Autor kirjeldab tundmusi ja värelusi siin ja sealpool Atlandi ookeani. Ärevus väljendub kõikjal omal moel, see säriseb sügaval närvide niidistikus. Rännak suubub aegajalt kunagise kodupaiga sumedusse ja valgust pakub ka muusika, mis on üks neist asjadest, millest saab pilguga läbi sirutuda, sõrme läbi torgata, hingeõhu läbi puhuda, üks neist õrnadest asjadest, mis usku hoiavad.

""Elektro" on omamoodi päevik, mille pidamist alustasin veebruaris 2022, tundsin vajadust järsult muutunud pingeväljas ennast kuidagi koondada, julgustada, uurida," ütles Algus.

Martin Algus on eesti kultuuripildis tuntud mitmekülgse loojana. Tema proosadebüüt "Midagi tõelist" (2018) võitis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ja Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. 2020. aastal ilmus Alguse jutukogu "Tagamaa" ning 2021. aastal luulekogu "Paranemine". "Elektro" on autori teine luulekogu.

Raamatu on toimetanud Helena Läks ning kujundanud Triinu Kööba ja Einike Soosaar.

KATKENDID RAAMATUST

***

tahame karjuda laulda naerda ropendada tuld pursata nutta tantsida

küüntega kriipida jalgadega vehkida tahame käsi väänata ja rusikad

näo ees läbi suitseva märtsi tormata

hetke  pärast tahan kõik unustada ja sumada sillerdavasse vette

tahan kaduda merepõhja kummaliste viljade ja laugete

düünide vahele

see vesi kõlbab hingata

roheline vihkudena sädelev valgus

sina kaod sabaga vehkides punakollaste korallide taha

mina põikan pisikesi mullikesi ahmides ümber

tundmatu taime nõtke varre

***

aga võib-olla jumal valdabki vaid pudikeelt ja meie oleme nagu

ise arenema hakanud tehisaru millalgi juba ammu tuhatnelja enda

looja eest minema kapanud ning ei tema nupp meid küll enam

noki see ürgmõmin mida jumal veel mõistis on meil keerukaks

grammatikaks arendatud ja kahju küll kui jumal ei saa lugeda meie

raamatuid ja seadusi aga võib-olla ta naerab Tomi ja Jerry peale

ja kuulab pastorite manitsusi ja tabab seal vahel enda nime

vilksamas ja püüab ehk mõista millest jutt käib

***

sa ei saa magada

ja minagi magan heitlikult

vahetame ruume õhutame päid

tahame sõita Rooma või Lissaboni

tahan kunagi Madeiral pisikese plaadipoe avada

sellest saab minu pensionisammas rohelise mäe tipus kus

sillerdavad pilved ja kotkaste külmapisarad

tahan lumivalgel väljakul süsimusta kohvi juua

tahan sinuga joosta unenäos mis meenutab

leegitsevat moonipõldu täiskuu valgel

tahan näha seda unenägu liivasel künkal ookeani serval

või tumedal kaljul keset uinuvaid mände

ja kusagil all sätendab järv hingama

tõusnud kalade soomustest

see võis olla hoopis Stockholmi kõrval

ühel metsistunud graniidirahnul

või rattaretkel mõnes teises unenäos

kohe peale keskkooli kui maailm algas jälle otsast

uute rahatähtede ja välismaa šokolaadiga

ainult inimesed olid ikka needsamad

surnud tähtedest ja kulunud trikotaažist vormitud

***

tean nüüd paremini mis on kadumine

olen õppinud märkama aja petlikku geomeetriat

kaldun endas nokitsema

kaldun taanduma naha ja tuksete taha

leian mälustki ühtteist huvitavat

koltunud värvides õhku

läbipaistvaid õitsenguid

kunagisi kohtumisi mis on iseomaseks

lõhnaks muutunud

avastan selles aeglaselt kinni vajuvas kaevanduses

kihte mida isegi mälu pole näinud

kohtumatusi

puudutamatusi

ütlemata jäämisi

***

sinise laotuse taga kaardub kosmose tume kuusik

seal on rahu ja üks kiir mis hoiab taevast tasakaalus

sädeleva nõelasilma otsas

lained kahisevad lõputut litaaniat pehmelt sähvivas magentas

kes meid ootab

mis meist saab

olles iga väreluse tuhandik ja korraga üks voog

***

nad tulistasid nad laulsid nad tõmbasid üles lipud

nad tagusid rauda nad langetasid puid ja puurisid mägesid

nad tapsid Lincolni Kennedy ja King-Kongi

mis selle keskuse nimi on?

Rockefeller? ei

sa hakkad naerma läbi Nairobi trummide

anahata südame kõrval lülisammastes?

tehke Ameerika veelgi suuremaks kui tahate

meile on seda niigi parasjagu

meie võime veeta terve pühapäeva jälgides laulusääske

vee peal tantsimas võime laulda koos sääsega

särk kleepub

sireen kajab

indiaanlasi pole