Renate Keerd pakub oma äsja Draamateatris etendunud uuslavastusega taaskord võimalust heita kõrval(kõver)pilk inimeseks olemisele – teemale, millest on saanud lavastaja püsiv loominguline telg.

Keerdi huvi keskmes on seekord sõna "parasvöö". Loodusteaduslikus taustsüsteemis tähistab see arktilise külma ja ekvatoriaalse kuumuse vahele jäävat Maa piirkonda, kus on neli aastaaega koos mõõdukate ilmastikutingimustega. Inimese usku olev lavastaja uurib inimese sisemist parasvööd: milline on paras sisemine temperatuur, kus on meie sisemine kompass, millal on küllalt. "Tundus, et praeguses ühiskondlikus plaanis ja ka isiklikus on üleküllastumise teema vägagi õhus. Selline võidujooks iseendaga, inimeste vaheline võidujooks, võidujooks ajaga," kommenteeris Keerd.

Renate Keerdi lavalisi kujundeid loovate mänguvahendite hulk on traditsiooniliselt lai. Väljendusvahenditeks on inimkehad, visuaalne poeetika, absurdihõng, inimpsüühika süvatasandite uurimine, sõna napp kasutus, pidevalt muutuv vorm ning kõike seda saatev elujaatav ja lüüriline tonaalsus. Kõik mainitud elemendid on leidnud omavahel uuel ja põneval kombel suhtestudes koha ka "Parasvöös".

Paraja temperatuuri otsingul on lavastuse keskseks kujundiks saanud midagi väga argist: töömees. Töömehe vormirõivastust ehk lohvakaid trakside ja taskutega pükse kandes kannavad kõik seitse näitlejat (Tõnis Niinemets, Märten Metsaviir, Christopher Rajaveer, Richard Ester, Britta Soll, Marian Eplik, Inga Salurand).

Ühelt poolt võib töömees olla satiiriline kommentaar (eestlaslikule!) töökultusele ja isiklikule läbipõlemisele, viide kaasaegsele inimesele, kes ei oska puhata. Tööst on saanud tema elu mõte, eneseteostus ja enesedefineerimise viis, seda lausub ka tegelane Mai oma monoloogis: töö algab siis, kui olen silmad lahti teinud. Selle valguses on töömees isik, kes ehitab parajuse asemel üleküllust, kadunud on piir paraja ja liigse vahel. Samas võib tehtav töö olla mõttetu, muutes selle tegija justkui narriks ja luues sellega absurdi- või sürreaalsuse tunde. Ehitatakse, aga keegi ei tea, mida või miks.

Töömees võib sümboliseerida ka inimlikku püüdu end "üles ehitada", luua korda oma seesmises ruumis. Lisaks on näitlejad ise laval otseses mõttes töömehed, kes rassivad redelitega, rullivad kilesid "kokku ja lahku" ja rallivad kärudega. Kõiki neid tähendusi võib risti-rästi leida lavastuse mitmekihilise ideestiku nii all- kui ka pealhoovustes.

Töömeeste "tööriistadeks" on saanud redelid ja muusikainstrumendid. Redelid on leidnud kasutuse näiteks statiividena, mis hoiavad püsti lavastuse algul efektselt mõjuvat "kile-ehitist" või pakuvad istepinki absurdimaigulises kolme linnu stseenis, kus vares, hakk ja ronk arutavad elu mõtte üle. Lindude omavahelises mõttevahetuses pakutakse välja, et elu mõte on liikumises ja tegudes või selles, et oleks palju hakke. Omamoodi lüüriliselt mõjub tagurpidi redelite paarides kiigutamine, mis viib mõtted tasakaalule ja selle leidmisele.

Olemuselt kõige katartilisem on lavastuses episood trummikomplektiga. Trummari rollis on ühest seinast teise liugleval alusel musitseeriv Tõnis Niinemets, kelle soolot saadab ahastav hüüd "sa võid endalt küsida... sa võid leida ennast.." Katsed tabada trummipulgaga pea kättesaamatustesse kõrgustesse tõstetud trummitaldrikuid panevad Niinemetsa füüsilise võimekuse proovile. Stseeni vaadates tekkis küsimus, kas sellised meeleheitlikud normaalsuse piire ületavad püüdlused elus on ikka mõttekad

Teises muusikalises episoodis on kasutuses klaviatuur, millel püsiva järjekindlusega ühte ja sama viisijuppi mängides püüab õigeid noote tabada Richard Ester. Keeruliseks teeb olukorra aga see, et klaviatuur asetseb ebakindlal pinnal – laval pidevalt asukohta muutvate näitlejate seljas. Lõpuks on klaviatuuri lavalt lahkumine korraldatud vägagi kunstipäraselt, kui mustvalget klaviatuuri hoiab oma kätel samas värvigammas naisfiguur. Milline harmoonia!

Aga mis oleks siis, kui lõpetame ettetallatud rajal käimise? Sellisele mõttele viis nn kõndimise episood, kus masinlikult V-kujulises kleeplindiga tähistatud trajektooris ükshaaval üle lava sammutakse. Lõpuks heidetakse peast parukad ja asutakse iseendana uute kehakatetega kaetuna maailma ette.

Oluline roll lavastuse ideestiku avamisel on seekord ka sõnal. Näitemängu algul näeme maskide alla oma mina varjavaid tegelasi midagi või kedagi ootamas. Lõputu sihitu ootus päädib tõdemusega, et see, mis tulema peab, see ka tuleb. Hiljem küsitakse, kas sellel, mis tuleb, on üldse mõtet? Saadame päevad hommikust õhtusse õhukeste askeldustega – söök, jook, raha, lõbu. Päevad on täidetud pinnapealsete askeldustega, millest ei jää mitte midagi meelde. Samas on kätte jõudnud maailma paisumise piir.

Visuaalset poeetikat lisab suur valge kile, millest lavastuse alguses on saanud kameeleonina värvi muutev "kilemägi". Lavastuse lõpupoole saab kilest üle terve saali hõljuv vari, mis tahtmatult tekitas mõtte, et oleme kõik oma parajuse otsingutega ühise varju all. Teine kogu lava hõlmav kujunduslik element on värelevad hõberibad. Sama hõbedased on ka ribade vahelt väljuvate tegelaste parukad.

Ja lõpuks võtab laval võimust inimene… kogu lava suuruses… ühel põlvel. Valge nagu puhas leht. Kas ta on alistunud alandlikkusesse, stardivalmis uueks alguseks või töö rabamisest väsinud? No mine võta kinni!