Augusti keskpaik on käes. Kuigi uudiseid on ikka veel keskmisest vähem ja kohati tundub, et kõik venib, on sügise, kiirete aegade keerised hakanud meid tasapisi, ent vääramatu jõuga enda poole kiskuma. Seda on selgesti tunda: juba mõeldakse kooliasjade ostmisest (kas triiksärk kannatab veel ühe sügise, kas kekatossud ikka kõlbavad, kuidas on lood pliiatsite ja sirkliga?), tähtajad on hakanud ennast meelde tuletama, hommikuti on kaste maas.

Kui on tunne, et tahaks oravarattale astumist veel pisut edasi lükata või sellele üleüldse mõtlemata olla, siis õige natukeseks aitab augusti-olemist pikendada lugemine (mis aitab üleüldse väga paljude hädade vastu). 

Prantsuse kirjaniku Christian Bobini "Kõigealam" võiks ses raskes olukorras toimida kui võlurohi. Bobin on aeglane ja napp, ta ei lähe aja nõudmistega kaasa. Keskendub olulisele: südame-, vaimu-, hingeasjadele. Käib sõnaga ümber nii, et kiiresti lugeda pole võimalik, kuigi tema proosa (mida võiks mu meelest sama hästi nimetada luuleks) on lühike ja selge. Ta on oma raamatutes teinud midagi samasugust, nagu Arvo Pärt muusikas: otsinud Kõigekõrgemat ja püüdnud seda teha minimaalseid vahendeid kasutades, ebaolulist välja rehitsedes ja sõeludes. 

Eesti keeles on Bobinilt seni ilmunud üksainus teos, Merike Riivese tõlgitud "Kõigealam", romaan pühast Franciscusest. Suurepärane teos suurepärases tõlkes! Sadakond lehekülge puhast ilu ja sügavat mõtet. Autor ei ürita kinni hoida faktidest (mida leiab Assisi Franciscuse elu kohta nagunii üsna vähe), vaid tegeleb pigem selle kummalise pühaku elu murdepunktide tunnetamise ja mõtestamisega.

Lühikesest raamatust leiab tohutus koguses huvitavat ja ilusat, mõnikord ka üllatavat, võib-olla isegi rabavat. Mõtteid, mida ei oskaks esmapilgul seostada kristliku kirjanikuga, vaid mida ootaks pigem mõne woke-autori lehekülgedelt. Ja ka niisugust, mille lugemine mõjuks tervistavalt igaühele, kõige rohkem aga vast neile, kes näivad arvavat, et nende käes on hoiul Tõde. 

Kaks näidet:

"Kuid alguses sarnanevad hull ja pühak teineteisega nagu kaksikvennad. Alguses räägivad mõlemad tõtt. Alguses valdab nii hullu kui ka pühakut ühesugune arutu tuhin tõtt öelda. Alles hiljem läheb asi viltu. Hull on see, kes tõtt kuulutades paneb selle enda arvele, pöörab enda kasuks. Pühak on see, kes tõtt kuulutades osutab kohe selle õigele omanikule, nii nagu me lisame kirjaümbrikule puuduva aadressi. Ma räägin tõtt, järelikult ma polegi hull, ütleb hull. Ma räägin tõtt, aga tõde ei peitu minus, ütleb pühak." 

"Naised ei ole Jumal. Nad ei ole päris üleni Jumal. Kuid neil ei puudu palju, et seda olla. Neil jääb sellest puudu palju vähem kui meestel."

Nüüd sai lühikesest raamatust päris pikk jutt. Lõpetuseks veel: Christian Bobin ei kirjuta kahjuks enam ridagi, ta lahkus siitilmast 2022. aasta novembris. Aga eesti lugejale on võimalik tema loomingut kätte tuua küll ja loodetavasti seda ka tehakse.