Vaatamata Lilli Luugi keskmiselt hilisemast ilukirjanduslikust debüüdist saatis teda kohe edu. Luuk on saanud oma kirjatükkide eest mitmeid auhindu ja kiidusõnu ning tema raamatutel "Minu venna keha", "Kolhoosi miss" ja "Ööema" on pea igas Eesti raamatukogus järjekorrad. Oma teostes keskendub ta eestlaste lähiajaloo mahavaikitud lugudele.

Luuk on sündinud Väätsal, kus oli nõukogude ajal eesrindlik kolhoos. "Lapsepõlves ei saa muidugi sellest prestiižist või teatavast kuulsusest väga midagi aru. Aga mäletan, et töö tegemine oli koolielu osa – eks me saime kõvasti kolhoosipõllul kõblata, pargis riisuda ja muud ühiskondlikku tööd teha," rääkis ta. Lugemist tema lapsepõlves ei väärtustatud. "Tihti öeldi, et mida sa loed nii palju, mine õue ja tee seal midagi."

Luuk astus lapsena rõõmuga pioneeriks, sest temani ajalugu ei jõudnud. "Kogu see teadlikkus hakkas tekkima alles siis, kui igal pool avalikult jälle Eesti Vabariigist rääkida sai," sõnas ta. "Mina olen läbi teinud korraliku oktoobrilapse teekonna ja siis teinud kannapöörde, nagu paljud," lisas Luuk.

Enne lugema õppimist loeti talle kodus raamatuid ette. "Ühel õhtul ma lihtsalt ei suutnud enam kannatada, kuidas siis "Pipi Pikksukk" ikkagi edasi läheb ning haarasin raamatu ja lugesin edasi. Sealt mu lugejakarjäär ka alguse sai," rääkis Luuk. Samuti luges ta läbi "Kolm musketäri" enne seda, kui selle seriaali nägi. "Minus tekitas veidi pettumust, et mõned kohad ei olegi filmis olemas," tõdes ta ning lisas, et seda tunnet on ette tulnud ka hiljem.

"Kui kunagi varases nooruses mingi säde või kogemus kirjutamisega tekib, siis see mälestus päris ära ei kao. Kui ma kirjutasin midagi ilukirjanduslikku ja sain selle valmis, siis ma sain meeldiva eduelamuse. See, et mulle kirjutamine endiselt meeldis, oli tore avastus," sõnas Luuk. "Esimene võit oli see, et ma kirjutasin ühe loo otsast lõpuni valmis ja teine võit oli see, et see avaldati. See oli absoluutne tipp ja sealt edasi ma küll ei osanud mõelda," rääkis ta.

Ajalooga kursis olemisest on raamatute kirjutamisel kindlasti abi. "Esiteks juba erialaga kaasnev allikakriitilisus, oskus allikatel vahet teha ning olulist ja ebaolulist eristada. Kui kirjutada ajaloolistest sündmustest või tegevusest, mis toimub ajaloo taustal, siis on hea seda ajalugu tunda ja sinna taha ajaloolist karkassi ehitada," nentis Luuk.

Luugi teoseid lugedes on kõik meeled kaasatud. "Ma arvan, et see tuleb püüdest olla täpne," rääkis ta ning lisas, et kunstiajaloo õpetamine on sellele kaasa aidanud. "Kui sa kirjeldad kunstiteost, siis sa tahad seda kirjeldada võimalikult täpselt, nii nagu kunstnik on selle loonud või anda võimaluse selle tõlgendamiseks," sõnas Luuk. Ka maal ja looduse keskel kasvamine on seda mõjutanud, sest tal on olnud aega jalutades, mängides või rattaga sõites ringi vaadata. "Kogu see ümbruskond jääb teravamalt ja erksamalt meelde," lisas ta.

"Väätsa raamatukogus oli veel rohkem raamatuid kui mu kodus. See oli mõnus koht, kuhu vahetundides minna. Seal sai ka raamatuid parandada ja kirjutada perfokaartidele andmeid peale. See oli üks kõige mõnusamaid ÜKT tegemise viise üldse," sõnas ta.

Luuki kutsutakse palju raamatukogudesse esinema ja ta läheb sinna alati hea meelega. "Seal saan teada, mida lugeja raamatust arvab. See on tore otsesuhtlus," lausus ta. "Kirjanik võib kirjutada seda, mida kirjutab, aga edasi juba lugeja loeb seda, mida loeb. Mõnikord on väga emotsionaalseid kohtumised, kus leitakse paralleele oma suguvõsa lugudega ja räägitakse hoopis oma lugu, mida raamat meelde on toonud," lisas ta.

Lilli Luuk leidis Väätsa raamatukogust raamatu "Eesti rahva elulood I". "See on osa meie kirjutusest. Siin on öeldud ka, et igast elust saab loo ja ma väga nõustun sellega. See sari paneb mõtlema ka enda elu üle, milline lugu see on ja kuidas see edasi läheb ning kuidas me seda ise loome. Samuti sellele, kui väärtuslikud on meie lähedaste mälestused. Eriti, kui need on saanud kirja, siis need võib-olla omandavad selle tähenduse alles pikkade aastate pärast." sõnas ta. "Pange enda ja oma vanemate elu kirja. Ka oma elu on võimalik teistmoodi mõtestada, kui sa saad aru, et iga elu on lugu," lisas ta.

"Ilukirjandusel on käepärast meetodid, mida ajalooteadusel ei ole. Ajaloolane peab ajaloosündmustest kirjutades toetuma arhiiviallikatele ja järgima fakte. Tahes-tahtmata jäävad aga tühjad kohad. On asju, millest me midagi ei tea, mille kohta tunnistajaid ei ole või mille kohta on erinevaid mälestusi," rääkis Luuk. "Ilukirjandus pakub võimaluse erinevad variandid läbi katsetada. Minul on alati väike lootus, et võib-olla läheb mõni see mõttemäng või uurimine täppi ja äkki oligi nii," lisas ta.