Luuletaja ja esseisti, Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Joseph Brodsky esseeraamat "Veepervel" on pühendatud Veneetsiale – ajaloo ja olematuse, maa ja vee, vastupidavuse ja lagunemise piiril asuvale linnale. Tõlkija Jan Kaus avab saatesõnas autori ja linna seoseid laiemalt ja sügavamalt

Katkend

Kui arvata välja kaks või kolm erandit, mille põhjustasid minu või kellegi teise südamerabandused ja nendega seotud hädaolukorrad, väljusin ma jõuluajal või vahetult enne seda mõnest rongist/lennukist/laevast/bussist ning vedasin oma raamatutest ja kirjutusmasinatest rasked kotid üle ühe või teise hotelli või korteri lävepaku. Viimaseid sain kasutada tänu mõnele sõbrale, keda mul oli õnnestunud vaatepildi haihtumise järel siin hankida. Püüan hiljem oma ajastuse asjus aru anda (olgugi et selline plaan on pöördvõrdelisuseni tautoloogiline). Praegu olgu öeldud, et kuigi olen põhjamaalane, ei mõjuta mu ettekujutust Eedeni aiast ei ilm ega temperatuur. Ka heidaksin õigupoolest sama kiiresti kõrvale nii selle asukad kui ka igaviku. Riskides pälvida süüdistust rikutuses, tunnistan, et mu ettekujutus on puhtalt pildiline, see seostub rohkem Claude'i kui kreedoga ning eksisteerib ainult lähendite kujul. Mis neisse puutub, siis on kõnealune linn kõige lähemal. Kuna päris võrdlus pole võimalik, võin endale piiranguid lubada.

Ütlen selle siin ja praegu ära, et säästa lugejat illusioonide purunemisest. Ma pole kõlbeline inimene (kuigi püüan hoida oma südametunnistust tasakaalus) ega elutark; samuti pole ma ei esteet ega filosoof. Ei, ma olen närviline inimene, seda nii olude sunnil kui ka mu enda tegude tõttu; kuid ma olen tähelepanelik. Nagu ütles kunagi mu armastatud Akutagawa Ryūnosuke: mul pole põhimõtteid, mul on ainult närvid. Sellest tulenevalt on asjad seotud pigem pilgu kui tõekspidamistega, ka selles osas, kuidas jutustada lugu. Pilk tuleb enne sulepead ning olen otsustanud mitte lasta sulepeal oma positsiooni kohta valetada. Olles riskinud rikutuse süüdistusega, ei kõigutaks mind ka pinnapealseks nimetamine. Pinnad – neid registreerib pilk esimesena – on sageli kõnekamad kui nende sisemused, mis on juba määratluse järgi ajutised, välja arvatud muidugi pärast surma. Selle linna nägu seitseteist aastat skaneerinud, peaksin olema praeguseks juba võimeline Poussini-vääriliseks tööks: maalima selle koha portree vähemalt neljal aastaajal, kui mitte neli korda päevas.

Selline on mu ambitsioon. Kui ma kaldun kõrvale, siis sellepärast, et siin hoitaksegi kurssi kõrvalekalletega ning need kõrvalekalded järgivad vee kulgu. Teisisõnu: sellest, mis ootab ees, ei pruugi kujuneda mitte lugu, vaid sogase vee vool "valel aastaajal". Aeg-ajalt paistab see olevat sinine, aeg-ajalt hall või pruun; alati on see külm ja mittejoodav. Asun seda läbi sõeluma põhjusel, et see hoiab endas peegeldusi, sealhulgas minu oma.