Kultuuriakadeemia lavastaja eriala lõpetava Oskar Viirandi diplomitöö "Õnnelike surnute aed" esietendus 6. mail Tartu Elektriteatris. Jah, just Elektriteatris, sest suurem osa lavastuse tegevusest toimub ekraanil, kus kohtame rikkalikku tegelastegaleriid. Päris filmimaailma ei lasta aga vaatajal langeda, sest ikka ja jälle vahetub valguslahendus ning lava ees asub uhkes üksinduses tegutsema Janek Vadi. Just seal monolavastuse ja filmimaailma vahealas "Õnnelike surnute aed" sünnibki. 

Ekraanil algab tegevus juba enne vaataja sisenemist. Kogu etenduse-eelse kohmitsemise taustaks saab jälgida tegelasi kohvikus, kusjuures näeme ja kuuleme mitut ajahetke korraga, mis kihtidena üksteise peale asetatud. See tekitab põnevalt kõheda tunde ning annab ühtlasi teada, et tegelema hakatakse aja ja ruumiga, kõik võib olla natuke nihkes, natuke arusaamatu. Ja muidugi tekib ka huvi – kes need inimesed on, mis täpselt toimub?

Tegevustiku edenedes näeme, et kohvik asub ühes salapärases hotellis, mille sees ja ümber toimub ka kogu ülejäänud tegevustik. Seal peatuvad aastapäeva puhul puhkama sõitnud abielupaar (Erki Laur ja Mari Abel), oma suhtega kuhugi toksilistele karidele jooksnud noored (Eva Maria Aru ja Elina Soosaar) ning suveks koos tööle tulnud sõbrad (Kirill Havanski ja Maria Paiste), hotelli peab sõbralik majaperemees Tom (Tom Rüütel).

Paarid paistavad viibivat hotellis küll korraga, aga kohtuvad väga vähe, veetes suurema osa ajast õõvastavas vaikuses, õõvastavalt kahekesi. Saame otsekui sissevaate kõigi kolme paari eludesse, aga täpselt näppu peale ei oska panna, mis neil toimub, millest nad räägivad, miks nad niimoodi käituvad. Nagu eluski – igaüks on oma äärmiselt ja ainulaadselt keerukate probleemide võrgus kinni, kohtudes omavahel vaid põgusalt, saades üksteise eludest aimu vaid lühikeste episoodide kaudu.

Omavahel räägitakse aga palju. Enamik stseene on pikad ja staatilised, üles võetud tihti ühe kaadriga, ja jälgida saabki eelkõige näitlejate mängu, kuulata rohket ja keerukat dialoogi. Selle kõige keskel toimub väga vähe. Midagi tekstivälist ei juhtu, ühelegi väljapoole neid inimsuhteid jäävale sündmusele me tunnistajaks pole. Selle asemel pakub teist plaani kaamera, mille liikumine paistab tihti olevat vägagi kontseptuaalne, libisedes dialoogi jooksul aeglaselt tegelaste kohale seinale või saades ühes stseenis lausa mulla alla maetud.

Mõned kaadrid – näiteks üks, kus Aru ja Soosaar kaugelt kurvilt tulema hakkavad ja dialoogi jooksul kaamera ette välja jõuavad – on sealjuures väga nauditavad. Ometi jääb vaatenurkade mäng krüptiliseks, mis niigi keerukate dialoogide kõrval piisaval määral mõjule ei pääse – tihti pole ma kindel, mida ma õigupoolest vaatama, jälgima või mõtlema peaks.

Mugavamat tugipunkti pakubki lava. Samas hotellis peatunud Janek Vadi tegelane on sellest kaugest maailma lõpuna tunduvast puhkekohast jõudnud nüüd siia samasse, vaatajate ette, ning vastupidiselt filmiosale, kus kõik mõjub algusest peale ebaloomuliku ja võõrana, on Vadi laval vahetu ja tema monoloogi on mõnus jälgida. Kuid nagu ekraanil toimuvagi puhul – sügavale tegelase sisse me tegelikult ei jõua ning vaatamata mõnusale jutuvestmisstiilile jääb monoloogikillukestest meelde väga vähe.

Ta ei astu filmis toimuvaga otsesesse dialoogi, kuigi paistab seal toimunust teadlik olevat, ning ka tugevaid temaatilisi seoseid on raske luua. Võimalikke niidiotsi jagub see-eest hulganisti – ta räägib midagi armastusest ja midagi surmast, midagi tahtejõust ja ühiskonnast ja üksindusest, midagi inimsuhetest ja enesepildist, vahepeal teeb nalja ja vahepeal loeb midagi oma märkmikukesest. Saalis istudes on seosed toimuva vahel küll olemas, kuid nad on ebamäärased ja kaovad töömälu ülekirjutamisel peast üllatavalt kiiresti.

See segadus, mis kogu selle tekstihulga, temaatilise virvarri ja peidetud kujunditega mulle vaatajana peale langeb, annab aga hoogu teistlaadi mõttekäikudele, eelkõige teoreetilistele. Kahe meediumi kõrvutamine tuletab mõlema ainulisi omadusi aktiivselt meelde – film esitab midagi, mis toimub kuskil kaugel, kuigi me näeme seda päris lähedalt, teater on aga siinsamas, isegi kui näitleja näost sünnimärke kokku lugeda pole võimalik. Film on salvestatud, sündmused kunagi ära olnud, teater sünnib aga jälle uuesti. Tundub, et seda kõike "Õnnelike surnute aed" teab ja rõhutab. Ühtlasi toimib see erinevuste ja sarnasuste kompamine hea koolina autori jaoks, kes eeldatavasti tulevikus mõlema meediumiga kokku puutuma asub.

Lisaks pakub "Õnnelike surnute aed" vaatajale rikkalikku erinevate ideede ja küsimuste buketti, mis õige tuju ja häälestuse korral võimaldab tihti iseendal mõningaid asju selgemaks mõelda. Seda omadust ei tasu üldse alahinnata, sest võrreldes (liigagi) paljude teostega, mida vaadates lihtsalt igav hakkab ja ajurakud ühe koha peal ringe tegema asuvad, on siit võimalik igal hetkel jälle midagi leida. Kriipima jääb aga aimdus, et kõigi nende väikeste mõttekäikude kõrval on mulle püütud öelda ka midagi suurt, midagi tähtsat elu ja surma kohta – sellele rohkemale täpsemalt pihtasaamiseks aga kardetavasti ühest vaatamiskorrast ei piisa.