Ei mingit kahtlust: pea 130 aastat tagasi kirjutatud "Kippari unerohi" mõjub ka tänapäeval kõnekalt. Nii nagu tollal, otsitakse praegugi õnne rahast ja muudest meelemürkidest. Jätame siinkohal lahkamata, kas raha teeb õnnelikuks (õnnelikkus on üsna suhteline mõiste!) või kas loo tegelaste valitud teerada on õige. Proovigem hoopis tegelaskujusid mõista, mis on üsna keeruline ülesanne – seda nii jutustuse kui lavastuse puhul.

Lavastaja antud intervjuud kuulates hakkas kõrva, et lavastusega on soovitud 130 aasta tagune Eduard Vilde jutustus kaasaja inimesele lähemale tuua. See tähendab, et uuslavastus kätkeb endas kirjandusklassika tänapäevast tõlgendust. Laval jutustatakse küll Vilde lugu, ent samas võimendatakse komponente, mis jutustuses nii selgelt esile ei tulnud. 

Kui Eduard Vilde tekstis on tegelaskujude eksistentsiaalset kriisi õhkõrnalt tunda, siis Elar Vahteri lavastuses on äng algusest peale õhus. Purtse kindluse saalis tekib esimestest hetkedest tume atmosfäär, mis mõjub enda sünguses jõuliselt. Seda atmosfääri aitab meisterlikult luua Rommi Ruttase intensiivne, veidi ebamaine, julgetes toonides valguskujundus. Närve kõditab ka kunstnikutöö, Purtse kindluse saali on loodud parve meenutav lava, millel tegelased justkui merehädaliste kombel elumerd seilavad. Tegelaskujud paistavad laval armetutena, nad tahavad elult parimat, aga läheb nii nagu alati – mitte kuidagi. 

Toatüdruku Maarja arvates leiab ta õnne Maidu-nimelise noormehega, neiu on valmis kõigeks, et meest endale saada. Ta ei hoidu isegi ebamoraalsetest tegudest. Mait omakorda ei paista naise armastusele vastavat. Näib, et noormees ei ole enda jaoks eksistentsiaalsetele küsimustele vastused saanud. Mait ei suuda maailmas oma kohta leida, tema olek on sihitu ja segaduses. Vana kipparihärra, kelle juures Maarja leiba teenib, ei oska neiule armastust avaldada ja sestap kaldub tahtmise saamiseks õrritama, manipuleerima. Ka toatüdruk Leenu vaevleb armuvalus ning ei tea oma tunnetega midagi peale hakata. Mis sa ikka teed, kui kipparihärra hoopis Maarjale minna tahab!  

Purtse kindluses tekib tunne, otsekui oleks sattunud veidrasse tsirkusesse väeteid ja meeleheitlikke inimloomi kaema, kellel teatud hetkel eluteatrist villand saab. Eks valu ja frustratsioon tegelastes aina koguneb, kuni lõpuks leiab väljundi emotsionaalses plahvatuses. Üks tegelane karjub korraks vaatajatele: "Kas te pole raha eest juba küllalt saanud? Minge minema!" Neljanda seina lõhkumine käivitab saali, rahvas muheleb. Naer on sel hetkel vabastav, kuna lavastuse üldine toon on suhteliselt tõsine. 

Kas aga "Kippari unerohu" tegelaskujudele kaasa elada saab, on iseküsimus. Teater Epiloogi uuslavastuse maailm on väga salapärane. Lava kohal rippuvaid kette käib kriuksatamas müstiline Ankrumees, kes võib tähistada surma või mütoloogilist olendit. Lavamaailm on ebamaine, merega seotud metafooride ja laulude rohke. Sellegipoolest ma ei tajunud, et Vilde tekst selle müstilise lavamaailma kaudu selgines. Lavastuse tegelased jäävad justkui psühholoogiliselt lõpuni avamata ning seetõttu ei teki ka nende vastu erilist empaatiat.   

Simo Andre Kadastu mängib Maidu elus ekslemise arusaadavalt välja, Kadastu näitab tegelast seiklushimulise, melujanulise noormehena, kes hea meelega merel viibib. Samas jääb ebaselgeks, miks Mait Maarjale armulubadusi annab. Kas mees lubab arusaamata, mida tema lubadus tegelikult tähendab? Armastab ta neiut või hoopis tema omanäolist, omajagu võluvat olemust? Kas Mait kardab pühenduda? Tundub, et mehes toimub lavastuse jooksul sisemine võitlus, seda võitlust väljendavad ka Maidu närvilised monoloogid, milles ta pole veendunud, kas peaks Maarjale antud sõna pidama või ei. Mis noormehes dilemmat tekitab, seda teab vast ainult Mait ise. Isiklikult jäin selle dilemma mõtestamisega hätta nagu merehädaline kuiva maa otsimisega. 

Sulev Tepparti kehastatud Kippari olek on joviaalne ja näoilmed kelmikad. Teppart toob lavastusse annus irooniat ja tema roll on nüansirikas. Näitleja mängitud Kippar ei ole niivõrd füüsiliselt haige kui uimastisõltlane, kes alatasa laksu soovib. On arusaadav, et mees otsib kangesti lähedust, ent seda pole nii lihtne saavutada – kes narkosõltuvuses vanainimest ikka tahab? Vilde tekstis oli aga Kippar inimlikum, Tepparti Kippar jäi enda manipuleerimises, teise inimese ängile õli tulle valades tiba ebameeldivaks. 

Väga positiivselt üllatas aga Kristin Prits, kelle Maarjas leidus edevust, hullumeelsust, rahaahnust ning depressiivsust – kaasahaarav roll, kuid lõpuni mõistmatu tegelane. Kui proovida Maarjat kirjeldada, siis ta on üks selliseid inimesi, kes on väga intrigeeriva natuuriga. Ta on silmapaistev, ent ometi talle ligi ei pääse, naine peidab end justkui saladuse loori taha. Jah, müstiliseks jääb kogu Purtse kindluse saalis toimuv.  

Teater Epiloogi esimene pääsuke on nauditav vaatamine, ent jäin võib-olla enamat soovima. Ühest küljest on tohutult vägev, et Ida-Virumaal tehakse teatrit, Purtse kindluses on rohkesti potentsiaali ning seal võiks rohkemgi etendusi toimuda. "Kippari unerohi" on kõnekas tekst, muusika ja valguskujundus jäävad meeltesse ning näitlejaidki on sümpaatsed. Teisest küljest nähtud meeleheitlike inimloomade tsirkus lõpuni endasse ei haaranud.