireeglid ja üks ruumireegel saabki paika pandud üleriigilise planeeringu tasandil, seal edasi töötame maakonnaplaneeringutega ja siis juba kohalikud kogukonnad ja omavalitsused tegelevad oma kogukonnaplaneeringutega," rääkis riigiarhitekt.

Üks protsessidest on näiteks pidurdada valglinnastumist looduskeskkonna arvelt, aga selle kõrval ka kõigi inimeste elukeskkonna parandamine. "Täna inimesed elevad väga paljudes kohtades ja avastavad nüüd, et neil pole piisavalt teenuseid, pole ühistranspordi ühendust. Üks samm ongi nende eluolu parandamine. Selles, et inimesed elavad eeslinnades, ei ole midagi halba. Valglinn tähistabki monofunktsionaalset elukeskkonda, kus kõigi inimesele eluks vajalike teemade peale ei ole veel mõeldud," sõnas Arjus.

Eesti ruumi juures näeb Arjus positiivsena seda, kui palju on ümberringi head ja kvaliteetset looduskeskkonda. "Teine asi, mida välja tuua, on see, kuidas tegelikult juba pikka aega on ponnistatud, et Eestis hea avalik ruum paraneks igal pool. Näiteks arhitektide liidu Eesti 100 raames algatatud "Hea avaliku ruumi" programm pööras tähelepanu erinevate kogukondade ja linnade keskustele. Tõrva keskväljak on suurepärane näide, kuidas mõned oponendi arvasid, et sinna võiks lihtsalt killustiku maha panna ja plats ilusaks teha, aga tegelikult Tõrva nägi, et kui päriselt panustada kvaliteetsesse ruumi, siis see mõjutab terve kogukonna kuuluvustunnet ja ümberringi asuvad hooned hakkavad iseennast ka korda tegema," märkis Arjus.

"Mida väiksem on kogukond, seda enam mõjutavad sellised ruumiotsused kogukonna kuuluvustunnet," lisas ta.

Riigiarhitekti ampluaasse jäävad ka erinevad riiklikud objektid, sh riiklikult tähtsat kultuuriobjektid nagu Siuru keskus ja rahvusooper Estonia. "Nende otsustusprotsesside puhul, millised objektid me tulevikus valime, kuhu investeerime, on väga oluline, et otsuste tegemise juures laua taga on ka ruumikompetents," selgitas Arjus.