Südalinna Teater

Ott Karulin kuulub hetkel veel rahandusministeeriumi riigihalduse osakonna riigivalitsemise valdkonna juhina Vene Teatri nõukogusse. Muutuseid tulevase Südalinna Teatri töös on olnud Karulini sõnul näha juba mõnda aega. "Rohkem on pilk eesti lavastajate poole. Merle Karusoo on lavastanud, just tuli Elmo Nüganeni uus lavastus välja, tulemas on koostöö Piip ja Tuut tandemiga. Ka eesti materjalide poole vaadatakse rohkem. See on tõesti üks asi, et ta oleks kohtumispaik erineva taustaga kunstnikele ja miks mitte ka publiku liikmetele," rääkis Karulin.

Karulini sõnul pakuti teatrile välja vähemalt 55 erinevat uut nimevarianti. Südalinna Teater on tema sõnul õnnestunud nimevalik. "Ta on võib-olla selles mõttes hea neutraalne ja annab võimaluse seda fookust täpsustada, just läbi kunstiliste valikute," sõnas ta.

TÜVKA direktor

Sügisest asub Ott Karulin uuele ametikohale Viljandi kultuuriakadeemia direktorina. Karulin on doktorikraadiga teatriteadlane, teatrikriitik, olnud Sirbi peatoimetaja, juhtinud Eesti Teatri Agentuuri. Viljandi kultuuriakadeemias on ta olnud külalislektor alates 2013. aastast. Viimane aasta möödus tal aga rahandusministeeriumis, enne seda viis aastat riigikantseleis nõunikuna. Ometi teadis Karulin alati, et kultuurivaldkonnast eemaldumine oli vaid ajutine.

Kultuuriakadeemia direktori valimiste lõppvooru jõudsid ka kunagine akadeemia juht Anzori Barkalaja ja endine ERM-i direktor Kertu Saks. Komisjoni esimehe Anti Selarti sõnul paistis Karulin silma aga Viljandi kultuuriakadeemia toimimist puudutavate teadmiste ja akadeemiat ees ootavate valikute hea tajumise poolest.

"Ükskõik, kui hästi olukord mõnes piirkondlikus kolledžis on, siis küsimus, kas regionaalseid kolledžeid on vaja, tuleb jälle lauale. Kärpeolukorras ei piisa sellest, kui kõik on hästi, vaid asjad peavad olema suurepäraselt, et kellelgi ei tekiks kiusatuski hakata kärpekäega Viljandis või Narvas või mujal, kus on piirkondlikud kolledžid, lõksutama," sõnas Karulin.

Teine asi, millele Karulin kandideerides rõhus, oli suurema paindlikkuse loomine õppekavadesse. "Ma ei pea silmas seda, et sa saad töö kõrvalt teha seda, aga et sul on rohkem valikut teha nii-öelda rätsep-õppekava. See aga tähendab, et tuleb läbi rääkida ja akadeemia peab väga hästi teadma, milleks ta valmis on, et mis on need baasteadmised, ilma milleta lihtsalt ei saa ja kui palju seda paindlikkust saab lubada, kasvõi erialade vahel liikumiseks. Tegelikult seda tehakse ka praegu, aga võib-olla saab teha seda kuidagi süsteemsemalt," pakkus Karulin.

Just mängu- ja katsetamisruumi soovib Karulin rohkem õppekavade ülesehitusse sisse tuua. "Üks minu arvates Viljandi kultuuriakadeemia väärtusi on see, et seal tõepoolest õpivad koos nii-öelda lavapealsed, lavatagused ja laval toimuva vahendajad; ja mida rohkem nad omavahel kokku puutuvad erinevates ainetes, seda parem tuleb see nii-öelda võrgustik," sõnas ta.

​Kas Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide suund õigustab ennast?

Paar aastat tagasi muudeti Viljandi kultuuriakadeemias näitleja õppesuund etenduskunstide erialaks, kus on võimalik spetsialiseeruda kas näitlejaks või lavastajaks. "See muudatus tehti just sellest vaatest, et ta ei dubleeriks lavakunstikooli näitlejaharidust. Ma arvan, et ta ei tee seda ja mina praegu küll ei näe mingit põhjust, miks ta ei peaks ära mahtuma teatriväljale," sõnas Karulin.

"Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunsti erialalt võib-olla tingimata ei peagi tulema näitleja, kes läheb mõnda repertuaariteatrisse tööle. Me kasvatame noori kunstnikke, kellel on väga tugev autoripositsioon ja kes pigem on iseenda lavastajad ja leiavad omaenda tee. Seda, ma arvan, peaks jätkama," sõnas ta.

Karulin ei võtaks üleliia traagiliselt ka väiteid meedias, et toimub näitlejate ületootmine. "Üldiselt, kui vaadata, kes seda räägivad, siis kipuvad need olema need, kes kardavad enda rahastuse pärast. Ma arvan, et me mahume ilusti-kenasti siia kõik ära. Ja kui teha statistikat, siis erateatreid on loonud lavaka taustaga inimesed märksa rohkem kui Viljandi kultuuriakadeemia omad. Tegelikult seal on päris palju selliseid poolväiteid, mida ei tasu väga tõsiselt võtta."

Teatrite tehniliste töötajate pealekasv tuleb aga suuremas osas just puhtalt Viljandist. Arvestades etenduste mahu pidevat kasvu, on nõudlus tehnilise poole järgi suur. "Mulle tundub, et meil äkki nüüd on õnnestunud ikkagi jõuda sinnamaani, et me enam-vähem suudame nii palju teha. Tõsi on muidugi see, et olles ka ise õppejõud, siis juhtub üsna sageli, et tehniliste erialade tudengid lähevad juba seal teisel-kolmandal kursusel tööle ära. See viib meid sellesama paindlikkuse juurde. Ei tahaks väga kätt ette panna noorele, kellel on võimalus juba kooli ajal ikkagi teha erialast tööd. Samas tegelikult ikkagi mõistlik oleks, kui nad lõpetaksid selle nelja aastaga ära, et see ei jääks vinduma," rääkis Karulin.

"Lavastuste tehniline tase on ju järjest keerulisem ja keerulisem, seal ongi vaja järjest rohkem ja rohkem neid inimesi. Õpe peab olema mitte ainult kaasas nõudmistega, vaid olema natuke ees, et sul tulevad uued noored peale, kes oskavad pakkuda juba midagi, mida võib-olla lavastaja veel ei oskagi küsida tema käest," märkis ta lisaks.

Viimaks peab Karulin oluliseks, et Viljandi kultuuriakadeemia oleks lisaks kõrgetasemelisele meistriõppele ka akadeemiliselt silmapaistvam.

"Pärandtehnoloogias on päris palju juba ka akadeemilist rahvusvahelist koostööd. Ave Matsini eestvedamisel tehtavad asjad on isegi mõnes mõttes eeskujuks teistele erialadele. Kasvõi etenduskunstides on külalisõppejõudude puhul kohe-kohe kaks doktoritööd kaitsmiseni jõudmas," rääkis Karulin.

"Ma olen hästi pragmaatilise lähenemisega, et lepime kokku, mis need kaks-kolm-neli valdkonda on, kus meil päriselt on ambitsioon olla akadeemiliselt nähtav. Siis minu asi direktorina on luua see keskkond ja see struktuur, et seda saaks teha," lisas ta.