Elm on nõus, et hea lavastaja sureb näitlejatöös. "Või vähemalt mina rõõmuga suren näitleja töös ära. Näitleja on ikkagi see, kes läheb lavale. Minu eesmärk on igal korral prooviprotsessis jõuda sinna punkti, et igal näitlejal tekib selle materjaliga, mida me teeme, võimalikult isiklik suhe. Et ta tahab isiklikel põhjustel seda mängima minna. Ja mis iganes ülesanded mina või meie koos talle välja mõtleme, mida ta peaks laval lahendama – nende ülesannete vajalikkus oleks tema jaoks nii ainuloogiline, et ta ei peaks mõtlema, kas see on õige või vale, kas peaks midagi muutma või hoopis midagi muud välja mõtlema," selgitas Elm.

"Mina tahaksin kahe, mõnikord kolme kuu jooksul jõuda sinna, et saan täielikult usaldada näitlejat ja tema saab usaldada mind. Et ma ei pea etendust kullipilgul jälgima. Jah, mulle meeldib küll ära surra näitlejas," lisas ta.

Vahel käib Elm oma Tallinnas toimuvaid lavastusi ise ka pärast esietendusi vaatamas, aga üleliia lavastaja seda ei naudi. "Mul tekib seal saalis publiku keskel istudes üleliigne ülemõtlemise seisund. Igasugune paus, mis mulle muidu väga meeldib, tundub siis liiga pikk. Igasugune haigutus või ohe näib viitavat, et tegemist on totaalselt igava lavastusega. Ma tean, mis mõtted mul seal pähe tulevad, ja need ei ole ei tervislikud ega õigustatud, ei põhine mingitel päris faktidel. Seetõttu ma liiga palju ei otsi võimalust oma tükke vaadata," tõdes ta.

Elm nentis, et kaasaegse elu ja tarbitava sisu tempo on hakanud mõjutama nii teda kui ka teatriprotsessi. "Igapäevaelus tajun, et minu tähelepanu pikkus on lõhenemas, ja see on hirmutav. Vahel pean ennast sundima vaatama, ükskõik kui huvitav see konkreetne asi ka ei oleks. Kindlasti ei ole ma ainus ja kindlasti ei ole see ainult noorte n-ö pandeemia," leidis Elm.

Prooviprotsessi pole Elm veel näiteks näitlejatelt sellist tagasisidet saanud, et mingi asi võtaks liiga kaua aega. "Õnneks veel mitte. Aga tahes-tahtmata see küsimus käib läbi: kui kaua ma saan eeldada, et publik on minuga kaasas? Kui palju ma saan publikut usaldada? Paus kahe tegelase dialoogis on väga õigel kohal ja väga vajalik, aga samas pakume me lisaks loodetavasti sügavale kunstile ka meelelahutust. Nii et see dilemma tuleb ikka pähe," märkis lavastaja.

Publiku reaktsioonid laseb Elm peast läbi, aga nende nimel ei lavasta. "Ma arvan, et iga lavastaja ja igasugune kunstnik, kes midagi loob, võiks ju endast läbi lasta, kuidas seda teost vastu võetakse. Sest muidu ma teeksin neid lavastusi ju sahtlisse või mängiksin üksinda kodus. Aga ma ju eeldan, et seda tullakse vaatama. Minu eesmärk on, et see, mis mind põletab, võiks jõuda ka publikuni," sõnas ta.

"Miks see materjal üldse mulle pihku sattus? Miks ma tahan sellele loomisele nii palju aega kulutada? Selleks, et see jõuaks publikuni. Ma pean mõtlema läbi need strateegiad, kuidas see kõige puhtamalt nendeni jõuab. Aga midagi ümber tegema ainult selleks, et keegi naeraks – siiamaani ma veel libastunud ei ole," lisas ta.