Kolme-aastaselt Siimustisse kolinud ja sealt alles keskkooli ajal lahkunud kirjanik sõnas, et Siimusti andis talle tunnetuse ja arusaama inimesest ja loodusest. Seal olevat ta sisse hinganud metsa kohinat ja linnulaulu ning jälginud sealseid inimesi. Robin Hoodist inspireerituna mängis ta lapsepõlves tihti terve päeva paljajalu metsas.

"Ma olen lugusid rääkinud mingis vormis umbes nii kaua, kuni ma ennast mäletan,'' rääkis Algus. Lasteaias huvitas kõiki, mis sai eelmisel õhtul telekas olnud multifilmides edasi. See, kes mõtles välja ja pajatas lasteaiakaaslastele neid multifilmide jätke, oli Martin Algus. Lugude jutustamise tung on ta sees olnud sünnist saati ning neid lugusid kuulavate sõprade säravad silmad andsid talle kindlasti innustust, et sellega edasi tegeleda.

Tiitleid ja ameteid mehe nime ette võiks panna lõputult – stsenarist, näitekirjanik, dramaturg, prosaist, luuletaja, tõlkija, näitleja ja nii edasi. Pärast keskkooli läks ta teatrikooli ja töötas seejärel seitse aastat Ugala näitlejana. Kirjutamine hakkas teda aga aina enam tõmbama.

Koolis oli tal raske kirjandeid kirjutada, sest talle oli kombeks teemast kõrvale kalduda. See-eest pani ta oma vihikutesse kirja novelle ja lugusid. Teatris töötades hakkas ta teatrile ingliskeelset repertuaari otsima ja seeläbi jõudis ta tõlkimiseni ning lõpuks näidendite kirjutamiseni. Tagasi proosa juurde jõudis ta romaaniga ''Midagi tõelist'', mille ta algul ka näidendina kirjutas.

Lapsepõlves innustas teda lugema Eno Raua ''Naksitrallid''. Nooruspõlves olid tema inspiratsiooniks Jules Verne, James Fenimore Cooper ja kriminaalromaanid. "Pärast Salingeri "Kuristik Rukkis'' lugemist tundsin järsku, kuidas minuga toimus mingisugune muutus, ma sain aru, et see on midagi sellist, mis mind kõnetab. See oli õigel hetkel õige raamat. See, kuidas see raamat kirjutatud oli, oli minu jaoks põrutav,'' rääkis kirjanik.

"Orgaanilise dialoogi kirjutamise jaoks peab inimesel olema sisekõrv, mis tabab ära, kuidas inimesed räägivad. Mina olen seda kogemata teinud lapsest peale, eriti kui ma elasin Siimustis – kõik oli peo peal ja kuulsid neid vaimukaid lausekatkeid kas saunalaval või põllul. Kirjutades hakkadki neid hääletoone ja näoilmeid läbi aastate enda peas uuesti nägema ja kuulma. Orgaanilise dialoogi kirjutamiseks tuleb osata kuulata. Sina ise loodki selle kõla, sinu vabadus on seda teha ja kui sa oled enda vastu aus ja oled hästi kuulanud, siis lase lihtsalt tulla," sõnas Algus.

Martin Alguse "Tagamaa" ongi inspireeritud Siimustist, see räägib inimestest, kes elavad keskusest kaugemal. Teoses on ta rõhutanud lähedast kokkupuudet loodusega ning tahtnud kujutada pingelist mikrokeskkonda ja maalähedaste inimeste eraelu tähtsust.

Kirjaniku teos "Midagi tõelist" tuli pärast pikka aega komöödiaga tegelemist vajadusest mingi raskuse järele. Raamat on kirjutatud trilleri vormis, kuid esitab küsimusi praeguse maailma inimeste hirmude ning ohtude kohta ja proovib neid mõista. "See on põnevuslugu, mis jälgib selliseid tõsiseid ja hirmutavamaid tendentse maailmas," ütles ta.

"Ma arvan, et lugemine ei kao ära, sest see on tegelikult asendamatu. Raamatut ei asenda mitte miski. See on ainus võimalus sul olla nii sügaval teise inimese sees kui üldse võimalik on. Kui sa loed raamatut, siis sa oled teise inimese maailmas ja peas, olles samal ajal ise enda peas. Nii intensiivselt ja sügavalt ei saa sa oma sisekosmosega mitte mingil muul viisil tegeleda," rääkis ta.