Eksistentsiaalne põnevik ja komöödia – selliselt võiks stiililiselt lahterdada Ott Aardami uue juulis Saaremaal Rahtlas etendunud näidendi "Dora Mia. Kellele kuuluvad unenäod".

Eksistentsiaalne on lugu selles mõttes, et võetakse üles meie praegusaegset olemasolemist puudutavaid suuremat sorti küsimusi – kuivõrd on võimalik alternatiivne eluviis kaasaegses süsteemis või kas laseme end matta üha agressiivsemalt pealetungiva, kuid samas ahvatleva tehnoloogia laviini alla.

Põnevik põhjusel, et loosse on põimitud krimisugemetega sfääre, milleks osutub antud juhul lapserööv. Lõpuks vaadatakse seda kõike läbi mahlaka suunurki ülespoole vedava huumoriprisma. Kõik kolm sammast on loos omavahel tihedalt läbipõimunud ja moodustavad Maria Petersoni lavastatuna sujuva terviku, kus on põnevuslikku närvikõdi, inimese eksistentsi süvakihtide avamist kui ka vaimukat nalja. Igati tore on see, et meie praegust eksistentsi puudutavate põletavate küsimuste peale ei viibutata sõrme ega loeta epistlit, kuidas asjad peavad käima. See jätab vaatajale rohkelt ruumi kaasa- ja järelemõtlemiseks.

Väikest vimkat kohtab juba enne päris lavaloo peale hakkamist teemasse, kui vaatajate ette astunud muhesaarlase olemisega meesterahva suust kõlab õige pragmaatilist laadi küsimus: "Kas kellelgi on plaanis täna õhtul viimasele praamile jõuda?" Tundub, et ega ta õigupoolest publikult vastust ootagi, vaid annab selle koheselt ise, et tegelikult pole seni mitte keegi viimasele praamile jõudnud. Seda väikest vinjetti võiks siinkohal tõlgendada kui vihjet sellele, et "pääsemise" lootust pole ja parem oleks aeg maha võtta ning etendus kibelemata lõpuni vaadata.

Ehk polegi see tänapäeva inimese tüüpilise elukorralduse juures alati nii lihtne – elame tihedalt täistuubitud kalendrielu ja "kiirustame pidevalt viimase praami peale", et jumala pärast mitte ajast maha või millestki ilma jääda ja toidame oma pidevast infoihast tõmblevat ahviaju skrollimise virvenduse käes. Ent etendus kutsub meid tegema midagi muud – paigale jääma ja elu-olu teise pilguga vaatama või nagu mainimiseks võeti: "kui oled rattas sees, ei saa sa aru, mis rattas parasjagu sõidad." Et aru saada, tuleb maha tulla.

Nagu mainitud, on lavastuse fookuses küsimus, mis juhtub siis, kui püüame elada teiselpool kehtiva süsteemi reegleid? Kaldume oma halle ajurakke liigse mõtlemisega mitte koormama ja mitte mõtisklema teistsuguste eluvõimalikkuste teemal, kuigi oleme olemasolevaga sageli rahulolematud, mugandume ja läheme vooluga kaasa, sest nii parasjagu tehakse ja peetakse õigeks.

Lavastuses on meie eest õnneks mõtlema pandud abielupaar, kes on enda elu koos kahe lapsega sisse seadnud sedavõrd metsikus paigas, et lähim autoga läbitav tee jääb tervelt 30 kilomeetri kaugusesse. Nagu hiljem selgub, oli maailma eest põgenemise taga lapseröövist tekkinud hirm ja sellega seoses tärganud soov elada turvalisemas keskkonnas. Paarikese, keda kehastavad Ott Aardam ja Laura Peterson Aardam, elu tavainimese jaoks äärmuslikes tingimustes kajastab terve esimene vaatus – olemuselt kodune duett-duell, kus tulevad ilmsiks tsivilisatsioonivaba interneti ja elektrita eluviisi poolt- ja vastuargumendid. Ikka nii, et mees on poolt ja naine, kes igatseb uut punast kleiti ja kinofilmi vaatamist, vastu. Siinkohal õhkub elupartneritest näitlejate mängust head üksteise tundmist ja argiselt tuttavlikku vahel ehk liigagi koduselt mõjuvat hõngu.

Ent ahvatlustega täidetud tsivilisatsioonivankri kõmin jõuab järgi ka pärapõrgusse kui mehe endine töökaaslane, keda munaostjaks kutsutakse, ootamatult paari kuuriuksele koputab. Kutsumata saatanlikul külalisel on kaasas kiusatuslik kott pea miljoni suuruse rahasummaga ja suurejooneline idee metsade vahel bisnessi püstipanemiseks. Viimase käigus hakataks tootma tervendavaid unenägusid genereerivaid peavõrusid. Edasi kisub lugu kätte krimkaks – välja võetakse püss ja munaostja mähitakse karistuseks köitesse. Keerdkäikepidi selgub lõpuks, et just munaostja oli paarikese tütre Mia röövi taga, milles hobuse nimi Dora sai võtmesõnaks. Muuseas hobune Dora, stoilise rahuga tegevuses osalev uhke loom, on ise elusuuruses laval kohal.

Siinkohal ei tahaks lausumata jätta kiidusõnu Indrek Sammuli suurepärase osatäitmise kohta. Tema mängu täpsus ja nüansirikkus avas sujuva kergusega lavastuse sõlmkohti ja joonistas osavalt välja kavala ja keskpärase mõistusega "tehnoloogiarebase" tegelaskuju, kes eluga kaasaskäiva inimesena ei pelga oma eesmärkide teenimiseks kasutada ühtegi vahendit, kaasaarvatud manipuleerimine, pettused ja lapserööv.

Kas peaksime oma elu täitma töörügamise või nautlemisega – see on järgmine küsimus, mille Aardam oma näidendis arutleda võtab. Oodatud ühest vastust aga ette ei söödeta. Kuuldavale tuuakse nii mõte sellest, et "jumala loodud maailmas ei tohi käed rüpes istuda" ja "inimene tunneb ennast elus siis, kui ta pingutab" kui ka selle kohta, et elu mõte ei ole võimalikult keerulistes tingimustes hakkama saada, vaid pigem istuda isesõitvasse autosse ja skrollida mugavalt selle istmel telefonis.

Tegelikult võiks mõelda, et kaasaegne süsteem vajutab osavalt mõlemat pedaali – raba üha rohkem ja rohkem tööd, siis saad osta ja nautida paremat ja kallimat konjakit, reisida üha kaugematesse maadesse ja soetada viimase mudeli IPhone'i. Samas ei kipu me telefonimärkmikus naudinguteks tunnikesi planeerides mõtlema selle üle, kas hingerõõmuks kavandatud tegevus on minu jaoks üldse too päris asi. Kas me üldse teame, mida päriselt vajame või jookseme lihtsalt võidu aja, iseenda ja teistega? Või kas meil on siinkohal üldse valikuid?

Lavastuses leidub aga päris asju küll. Üheks selliseks oli ilmselgelt Andri Luubi poolt teoks tehtud kujundus, mis oma eheduses kujutas kuuri koos kõige selle juurde kuuluvaga – lõhna, rämpsu, vanade esemete ning nostalgiat ja tuttavlikkust kandvate emotsioonidega. Täitsa päris oli lisaks see, et etenduses ei kõlanud muusikat, mis lool ilma segajateta voolata laskis. Huvitaval kombel mõjus helilärmi puudumine sedavõrd loomulikult, et sellekohased mõtted tulid pähe alles mõni päev hiljem.

Päris naudingute alla kuulus muuhulgas ka vaheajal kohvikus kogetud haugisupp, sest tegemist oli ollusega, milles ei ujunud millimeetrise täpsusega väljamõõdetud eurokalakuubikud ega eksootilised juurviljad ja peenikesed vürtsid, vaid maitsta sai kalamudru koos ehtsate juurviljadega.

Tehnoloogia arenguga seoses tõstatub küsimus kontrollist. Kas praegune progressihulluses rabelemine aitab meil saavutada paremat kontrolli elu üle ja nagu lausub tuntud elu ideaaliks peetav heaolu mantra - teha meid aina õnnelikumaks.

Siinkohal suunduvad mõtted sellele, kuidas me üha suurenevas sisemise turvatunde puuduses ja hirmus aina rohkem heaolu järele jooksmise lõa otsas olles ennast tehnoloogiale ära anname, elades samal ajal illusioonis, et oleme olukorra peremehed. Muidugi, praeguses väljalülitamise maailmas on pettekujutlus kontrollist kerge tekkima, sest saame arvuti, telefoni ja AI-ga sarnaselt välja lülitada kõik meid häiriva, kaasaarvatud meelehärmi valmistanud inimesed. Ja siis kujutleda, et saame süüdimatult uhkes üksinduses ringi tatsuda lõputu heaolu roosas ja õndsas seebimullis. Aga kas see on lahendus? Kuhu asetuvad sellel pildil tõelise rahulolu allikad ehk inimlik lähedus, koostegemine ja hoolimine?

Ja mis saab siis, kui anname ära kontrolli oma kõige intiimsema ja privaatsema osa – unenägude üle. Paneme pähe võru ja voilà - meile genereeritakse just sobilikud unenäod?

"Kas tahame elada maailmas kus pole unenägusid, armastust ja imesid?" küsitakse lavaloos. Vaevalt.

Õnneks pakutakse välja ka lahendus - otsad on meie käes, istume sadulasse ja ratsutame. Kuid millises suunas, see valik on siinkohal igaühe enda teha.