Telemaastikul on HBO kahtlemata gigant, mille vastu astumiseks peab ka globaalmammut Netflix hambad ristis pingutama ning nahast välja pugema. Alustame kasvõi "Sopranode" ja "Troonide mänguga" ning lõpetame "Valge lootose" ja "Pärijatega": nende ja veel kümnete teiste sarjade popkultuurilist löögirusikat pole võimalik kahtluse alla seada. Kuid neid sarju oleme juba pikemat aega ju Eestis näha saanud? Milleks meile siis enam HBO Max?

Siin lähebki küsimus üsna segaseks. Vähemalt paberil peaks erisus olema väga lihtne: kui HBO on alates 1960. aastatest eksisteerinud lineaartelevisiooniprogramm, siis HBO Max on vastupidi väga noor voogedastusplatvorm, mõni kuu pärast meie Jupiteri loodud keskkond, mis ühendab endas nii emafirma Warneri kataloogi, HBO sarjavalikut kui ka spetsiaalselt selle platvormi jaoks loodud sisu.

Reaalsuses on aga laias laastus sama sisu juba pikemat aega Eestis kättesaadav, täpsemalt vahendas nii HBO kui ka enamik HBO Maxi originaalmaterjali kodumaistele tarbijatele telekomettevõte Telia. Ja pakub endiselt, uuest platvormist sõltumata, kuigi lähiajal liidetakse keskkond ka nende süsteemiga. Tõsi, nüüd läheb konkurents vabaks, enam ei ole jäme ots ainult ühe ettevõtte käes, sarjahuvilise tarbija jaoks aga ei muutu suurt midagi.

See ei ole just parim madalstart, millelt ühe Ameerika olulisema voogedastusplatvormiga uuele turule siseneda. Ehk siis erinevalt näiteks mõni aeg tagasi Eestisse jõudnud Disney Plusist või Apple TV+'ist, mis avasid tõesti ukse täiesti uude audiovisuaalsesse maailma, üritatakse nüüd meie tarbijatele öelda: võtke endale HBO Max, teil on seda vaja. Soovitan aga üheksa korda mõõta ja pärast seda pigem üldse mitte lõigata, kuna suuremat väärtust teile sealt vastu ei vaata.

Küsimus ei ole siinkohal mitte tingimata selles, et HBO Max ise oleks kehv platvorm, üldse mitte, rohkem tuleb mängu nii Eesti kui ka paljude teiste väikeriikide leviõiguste mosaiik, mis paneb tugeva põntsu sedalaadi keskkondade mitmekesisusele. Sarnane probleem vaevab juba aastaid Eestis kättesaadavaid Amazon Prime'i ning ka autorikinole fokusseeritud Mubit, millest me räägime, tegelikult on ka Netflixi valik aasta-aastalt üha kehvemaks jäänud, kui teid just ei huvita kümnendajärguline India filmitoodang.

Amazon Prime koondab võrdluseks Suurbritannias tervet plejaadi erinevaid platvorme ja annab ligipääsu rikkalikule ajaloolisele ning värskele filmipärandile, Eestis leiab filminohik sealt ehk aeg-ajalt midagi huvitavat, kui uued sarjad välja arvata, siis pikemalt sinna pidama jääda pole paraku põhjust. Mubi puhul piisab vaid sellest, et piiluda üle lahe Soome poole ja näeme, kuidas meile pakutava suuresti vähetuntud maailmakino kõrvale sigineb ka tõelist autorifilmi klassikat nii siit- kui sealtpoolt ookeani.

Aga mida siis HBO Maxis näha saab? Kujutan juba ette, kuidas nad ise uhkusega rinna kummi ajavad ja ütlevad, et aga meil on ju "Sõbrad"! Võta kätte ja vaata kodus ära värske "Minecrafti film"! Terve "Harry Potteri" ja "Sõrmuste isanda" valik on üleval! "Düün" ka! Vabandust, aga haigutasin selle peale nii suure suuga, et lõualuud hakkasid valutama. Kui kaua sa sellise kaasaegsete superkassahittide valikuga klienti enda küljes hoiad? Kuu aega? Kaks kuud? Pärast seda hakkavad kukalt kratsima ilmselt ka need vaatajad, kellele meeldib oma lemmikfilme kümneid kordi üle vaadata.

Kiire ja põgus sirvimine näitas, et USA-s leiab HBO Maxist ka näiteks Michael Curtize legendaarse "Casablanca", Jim Jarmuschi suurepärase "Ghost Dogi" ning ka Brady Corbet' auhinnatud "Brutalisti". Need on juhuslikud näited, aga ilmestavad hästi seda, mis probleem vaevab tegelikult enamikku voogedastusplatvorme siin kauges maanurgas. Meile pakutakse justkui hästi suurt ja kirevat valikut, aga kui te välkuvatest avakuvadest kaugemale kerite, siis mõistate kiiresti, et saate vaid jäämäe veepealse osa, aga niivõrd-kuivõrd legaalselt jääb enamik sellest vee alla jäävast pärandist kättesaamatuks.

Seega kui ühelt poolt võib juubeldada, et Eestis on nööpnõelana veel ühe Ameerika suurettevõtte kanal maailmakaardile pistetud, siis teisest küljest loodetakse raha meie kukrust ikka pisut liiga lihtsa vaevaga välja meelitada. Loodan väga, et mõne järjekordse platvormi asemel, mille eest peame taas kümmekond eurot igakuiselt ära andma, hakkavad lähiaastatel ka nende juba olemasolevate keskkondade valikud just filmipärandi osas rikkalikumaks muutuma. Kui seda ei juhtu, siis varsti unustavad uued põlvkonnad üldse ära, et filme tehti tegelikult ka enne 21. sajandit...