Sel nädalal toimusid pealinnas Tallinna päevad. Linna tähtpäevadega seotud ürituste korraldamise lihtsus või raskus sõltub Rohumaa sõnul sellest, kas linnal on lugu.

"Tallinna lugu on iseenesest väga põnev. Müütiliselt on Toompeale lausa maetud Kalevipoja isa. Teiselt poolt on Tallinna päeva pidamise ajendiks muidugi see, et 777 aastat tagasi anti Tallinnale Lübecki linnaõigus, aga see on pigem juristide ja ajaloolaste rõõm. Inimesi sügavalt hingest see ei puududa," selgitas Rohumaa ning lisas, et mõnikümmend aastat tagasi juurutatud tähtpäevale ongi raske sisu leida.

"Seal on paar rituaalielementi, mis peaksid igal aastal korduma. Üks neist on Lübecki õiguse ette lugemine raekoja akendest ja teine on all- ja ülalinna sümboolne kohtumine, kus peaminister ja linnapea peaksid Lühikese jala värava avama ja korraks n-ö oma jõud liitma," selgitas Rohumaa.

"Minu jaoks on Tallinna süda ja eripära ikkagi vanalinn. See teeb selle Tallinna unikaalseks. Kui ühel päeval proovida teha üritusi Tallinna erinevatest linnaosades ja nurkades, siis ta vajub paratamatult ära. Meil on paar kogunemispunkti, nagu raekoja plats ja Vabaduse väljak. Riiklike asjade puhul muidugi lauluväljak. Kuidagi on nii välja kujunenud ja üldiselt kipuvad kõik ka sinna oma üritusi tegema minema," rääkis Rohumaa, lisades, et tähtpäeva-üritusi ei ole mõtet laotada laiali ka liiga pikale perioodile, sest nii ei kipu üritus end välja kandma.

Rituaalide juurutamine võtab aega ja eeldab seda, et keegi nendega igal aastal süstemaatiliselt tegutseb, leidis Rohumaa. "Nad ei juhtu iseenesest. Kunagi olid metsikult populaarsed vanalinna päevad. Kuidagimoodi juhtus nii, et Tallinna vanalinn sai siis meie omaks, kuigi see on sakslaste poolt ehitatud. Tallinn oligi eriline. Minu meelest oleks võinud tulevikus kõik Tallinnaga seotud sündmused liita vanalinna päevadega, mis oli tegelikult päris hästi toimiv formaat," sõnas Rohumaa.

Rohumaa, kes on vastutanud kunagi näiteks ürituse Raekoda 600, aga ka Eesti Vabariik 100 ürituste eest, tõdes, et tegijana tuleks kõige pealt vastata küsimusele, kellele üritust tehakse. "See on number üks. Kui sa teed kõikidele, siis ei tee sa seda kellelegi. Kõiki püüda ei saa," lisas ta

"Mina olen alati eelistanud seda, et teeks asju lastele ja noortele. Üldiselt on see ennast õigustanud, aga see tahab ka alati vaeva ja tegemist. Lisaks oleme me ka kultuuritarbijate või ühiskonnas osalejatena üsna killustunud. Mida aasta edasi, seda individuaalsemaks muutub igaühe tähistamine. Aga loomulikult on tegelikult vaja igal linnal häid rituaale, mis toimivad,"

Kuigi ise eelistaks Rohumaa kasutada riiklike ja linnatähtpäevadega seotud üritustel kohalike lauljaid, siis üldiselt tunneb ta praeguse linnavalitsuse üle head meelt.

Rohumaa sõnul on täitsa võimalik, et tähtpäeva-üritusel võime kavalalt ka murekohti lahendada. "Üritus, millega ma EV100 raames ise väga rahule jäin, oli emadepäeva remontimine. See oli vahepeal löögi alla sattunud. Tekkis küsimus, et kes see ema õigupoolest on ja kas kõik emad on ikka "õiged" emad? Me otsustasime teha emadepäeva tähistamise hoopis vabaduse väljakul ja see algab käruparaadiga. Ehk titekärudega kõnniti ümber Toompea ja jõuti pidulikult platsile. Kangelased ehk emad ja lapsed sattusid korraks tähelepanu alla, võetakse pidulikult vastu ja neid tunnustatakse. Saab küll, kui pea tööle panna," rääkis Rohumaa.

"Minu absoluutne lemmikpidustus on Norra iseseisvuspäev. Toimub paraad, kus marsivad ainult lapsed, kes lähevad raekotta, kus nad söövad vorsti, joovad limonaadi ja teevad saluudi asemel õhupalli katki. Ei ole mingeid poliitikute kõnesid ega mingit relvadega täristamist. On küll, kuhu edasi minna," tõdes Rohumaa.